hetk varem sisse tulnud. „Kui teil just kaaslast pole. Kahele on kallim.”
„Mul pole kaaslast,” ütlesin ja punastasin – alles siis, kui tõtt rääkisin, tundus, nagu valetaksin. „See mees lihtsalt tõi mu siia.”
„Siis on praegu kaheksateist dollarit,” vastas naine, „aga kui kaaslane ka tuleb, peate rohkem maksma.”
„Kaaslast ei tule,” ütlesin tasakaalukalt. Võtsin lühikeste pükste taskust kahekümnedollarise rahatähe ja libistasin üle leti naisele. Ta võttis raha ja andis mulle kaks dollarit ja kaardi, mille pidin täitma helmeketi külge kinnitatud pastakaga. „Ma olen jala, nii et auto osa ei saa ma täita,” ütlesin blanketile osutades. „Ja veel – mul pole aadressi. Ma rändan, nii et mul …”
„Pange see aadress, kuhu te tagasi lähete,” ütles naine.
„Vaadake, selles asi ongi. Ma ei tea, kuhu ma pärast matka elama lähen, sest …”
„Siis omaste aadress,” haugatas naine. „Kus iganes teie kodu ka pole.”
„Olgu,” ütlesin ja panin kirja Eddie aadressi, ehkki tegelikult olid minu suhted Eddiega ema surma järgse nelja aasta jooksul nii valulikuks ja kaugeks muutunud, et ma ei saanud teda enam oma kasuisaks pidada. Mul polnud kodu, ehkki meie ehitatud maja oli ikka veel alles. Leif, Karen ja mina olime veresidemetega lahutamatult seotud, kuid me rääkisime ja kohtusime harva, meie elud olid täiesti erinevad. Paul ja mina olime kuu aega tagasi, pärast aasta otsa kestnud piinavat lahuselu oma lahutuse lõpule viinud. Mul oli armsaid sõpru, keda ma vahel oma pereks nimetasin, kuid meie suhtlemine oli vaba ja katkendlik, perekondlik pigem sõnades kui tegudes. Veri on paksem kui vesi, oli ema mu kasvueas ikka öelnud – seda tunnet olin sageli küsitavaks pidanud. Kuid selgus, et polnud tähtis, kas emal oli õigus või mitte. Nii veri kui ka vesi valgusid mu kausina kokku pandud pihkudest välja.
„Olge lahke,” ütlesin blanketti üle leti naise poole libistades, ehkki too ei teinud tükk aega minust väljagi. Ta vaatas väikest televiisorit, mis seisis leti taga laual. Õhtused uudised. Midagi O. J. Simpsoni6 kohtuistungist.
„Mis te arvate, kas ta on süüdi?” küsis naine ikka televiisorit vaadates.
„Paistab nii, aga küllap on vara otsustada. Meil pole veel kogu informatsiooni.”
„Muidugi on ta süüdi!” hüüatas naine.
Kui ta mulle viimaks võtme andis, läksin läbi parkla hoone kaugemas otsas asuva ukse juurde, keerasin selle lukust lahti, astusin sisse, panin asjad maha ja istusin pehmele voodile. Ma olin Mojave kõrbes, aga tuba oli kummaliselt rõske, lõhnas niiske vaiba ja lüsooli järele. Nurgas ärkas röögatades ellu valge ventilatsiooniavadega metallkast – kliimaseade, mis puhus mõne minuti jooksul tuppa jääkülma õhku ning lülitus siis välja dramaatilise kolinaga, mis mu ebamugavat üksildust vaid süvendas.
Mõtlesin välja minna ja endale kaaslase otsida. See oli nii lihtne. Eelnenud aastad olid olnud tõeline ühe-, kahe- ja kolmeöösuhete orgia. Nüüd näis see mulle nii naeruväärne, see lähedus inimestega, keda ma ei armastanud, aga ometi ihaldasin lihtsalt tunde pärast, mille tekitas vastu mind surutud keha, mis varjutas kõik muu. Tõusin voodilt, et igatsust peletada, peatada mõtete näljane tiirlemine: Ma võiksin baari minna. Võiksin lasta mõnel mehel endale välja teha. Me oleksime peagi jälle siin.
Selle igatsuse varjus oli ihk Paulile helistada. Nüüd oli ta mu endine mees, aga ikka veel mu parim sõber. Samavõrd, nagu ma ema surmale järgnenud aastatel temast eemaldusin, otsisin temalt ka tuge. Hoolimata sellest enamasti vaikivast ahastusest, mida ma meie abielu pärast tundsin, oli meil olnud ilusaid aegu, me olime kummaliselt ja sõna otseses mõttes olnud õnnelik paar.
