ilmselge vastumeelsusega.
„Tänan,” lõõritasin plikalikult. Kui bussi küljel asuva suure ukse poole komberdasin, tegi noorem mees selle minu ees lahti. Vaatasin sisse ja taipasin korraga, et mul pole aimugi, kuidas sõidukisse pääseda. Ei tulnud kõne allagi, et suudaksin autosse astuda, kott seljas. Pidin koti maha võtma, aga kuidas? Kui seljakotirihmu piha ja õlgade ümber hoidvad pandlad lahti teen, ei saa ma kuidagi takistada kotti säärase hooga kukkumast, et see mul käed otsast rebib.
„On teil abi vaja?” küsis noorem mees.
„Ei. Saan hakkama,” ütlesin tehtult rahuliku häälega. Ainus asi, mida välja mõelda suutsin, oli selg auto poole pöörata, liuguksest kinni hoides ukseavausse istuda ja lasta seljakotil oma selja taha põrandale vajuda. See oli õndsus. Ma tegin seljakotirihmad lahti, vabastasin end ettevaatlikult, kotti ümber ajamata, keerasin siis ringi, ronisin bussi ja istusin koti kõrvale.
Mehed olid minu vastu sõbralikumad, kui olime teele asunud ning sõitsime läände läbi viljatu maastiku tulvil otsekui parkunud põõsaid ja kaugusse kaduvaid kahvatuid mägesid. Nad olid isa ja poeg ühest Denveri eeslinnast ja sõitsid San Luis Obisposse lõpuaktusele. Peagi ilmus nähtavale silt kirjaga „Tehachapi kuru”, vanem mees võttis bussil kiiruse maha ja peatus teeveerel. Noorem mees tuli välja ja tegi suure ukse mulle lahti. Olin lootnud koti selga panna samamoodi, nagu olin ära võtnud, bussipõranda kõrgus abiks, kui ukse ette kükakile laskun, aga enne kui autost välja sain, tõmbas mees mu seljakoti välja ning laskis raskelt teeveerde kruusasesse tolmu kukkuda. See kukkus nii raskelt, et kartsin kaamelikoti rebenemist. Kobisin seljakoti kannul välja, upitasin koti püsti ja pühkisin tolmust puhtaks.
„Olete ikka kindel, et seda tõsta jaksate?” küsis mees. „Sest isegi mina jaksasin hädavaevu.”
„Muidugi jaksan,” vastasin.
Mees seisis, nagu ootaks, et ma seda tõestan.
„Tänan küüdi eest,” ütlesin, soovides, et mees ära läheks ega oleks mu alandava kotiupitamise tunnistajaks.
Ta noogutas ja lükkas bussiukse kinni. „Vaadake seal siis ette.”
„Küll ma vaatan,” vastasin ja vaatasin, kuidas ta tagasi bussi istus.
Seisin ikka veel vaikse maantee ääres, kui nad olid ära sõitnud. Pimestava lõunapäikese all keerlesid iiliti väikesed tolmupilved. Olin peaaegu 3800 jala kõrgusel, igast küljest ümbritsesid mind beežid ahtramoelised mäed, mida kirjasid pujukobarad, tääkliiliad ja pihani ulatuv võsa. Ma seisin Mojave kõrbe lääneservas ja Sierra Nevada lõunajalamil; see ääretu mäeahelik ulatus rohkem kui nelisada miili põhja poole Lasseni vulkaani rahvuspargini, kus see ühines Kaskaadidega, mis ulatusid Põhja-Californiast läbi Oregoni ja Washingtoni osariigi Kanada piirini välja. Need kaks mäeahelikku pidid järgmisel kolmel kuul moodustama mu maailma; nende harjadest pidi saama mu kodu. Ühel aiapostil teisel pool kraavi nägin peopesasuurust metallsilti kirjaga PACIFIC CREST TRAIL.
Olin kohal. Viimaks võisin alustada.
Mulle turgatas pähe, et nüüd oleks parim hetk pilti teha, aga fotoaparaadi lahtipakkimine oleks tähendanud sellise hulga varustuse ja elastikrihmade eemaldamist, et ma ei tahtnud isegi proovi teha. Pealegi oleksin enda pildile saamiseks pidanud leidma midagi, millele aparaat asetada, et võiksin taimeril aja määrata ja koha sisse võtta, enne kui aparaat klõpsu teeb, ja ümbruses polnud midagi sobivat. Isegi aiapost, mille külge oli kinnitatud PCT-silt, paistis liiga kuivanud ja habras. Selle asemel istusin seljakoti ette tolmu, nagu olin teinud motellitoas, upitasin koti õlgadele, laskusin käpuli ja hiivasin end kõige kotiga püsti.
Ülevas meeleolus, närviline, püstakil-röötsakil, tõmbasin seljakotirihmad pingule ja pandlad kinni ning koperdasin esimesed sammud mööda rada teise aiaposti külge kinnitatud pruuni metallkastini. Kui kaant kergitasin, nägin sees märkmikku ja pastakat. See oli rajaregister, mille kohta olin reisijuhist lugenud. Kirjutasin oma nime ja kuupäeva ning lugesin nende matkajate nimesid ja märkmeid, kes olid rajale läinud minu retkele eelnenud nädalatel. Jäin sinna veidi kauemaks, tajudes sündmusega kaasnevat tundetulva, ja siis taipasin, et nüüd pole muud teha kui minna, niisiis läksingi.
