Lisaks veritsevatele ihulappidele valutasid matkamisest mu lihased ja luud ning jalgu kirjas üha suurem hulk ville. Istusin maas ja uurisin neid, teades, et ma ei saa kuigivõrd takistada ville veelgi valusamaks minemast. Puudutasin neid õrnalt sõrmega ning riivasin seejärel oma pahkluul õilmitsevat hõbedollarisuurust musta verevalumit – see polnud PCT-l saadud vigastus, vaid pigem märk mu matkaeelsest lollusest.
Põhjus, miks otsustasin Paulile helistamata jätta, kui tolles Mojave motellis end nii üksildasena tundsin, oli just see verevalum – sinikas tolle mahasalatud loo keskmes, mida, nagu teadsin, ta mu hääles aimab. Kuidas ma olin kavatsenud neil kahel Portlandis veedetud päeval enne Los Angelese lennukisse istumist Joest eemale hoida, kuid polnud seda teinud. Kuidas olin viimaks koos Joega heroiini süstinud, hoolimata tõsiasjast, et ma polnud uimastit pruukinud poole aasta vältel, mis oli möödunud tema külaskäigust minu juurde Minneapolisse.
„Minu kord,” olin kannatamatult öelnud, nähes, kuidas Joe end Portlandis süstis. PCT tundus korraga olevat nii kaugel tulevikus, ehkki oli vaid neljakümne kaheksa tunni kaugusel.
„Anna oma pahkluu,” oli Joe öelnud, kuna ei saanud mu käsivarrel veeni kätte.
Veetsin päeva Golden Oaksi lätte ääres, kompass käes, ja lugesin raamatut „Tea oma asukohta”. Leidsin põhja, lõuna, ida ja lääne. Kõndisin rõõmujoovastuses ilma seljakotita mööda lätteni ulatuvat maasturiteed, et näha, mida näha on. Oli uhke ilma seljakotita kõndida, hoolimata sellest, millises seisukorras olid mu jalad ja kui valusad olid mu lihased. Ma ei tundnud ainult, et mu selg on sirge, vaid ma lausa hõljusin, just nagu oleks mu õlgade külge ülaltpoolt kinnitatud kaks elastiknööri. Iga samm oli kui õhkkerge hüpe.
Kui vaateplatsile jõudsin, jäin seisma ja heitsin pilgu üle avaruse. Paistsid vaid järjekordsed kõrbemäed, kaunid ja karmid, ning taamal järjekordsed valgete nurgeliste tuulegeneraatorite rivid. Naasin oma laagrisse, panin pliidi üles ja püüdsin valmistada selle retke esimest sooja toitu, kuid ei suutnud tuld süüdata, kuidas ma ka ei proovinud. Võtsin välja väikese kasutamisjuhendi, lugesin probleemide lahendamise osa ja sain teada, et olin pliidi kanistri täitnud vale bensiiniga. Olin sinna pannud pliivaba kütust spetsiaalse valge bensiini asemel, mida pidanuksin kasutama, ning nüüd oli generaator umbes ja pliidi tilluke plaat minu pingutuste tõttu tahmast must.
Mul polnud niikuinii kõht tühi. Kõhutühjus oli kui tuim sõrm, mis õieti ei torkinudki. Sõin peotäie kuivatatud tuunikalalaaste ja jäin veerand seitse magama.
Neljandal päeval enne teeleasumist tohterdasin oma haavu. Ühe REI töötaja õhutusel olin ostnud karbi Spenco 2nd Skini – geelpadjakesi, mis olid mõeldud põletuste raviks, kuid aitasid hästi ka villide puhul. Kleepisin neid kõikjale, kus mu ihu veritses või oli villis või oli tekkinud lööve: varbaotstele ja kandadele, puusadele, õlanukkidele ja alaseljale. Kui valmis sain, kloppisin sokke, püüdes neid pehmemaks teha, enne kui jalga panen. Mul oli kaks paari sokke, aga mõlemad olid porist ja kuivanud higist jäigad. Tundus, nagu oleksid need pigem papist kui tekstiilist tehtud, ehkki vahetasin neid iga mõne tunni tagant ning lasksin ühel paaril seljakoti elastiknööri küljes rippuda ja õhu käes kuivada, sellal kui teine jalas oli.
Kui sel hommikul taas 24,5 galloni veega koormatult lätte juurest lahkusin, taipasin, et tunnen kummalist abstraktset tagasivaatelist naudingut. Mitmesuguste heitluste vahelistel hetkedel märkasin mind ümbritsevat ilu, nii väikeste kui ka suurte asjade imelisust: mind rajal riivanud kõrbelille värvi või avarat taevalaotust, kui päike mägede taha loojus. Just sellise uneluse kütkes libisesin munakividel ja kukkusin kõvale rajale kõhuli sellise hooga, et mul jäi hing kinni. Lebasin minutikese liikumatult nii kõrvetava jalavalu tõttu kui ka seljakoti tohutu raskuse pärast, mis mind maa külge naelutas. Kui seljakoti alt välja roomasin ja vigastust uurisin, nägin, et sääreterale tekkinud haavast jookseb ohtralt verd ja haava alla moodustub juba rusikasuurune muhk. Kallasin natuke oma väärtuslikku vett haavale ning puhastasin selle tolmust ja kivikestest nii hästi, kui sain, seejärel surusin sellele marlitüki, kuni verejooks aeglustus ning ma sain edasi luugata.
