niimoodi teed,” nõudis Paul, pilk leebe, nägu nii tuttavlik. Ta sirutas käe üle laua ja võttis minu käe ning me hoidsime teineteise kätt, pilk pilgus kinni, pisarad algul minu, siis tema silmist voolamas. Ta tahab, et ma samal õhtupoolikul temaga koju sõidaksin, ütles Paul tasakaalukalt. Mitte selleks, et taas temaga elama hakata, vaid et eemale pääseda. Mitte Joest, vaid heroiinist.
Ma ütlesin, et mul on vaja mõelda. Sõitsin tagasi Joe korterisse ja istusin päikese kätte lamamistooli, mis Joe maja ees kõnniteel seisis. Heroiin oli mind juhmiks teinud ja enesest eemalduma sundinud. Mõte tekkis ja haihtus. Ma ei saanud oma mõtetele päriselt pihta isegi siis, kui polnud pilves. Kui seal istusin, astus üks mees ligi ja ütles, et tema nimi on Tim. Ta võttis mu käe, surus seda ja ütles, et võin teda usaldada. Ta küsis, kas ma saan talle mähkmete ostmiseks kolm dollarit anda, seejärel, kas ta võib mu korteritelefoni kasutada, ja siis, kas ma saan viiedollarilise lahti vahetada, ja ikka edasi, üks keeruga küsimus ja hale lugu järgnes teisele, ajades mind segadusse ning sundides viimaks tõusma ja teksaste taskust oma viimased kümme dollarit välja kraamima.
Raha nähes võttis mees särgipõuest noa. Ta hoidis seda peaaegu viisakalt mu rinnal ja sisistas: „Anna see raha siia, kullake.”
Ma pakkisin oma vähesed asjad, kirjutasin Joele kirja, kleepisin selle vannitoa peegli külge ja helistasin Paulile. Kui ta nurga peal seisma jäi, istusin tema autosse.
Istusin eesistmel, kui läbi osariigi sõitsime, tundes, et mu elu on olemas, kuid kättesaamatu. Paul ja mina tülitsesime ja karjusime, nii et auto meie raevust vappus. Me olime oma julmuses koletud, ja seejärel rääkisime lahkelt, teineteise ja iseenda pärast nördimust tundes. Me otsustasime, et laseme abielu lahutada, ja seejärel, et ei lase. Ma vihkasin ja armastasin Pauli. Temaga tundsin end nagu lõksus, olin märgistatud, hoitud ja armastatud. Nagu tütar.
„Ma ei palunud sind mulle järele tulla,” karjusin, kui vaidlesime. „Sa tulid ise. Lihtsalt selleks, et kangelast mängida.”
„Võib-olla,” vastas ta.
„Miks sa nii pika tee ette võtsid, et mulle järele tulla?” küsisin kurbusest hingeldades.
„Lihtsalt võtsin,” vastas Paul rooli külge klammerdudes, läbi tuuleklaasi tähist ööd vaadates. „Võtsin ja kõik.”
Kohtusin Joega mitu nädalat hiljem, kui ta mulle Minneapolisse külla tuli. Me polnud enam paar, kuid naasime otsemaid vanade harjumuste juurde: tõmbasime end terve selle nädala, mis ta seal oli, igal õhtul pilve, seksisime paar korda. Kui aga Joe ära sõitis, oli mul kõrini. Temast ja heroiinist. Ma polnud tema peale mõelnud enne, kui koos Aimeega Sioux Fallsis istusin ja tundsin kõhus kummalisi, otsekui tervete tortillakrõpsude teravate servade torkeid.
Me läksime Mehhiko restoranist ära suurde kaubanduskeskusse rasedustestrit otsima. Kui eredalt valgustatud poes kõndisime, veensin end vaikselt, et ilmselt pole ma rase. Olin seda nii tihti läbi elanud: ilmaaegu närvitsenud ja muretsenud, kujutlenud nii kindlaid raseduse tundemärke, et olin jahmunud, kui päevad kätte jõudsid. Kuid nüüd olin kahekümne kuue aastane ja seksis karastunud; ma ei kavatsenud järjekordse hirmu ohvriks langeda.
Motellis panin WC ukse oma selja taga kinni ja pissisin testrile, sellal kui Aimee toas voodil istus. Otsekohe ilmus testri tillukesse aknasse kaks tumesinist joont.
„Ma olen rase,” ütlesin välja tulles, pisarad silmis. Aimee ja mina lebasime voodil ja rääkisime sellest tund aega, ehkki öelda polnud suurt midagi. See, et lasen aborti teha, oli nii ilmselge, et näis tobe muid võimalusi kaaludagi.
Sioux Fallsist Minneapolisse on autoga nelja tunni tee. Aimee sõitis järgmisel hommikul oma autoga minu kannul, juhuks kui mu pikap jälle üles ütleb. Ma sõitsin raadiot kuulamata, oma rasedusele mõeldes. Loode oli riisiterasuurune, ja ometi tundsin oma kõige sügavamas ja tugevamas hingesopis, kuidas see mind alandab, vapustab, minus kaigub. Kusagil Minnesota edelapoolsetel põllumaadel puhkesin nutma, nutsin nii südantlõhestavalt, et ei suutnud õieti juhtidagi, ja mitte ainult soovimatu raseduse pärast. Ma nutsin kõige selle pärast, selle mädasoo pärast, mille olin pärast ema surma oma elust teinud, tobeda eksistentsi pärast, millest oli saanud minu elu. Ma poleks pidanud selline olema, nii elama, nii rängalt rappa minema.
