ja sinna jätnud, kuna auto ütles üles.
Kui Aimee ja mina Sioux Fallsi jõudsime, oli mu auto tänavalt ära veetud. Nüüd seisis see platsil, mida ümbritses traataed, ning oli lumme mattunud, sest paar päeva tagasi oli tuisanud. Just selle tuisu tõttu olin eelmisel päeval REI-s labidat ostmas käinud. Järjekorras seistes, et labida eest maksta, olin silmanud Pacific Crest Traili nimelise matkaraja reisijuhti. Võtsin selle pihku, uurisin kaant ja lugesin tagakaane teksti, enne kui raamatu tagasi riiulile panin.
Kui Aimee ja mina olime tol päeval Sioux Fallsis mu pikapi lumest puhtaks teinud, istusin autosse ja keerasin süütevõtit. Oletasin, et kuulen vaid tuhmi klõpsatust, mida teeb auto, kui sel pole sulle enam midagi anda, kuid pikap läks kohe käima. Me oleksime võinud tagasi Minneapolisse sõita, kuid otsustasime ööseks motelli jääda. Reisi ootamatu kerguse üle rõõmustades läksime ja sõime Mehhiko restoranis varase õhtueine. Kartulikrõpse ja salsat süües ning Margaritasid juues tekkis mul kõhus imelik tunne.
„Mul on selline tunne, nagu oleksin krõpsud tervelt alla neelanud,” ütlesin Aimeele, „nagu oleksid servad terved ja torgiksid mu sisikonda.” Alakõht pakitses ja kirvendas; midagi sellist polnud ma kunagi varem tundnud. „Võib-olla olen rase,” naljatasin, ja taipasin niipea, kui olin seda öelnud, et ma ei teegi nalja.
„Oled või?” küsis Aimee.
„Võin olla,” vastasin ühtäkki kohkudes. Ma olin paar nädalat varem Joe-nimelise mehega seksinud. Olin temaga tutvunud möödunud suvel Portlandis, kuhu olin Lisale külla ja oma murede eest pakku sõitnud. Olin seal olnud vaid mõne päeva, kui Joe baaris mulle ligi astus ja käe mu randmele asetas.
„Kena,” ütles ta sõrmedega mu kassikullast käevõru teravaid servi kombates.
Joel olid väga lühikesed eredad punkarijuuksed ja silmatorkav tätoveering, mis kattis poole tema käsivarrest, ehkki nägu oli nende maskeeringutega teravas vastuolus: visa ja õrn otsekui kassipojal, kes tahab piima. Joe oli kahekümne nelja, mina kahekümne viie aastane. Ma polnud pärast seda, kui Paul ja mina lahku läksime, kolm kuud kellegagi maganud. Sel ööl seksisime Joe põrandale asetatud muhklikul madratsil ega maganud peaaegu silmatäitki, rääkisime päikesetõusuni, enamasti temast. Joe rääkis mulle oma terasest emast ja joodikust isast ning uhkest ja rangest koolist, kust ta oli aasta varem bakalaureusekraadi saanud.
„Oled sa kunagi heroiini proovinud?” küsis ta hommikul.
Ma raputasin pead ja naersin asja ees, teist taga. „Kas peaksin proovima?”
Oleksin võinud asja sinnapaika jätta. Joe oli minuga tutvudes alles hakanud heroiini pruukima. Seda tegi ta ilma minuta, sõpradega, keda mina ei tundnud. Oleksin võinud sellest kõigest mööda minna, aga miski sundis mind seisatama. Ma olin põnevil. Olin vaba. Oma nooruses ja kurbuses olin valmis end hävitama.
Niisiis ei öelnud ma heroiinile mitte ainult „jah”. Ma võtsin selle avasüli vastu.
Olin pärast seksi Joe kaisus tema viletsal madratsil, kui nädal pärast meie tutvumist esimest korda seda pruukisin. Me tõmbasime fooliumpiibuga kordamööda suitsu, mida kerkis fooliumitükil põlevast mustast heroiinist. Mõne päeva pärast polnud ma Portlandis enam selleks, et Lisat külastada ja murede eest pageda. Olin Portlandis, sest olin uimasti uhal Joesse pooleldi armunud. Kolisin tema mahajäetud rohupoe peal asuvasse korterisse, kus veetsime suurema osa suvest uljalt seksides ja heroiini pruukides. Algul tarvitasime uimastit mõne korra nädalas, seejärel iga paari päeva tagant, siis iga päev. Algul suitsetasime, seejärel tõmbasime ninna. Aga me ei hakka kunagi süstima! ütlesime. Kindlasti mitte.
Siis hakkasime süstima.