Nurgas seisev avadega metallkast lülitus taas sisse ning ma läksin, seisin selle ette ja lasksin ahtral tuulel vastu oma jalgu puhuda. Mul olid seljas rõivad, mis ma olin eelmisel õhtul Portlandist lahkumise eel selga pannud – viimane kui ese uhiuus. See oli mu matkarõivastus ja tundus veidi võõras, nagu oleksin keegi, kelleks ma polnud veel saanud. Villased sokid ja metallnallidega, nahast matkasaapad. Tumesinised lühikesed püksid tähtsamoeliste taskutega, millel olid krõpskinnised. Aluspesu oli erilisest kiiresti kuivavast kangast ja spordirinnahoidja peal oli valge T-särk.
Need olid nonde paljude asjade seas, mille ostmiseks olin talvel ja kevadel raha kogunud, teinud restoranis ettekandjana töötades nii palju vahetusi kui võimalik. Kui ma nood esemed ostsin, ei tundunud need mulle võõrad. Hoolimata hiljutistest retkedest närvilisse linnaellu, võis minu kohta tõenäoliselt öelda, et olen looduseinimene. Olin ju oma teismeea veetnud Põhja-Minnesota metsades rühmates. Meie pere puhkuse juurde kuulus alati telkimine, nagu ka matkade juurde, mille võtsin ette koos Pauliga, üksi või sõpradega. Olin maganud oma auto kastis, telkinud parkides ja riigimetsades rohkem, kui kokku arvata suutsin. Kuid nüüd, siin, käepärast vaid need rõivad, tundsin end ühtäkki petturina. Selle poole aasta jooksul, mis järgnes otsusele PCT-matk ette võtta, olin vähemalt tosin korda selgitanud, miks see matk on hea mõte ja kui hästi see katsumus mulle sobib. Kuid nüüd, üksi White’i motelli toas, teadsin, et mu jalgealune on vaieldamatult kõikuma löönud.
„Võib-olla peaksid kõigepealt lühema retkega katset tegema,” pani Paul ette, kui mitu kuud tagasi ühel meie kas-jääda-kokku-või-minna-lahkuarutelul talle oma plaanist rääkisin.
„Miks?” küsisin ärritatult. „Kas sa arvad, et ma ei saa hakkama?”
„Asi pole selles,” ütles tema. „Asi on selles, et niipalju kui mina tean, pole sa kunagi seljakotiga matkamas käinud.”
„Olen küll!” ütlesin pahaselt, ehkki tal oli õigus: ma polnud seljakotiga matkamas käinud. Hoolimata kõigist ettevõtmistest, mida ma seljakotimatkaga seostasin, polnud ma kunagi läinud metsikusse loodusesse, seljakott seljas, ega seal ööd veetnud. Mitte kordagi.
Ma pole kunagi seljakotiga matkamas käinud! mõtlesin nüüd nukra lustiga. Ühtäkki heitsin pilgu oma seljakotile ja Portlandist kaasa veetud kilekottidele, milles olid asjad, mida ma veel pakendist väljagi polnud võtnud. Seljakott oli samblaroheline, mustade äärekaunistustega, see koosnes kolmest suurest sahtlist ja selle kummalgi küljel oli suur võrgust ja nailonist tasku – nagu kaks suurt kõrva. Kott seisis ise püsti, sest seda toetas ainulaadne plastlaudi, mis põhja alt esile ulatus. See, et kott niimoodi seisis, selle asemel et külili vajuda nagu teised seljakotid, pakkus mulle väikest kummalist rahuldust. Ma astusin seljakoti juurde ja puudutasin seda, nagu silitaksin lapse pead. Kuu aega tagasi oli mulle tungivalt soovitatud pakkida seljakott just nii nagu matka ajal ja teha prooviretk. Ma olin kavatsenud seda teha enne Minneapolisest lahkumist, ja seejärel kavatsesin seda teha Portlandis. Kuid ma polnud seda teinud. Mu prooviretk pidi aset leidma homme – mu esimesel matkapäeval.
Pistsin käe ühte kilekotti ja võtsin välja oranži vile, mille pakendil kuulutati see „maailma kõige valjemaks”. Rebisin pakendi katki, tõstsin vile kollast nööri pidi välja ning panin endale kaela, nagu oleksin treener. Kas ma peaksin matkates seda niimoodi kaelas kandma? See tundus tobe, aga ma ei teadnud. Nagu paljude muudegi asjadega, polnud ma maailma kõige valjemat vilet ostes asja korralikult läbi mõelnud. Võtsin vile kaelast ja sidusin seljakoti raami külge, et see matkamise ajal üle mu õla ripuks. Sealt oli seda hõlpus kätte saada, kui vaja.
Kas mul läheb seda vaja, arutasin jõuetuna, nukrana voodile vajudes. Õhtusöögiaeg oli ammu möödas, aga ma olin liiga ärevil, et nälga tunda, üksildus oli kui ebamugav klomp, mis mu kõhtu täitis.
„Viimaks said, mis tahtsid?” oli Paul öelnud, kui me mõne päeva eest Minneapolises
Endine Ameerika jalgpallimängija, keda süüdistati mõrvas.