Rada suundus itta, kulges mõnda aega maanteega rööbiti, laskus kaljustesse uurakutesse ja tõusis taas. Ma matkan! mõtlesin. Ja seejärel: Ma matkan Pacific Crest Trailil. Just see tegu – matkamine – oli olnud tuumaks mu usule, et selline retk on mõistlik. Mis on matkamine muud kui kõndimine? Ma suudan kõndida! olin väitnud, kui Paul väljendas muret selle pärast, et ma polnud kunagi varem seljakotiga matkanud. Ma kõndisin kogu aeg. Ettekandjana töötades olin tundide viisi jalul. Ma kõndisin ringi linnades, kus elasin ja mida külastasin. Olin kõndinud oma lõbuks ja asja pärast. Kõik see oli tõsi. Kui aga olin umbes veerand tundi PCT-l sammunud, sai selgeks, et ma polnud kunagi kõndinud juunikuistes kõrbemägedes, selga kinnitatud kott, mis kaalus märksa rohkem kui pool minu enda raskusest.
Ja see, nagu selgus, pole kuigivõrd kõndimise moodi. Tegelikult sarnaneb see pigem põrgu kui kõndimisega.
Ma hakkasin otsekohe hingeldama ja higistama, tolm kattis mu saapaid ja sääri, kui rada põhja poole keeras ja hakkas pigem tõusma kui looklema. Iga samm oli vaevarikas, kui üha kõrgemale ronisin, sest tõusu katkestas vaid mõni juhuslik lühike langus, mis ei pakkunud põrgule leevendust, vaid oli pigem uutmoodi põrgu, sest ma pidin end igal sammul kindlalt maha toetama, et maa külgetõmbejõud mind mu kohutava kontrollimatu koormaga ettepoole ei paiskaks, nii et ma kukun. Mulle tundus, et seljakott pole mitte minu külge kinnitatud, vaid mina selle külge. Nagu oleksin vundamendist lahti kistud, jäsemetega hoone, mis üritab läbi kõnnu kakerdada.
Neljakümne minuti pärast kisendas hääl mu peas: Kuhu ma olen sattunud? Ma püüdsin sellest mitte välja teha, kõndides ümiseda, ehkki ümisemine osutus liiga raskeks, kuna ma hingeldasin ja oigasin ahastuses, püüdes samal ajal püstakil-röötsakil püsida ning edasi rühkida, tundes end nagu jalgadega hoone. Niisiis püüdsin seejärel lihtsalt keskenduda sellele, mida kuulsin – oma sammude tüminale kuival kivisel rajal, teeäärsete madalate põõsaste habraste lehtede ja okste kahinale kuivas tuules –, kuid see ei läinud läbi. Kuhu ma olen sattunud? oli vali hüüe. Seda ei saanud summutada. Ainus võimalus tähelepanu kõrvale juhtida oli valvsalt lõgismadusid otsida. Ootasin, et näen iga käänu taga ründevalmis madu. Tundus, nagu oleks maastik lausa neile loodud. Samuti puumadele ja maastikuteadlikele sarimõrvaritele.
Kuid neile ma ei mõelnud.
Selle kokkuleppe olin endaga sõlminud mitu kuud tagasi ja ainult tänu sellele ma üksi matkata saingi. Ma teadsin, et kui hirmule voli annan, on mu retk hukule määratud. Hirm sünnib suuresti loost, mida iseendale jutustame, sestap otsustasin pajatada endale teistsugust lugu kui see, mida naistele räägitakse. Otsustasin, et mind ei ähvarda oht. Ma olen tugev. Ma olen vapper. Miski ei saa minust võitu. Selle loo külge klammerdumine oli ajuloputuse vorm, kuid enamasti see töötas. Iga kord, kui kuulsin mõnd tundmatu päritoluga heli või tundsin, kuidas midagi kohutavat mu kujutluses võimust võtab, tõrjusin selle kõrvale. Ma lihtsalt ei lasknud endal hirmu tunda. Hirm sünnitab hirmu. Jõud sigitab jõudu. Ma sundisin end jõudu sigitama. Ja peagi ei kartnud ma enam tõepoolest.
Ma pingutasin liiga rängalt, et hirmu tunda.
Astusin ühe ja sejärel teise sammu, liikusin vaat et niisama aeglaselt, nagu oleksin roomanud. Ma polnud arvanud, et PCT-matk on kerge. Ma teadsin, et see nõuab kohanemist. Kuid nüüd, kui ma seal olin, polnud ma enam nii kindel, et kohanen. PCT-matk oli teistsugune, kui olin ette kujutanud. Mina olin teistsugune, kui olin ette kujutanud. Ma ei suutnud isegi meenutada, mida olin ette kujutanud pool aastat tagasi, detsembris, kui otsustasin selle retke ette võtta.
Olin