Just siis meenus mulle reisijuht, mille olin paar päeva tagasi labida ostmiseks kassajärjekorras seistes REI riiulilt võtnud. Tundus, nagu oleks mõte kaanefotole rahne tulvil järvest, mida ümbritsevad kaljurünkad ja sinitaevas, mu lahti murdnud, siiras nagu rusikas silme ees. Ma arvasin, et olin vaid aega surnuks löönud, kui järjekorras seistes raamatu pihku võtsin, kuid nüüd näis, et see oli midagi enamat – märguanne. Mitte ainult sellest, mida ma võin teha, vaid mida ma pean tegema.
Kui Aimee ja mina Minneapolisse jõudsime, lehvitasin talle tema ukse ees, kuid ei sõitnud koju. Selle asemel sõitsin REI-sse, ostsin „Pacific Crest Traili” esimese osa „California”, viisin selle koju ja lugesin öö läbi. Järgnenud kuudel lugesin seda kümmekond korda. Lasksin abordi teha, õppisin kuivatatud tuunikalahelbeid ja kuivatatud kalkuniribasid valmistama, kordasin esmaabikursust ja proovisin köögis veepuhastit kasutada. Ma pidin muutuma. „Ma pean muutuma” oli mõte, mis mind neil ettevalmistuskuudel edasi aitas. Mitte teistsuguseks inimeseks, vaid selliseks, nagu ma olin varem: tugevaks ja vastutustundlikuks, selgepilguliseks ja eesmärgikindlaks, eetiliseks ja heaks. Ja PCT pidi mu selliseks tegema. Seal kõnnin ja mõtlen kogu oma elu üle järele. Kaugel kõigest, mis mu elu naeruväärseks tegi, leian taas oma jõu.
Kuid siin ma olin – esimest päeva PCT-l, taas naeruväärne, ehkki teistmoodi, püstakil, ent üha enam röötsakile vajudes.
Kolme tunni pärast jõudsin haruldasele tasasele maalapile lühileheliste ja harilike tääkliiliate ning kadakasalkade lähedal, ja peatusin, et puhata. Minu tohutuks kergenduseks oli seal suur kivi, millele võisin istuda ja seljakoti ära võtta samamoodi, nagu olin teinud Mojaves minibussi istudes. Taagast vabanemise hämmingus uitasin ringi, riivasin kogemata üht lühilehelist tääkliiliat, ja selle teravad ogad torkasid mind. Kolmest torkehaavast mu käsivarrel purskas otsekohe verd. Tuul oli nii vali, et kui ma seljakotist esmaabikomplekti võtsin ja lahti tegin, lendasid kõik plaastrid minema. Ajasin neid tagajärjetult mööda tasandikku taga, ja seejärel olid need läinud, kättesaamatult mäest alla lennanud. Istusin tolmus, surusin T-särgi varrukat vastu käsivart ja võtsin veepudelist mitu lonksu.
Ma polnud kogu elus nii kurnatud olnud. Osaliselt oli põhjus selles, et mu keha kohanes pingutuse ja kõrgusega – ma olin nüüd umbes 5000 jala kõrgusel, 1200 jalga kõrgemal kui Tehachapi kuru, kust olin alustanud, kuid suurema osa kurnatusest võis kanda seljakoti tohutu raskuse arvele. Ma silmitsesin seda lootusetult. See oli mu kandam, minu enda naeruväärne kandam, ja ometi polnud mul aimugi, kuidas seda tassida. Võtsin reisijuhi ja sirvisin seda, laperdavaid lehti tuules kinni hoides, lootes, et tuttavad sõnad ja kaardid hajutavad mu kasvava ebakindluse, et raamat veenab mind oma heatahtlikus neljahäälses kooskõlas, et ma saan hakkama, nagu see oli mind veennud kuudel, kui matkaplaani sepitsesin. „Pacific Crest Traili” esimeses osas „California” polnud nelja autori fotosid, kuid ma nägin neid kõiki vaimusilmas: Jeffrey P. Schaffer, Thomas Winnett, Ben Schifrin ja Ruby Jenkins. Nad olid mõistlikud ja lahked, targad ja kõiketeadjad. Nad juhatavad mulle teed. Nad peavad seda tegema.
Paljud REI töötajad olid mulle omaenda seljakotimatkadest rääkinud, aga keegi polnud kunagi PCT-l matkanud ja mulle polnud pähe tulnud otsida üles kedagi, kes oli seda teinud. Oli 1995. aasta suvi, Internetisse puutuvas lausa kiviaeg. Nüüd on netis tosinaid PCT-matkajate päevikuid ja hulgaliselt nii püsivat kui ka muutuvat informatsiooni raja kohta, aga minul seda kõike kasutada polnud. Mul oli vaid „Pacific Crest Traili” I osa „California”. See oli mu piibel. Mu päästerõngas. Ainus raamat, mida olin PCT-matkast või üldse matkamisest lugenud.
Kuid