See oli hea. See oli justkui midagi tavatult ilusat ja ebamaist. Nagu oleksin leidnud planeedi, mille olemasolust polnud midagi teadnud. Planeet Heroiin. Koht, kus pole valu, kus oli küll kahetsusväärne, et mu ema oli surnud ja bioloogiline isa mu elust kõrvale jäänud, kus mu pere oli lagunenud ja kus ma ei suutnud elada mehega, keda armastasin, ent kus selle kõigega võis leppida.
Vähemasti oli mul selline tunne siis, kui pilves olin.
Hommikuti oli mu valu tuhandeid kordi suurem. Hommikuti polnud tegemist ainult mu elu kurbade tõsiasjadega. Nüüd lisandus veel tõsiasi, et ma olin lupard. Ma ärkasin Joe toa armetuses, mida rõhutas viimane kui maotu ese: lamp ja laud, mahakukkunud raamat, mis lebas lahtiselt põrandal, lehed kooldunud. Vannitoas pesin nägu ja nutsin mõne viivu, käed näo ees, valmistudes ettekandjatööks, mille olin ühes hommikueinet pakkuvas söömakohas saanud. Ma mõtlesin: See pole mina. Mina pole sel-line. Jäta järele. Aitab. Kuid õhtupoolikul naasin rahatähtedega järjekordse heroiiniannuse ostmiseks ja mõtlesin: Jah. Ma pean seda tegema. Ma pean oma elu hävitama. Minust peab saama narkar.
Kuid seda ei pidanud sündima. Ühel päeval helistas Lisa ja ütles, et tahab minuga kokku saada. Ma olin temaga sidet pidanud, õhtuti kaua tema juures aega veetnud ning talle veidi oma tegemistest rääkinud. Seekord teadsin, et midagi on lahti, niipea kui tema tuppa astusin.
„Räägi mulle nüüd heroiinist,” käsutas ta.
„Heroiinist?” küsisin kerglaselt. Mida ma oskasin öelda? See oli seletamatu, isegi mulle endale. „Minust ei saa narkarit, kui see sulle muret teeb,” kohmasin. Nõjatusin vastu köögi tööpinda ja vaatasin, kuidas Lisa põrandat pühib.
„Just see mulle muret teebki,” ütles ta karmilt.
„Noh, ära siis muretse,” ütlesin. Selgitasin seda talle nii arukalt ja naljatlevalt, nagu suutsin. Olin heroiini tarvitanud vaid paar kuud. Varsti lõpetame. Joe ja mina lihtsalt mängisime, lõbutsesime. „On suvi!” hüüatasin. „Mäletad, kuidas sa mind siia pakku kutsusid? Ma olengi paos.” Ma naersin, ehkki Lisa ei naernud kaasa. Ma meenutasin talle, et mul pole kunagi varem uimastitega probleeme olnud, et joon alkoholi mõõdukalt ja tagasihoidlikult. Ma olen katsetaja, ütlesin Lisale. Kunstnik. Naine, kes ütleb „jah”, mitte „ei”.
Lisa ründas igat mu põhjendust, seadis kogu loogika kahtluse alla. Ta muudkui pühkis ja pühkis ja pühkis seda põrandat, samal ajal kui meie jutuajamine vaidluseks paisus. Viimaks sai Lisa minu peale nii vihaseks, et virutas mulle harjaga.
Naasin Joe juurde ja me rääkisime, et Lisa lihtsalt ei saa aru.
Siis, kaks nädalat hiljem, helistas Paul.
Ta tahtis minuga kokku saada. Kohe. Lisa oli talle Joest ja heroiinipruukimisest rääkinud ning Paul oli otsemaid Minneapolisest teele asunud ja tuhat seitsesada miili maha sõitnud, et minuga rääkida. Ma sain temaga tund aega hiljem Lisa korteris kokku. Olin nädal tagasi kahekümne kuue aastaseks saanud. Joe oli selle unustanud. See oli mu elu esimene sünnipäev, mille puhul keegi mulle õnne ei soovinud.
„Palju õnne sünnipäevaks,” ütles Paul, kui uksest sisse astusin.
„Aitäh,” ütlesin liiga külmalt.
„Ma tahtsin helistada, aga mul polnud su numbrit, see tähendab – Joe oma.”
Ma noogutasin. Oli kummaline Pauli näha. Minu abikaasa. Viirastus mu päriselust. Kõige tõelisem inimene, keda teadsin. Me istusime köögilaua taga ja viigipuu oksad koputasid aknale, hari, millega Lisa oli mind löönud, oli vastu seina toetatud.
Paul ütles: „Sa näed teistsugune välja. Sa paistad nii … Kuidas seda öelda? Sa näed nii välja, nagu sind polekski siin.”
Ma sain aru, mida ta silmas peab. Pilk, millega ta mind vaatas, ütles kõik, mida olin keeldunud