Ülejäänud osa õhtupoolikust kõndisin, pilk otse enda ette rajale naelutatud, kartes taas jalgealust kaotada ja kukkuda. Just siis märkasin seda, mida olin mitu päeva otsinud: puumajälgi. Loom oli rada mööda kõndinud veidi aega enne mind ja samas suunas, kuhu läksin mina – veerand miili ulatuses olid käpajäljed tolmus selgelt näha. Ma seisatasin iga natukese aja tagant ja vaatasin ringi. Kui mõni roheline lapike välja arvata, olid maastiku põhitoonid valkjas ja pruun – puuma värvid. Sammusin edasi, mõeldes hiljuti loetud ajaleheartiklile kolmest California naisest – möödunud aastal, igaüks eri ajal, olid kõik kolm puuma ohvriks langenud – ja kõigile neile loodussaadetele, mida olin lapsena vaadanud ja milles kiskjad ründasid seda, keda pidasid karja nõrgimaks. Kahtlemata olin see mina – see, kes tõenäoliselt lõhki rebitakse. Laulsin valjusti pähe tulnud laulukesi – „Twinkle, twinkle, Little Star”10 ja „Take Me Home, Country Roads”11 –, lootes, et mu hirmunud hääl peletab puuma minema, samal ajal kartes, et see annab talle minu juuresolekust märku, nagu poleks mu verekorpas jalast ja mitu päeva pesemata ihu lehast tema ligimeelitamiseks veel piisanud.
Ümbrust uurides taipasin: olin nüüd jõudnud nii kaugele, et maastik oli hakanud muutuma. Mind ümbritsev maastik oli endiselt kuiv ja seal valitsesid needsamad tihnikud ja pujud nagu kogu senise teekonna vältel, kuid nüüd esines Mojave kõrbele nii iseloomulikke lühilehelisi tääkliiliaid vaid ajuti. Tavalisemad olid kadakad, pähklimännid ja kääbustammed. Aeg-ajalt möödusin lopsaka rohuga varjulistest aasadest. Rohi ja üsna suured puud pakkusid mulle tröösti. Need viitasid veele ja elule. Need andsid mõista, et ma saan hakkama.
See tähendab, kuni puu mu tee tõkestas. See oli rajale kukkunud ja oksad hoidsid tüve parasjagu nii madalal, et ma nende alt läbi ei pääsenud, samas nii kõrgel, et üle puu oli võimatu ronida, iseäranis mu seljakoti raskust arvestades. Ka ringiminek ei tulnud kõne alla: ühel pool oli liiga järsk langus ja teisel pool liiga tihe võsastik. Ma seisin tükk aega, püüdes nuputada, kuidas ma puust mööda pääsen. Ma pidin teisele poole saama, kui võimatu see ka ei tundunud. Kas pääsen mööda või keeran ringi ja lähen tagasi Mojave motelli. Mõtlesin oma väikesele kaheksateistkümnedollarisele toale sügava harda igatsusega ning ihk sinna tagasi pöörduda täitis mu keha. Seisin, selg puu poole, tegin seljakotirihmad lahti, tõukasin koti üles ja seejärel üle koreda tüve, tehes kõik, mis minu võimuses, et see teisele poole maandudes nii suure hooga ei kukuks, et kaamelipaun põrutusest puruneb. Siis ronisin kukkumisest niigi helli käsi kriimustades koti järel üle puu. Sattusin veel kolmele mahalangenud puule. Selleks ajaks, kui neist kõigist üle olin saanud, oli haav mu säärel lahti läinud ja veritses taas.
Viienda päeva õhtupoolikul mööda kitsast ja järsku rajalõiku edasi rühkides tõstsin pilgu ja nägin hiiglasuurt pruuni sarvlooma, kes minu poole tuli.
„Põder!” kisendasin, ehkki teadsin, et see pole põder. Hetke paanikas ei suutnud mu mõistus uskuda, mida nägin, ja põder oli selle loomaga kõige sarnasem. „Põder!” kisendasin meeleheitlikumalt, kui loom lähenes. Kaperdasin neljakäpakil teed ääristavate leesikate ja kääbustammede vahele, pugesin paki raskuse all ägades nii sügavale teravate okste varju, kui sain.
Seejuures taipasin, mis tõugu loomaga on tegemist, ja mõistsin, et õige pea tuuseldab mind Texase pikasarveline pull.
„Põõõdeeer!” karjusin veel valjemini ja haarasin seljakoti külge kinnitatud kollase nööri järele, mille otsas rippus maailma kõige valjem vile. Leidsin selle, tõstsin huulile, panin silmad kinni ja puhusin kõigest väest, kuni pidin vahet pidama, et hingata.
Kui silmad lahti lõin, oli pull läinud.
Nagu ka mu parema nimetissõrme
„Sära, sära, väike täht”.
Eesti keeles „Külatee”, sõnad tõlkinud J. Kõrgema, esitab B. Lehtlaan.
