peaksid hoopis matkama minema,” pakkusin.
„Ei,” ütles ta.
Mehed istusid jälle autosse ning mina sõitsin mõne miili üksinda kastis, kuni jõudsime kohta, kuhu Walter oli oma auto parkinud. Tema ja Carlos sõitsid ära ja jätsid mind kahekesi Frankiga, kes pidi veel tund aega tööd tegema.
Istusin kollase auto kabiinis ja vaatasin, kuidas Frank traktoriga edasitagasi sõites teed tasandab. Möödudes lehvitas ta mulle iga kord, ja kui ta eemaldus, uurisin vargsi tema auto sisemust. Kindalaekas oli hõbedane viskiplasku. Rüüpasin lonksu ja panin kähku pudeli tagasi, sest huuled tulitasid. Pistsin käe istme alla, tõmbasin välja õhukese musta karbi, tegin selle lahti, nägin püstolit, mis oli niisama hõbedane nagu viskiplasku, panin karbi taas kinni ja lükkasin istme alla. Autovõtmed rippusid süütes ja ma mõtlesin loiult, mis juhtuks, kui ma mootori käivitaksin ja minema sõidaksin. Võtsin saapad ära ja masseerisin jalgu. Väike sinikas mu pahkluu juures, mille olin saanud Portlandis heroiini süstides, oli ikka veel alles, kuid nüüd oli see kahkjas tusakollane. Libistasin omaenda tobedust imeks pannes sõrme üle selle, üle ikka veel tajutava väikese kühmja torkejälje selle keskel, ja panin siis sokid uuesti jalga, et ma seda enam ei näeks.
„Milline naine sa oled?” küsis Frank minu kõrvale kabiini istudes, kui töö oli tehtud.
„Milline?” küsisin. Meie pilgud kohtusid, tema oma reetis midagi ja ma pöörasin silmad ära.
„Kas sa oled nagu Jane? Nagu naine, kes meeldiks Tarzanile?”
„Küllap vist,” ütlesin ja naersin, ehkki tundsin, kuidas ärevus ligi hiilib, ja soovisin, et Frank auto käima paneks ja sõitma hakkaks. Ta oli suurt kasvu mees, vilajas, sooniline ja päevitunud. Minöör, kes nägi minu meelest välja nagu kauboi. Tema käed meenutasid mulle kõiki neid mehi, keda olin kasvueas tundnud, mehi, kes tegid enda elatamiseks füüsilist tööd, mehi, kelle käed ei saanud kunagi puhtaks, kuidas nad neid ka ei küürinud. Tema kõrval kabiinis istudes tundsin end nii, nagu ma end alati tunnen, kui olen teatud olukordades teatud meestega kahekesi: et juhtuda võib kõike. Et ta võib viisakalt ja lahkelt omaenda asjadega tegelda või siis mind krabada ja hetkega asjade kulgu muuta. Franki kõrval autos istudes vaatasin tema käsi, jälgisin igat tema liigutust, viimne kui keharakk stardivalmis, ehkki olin pealtnäha rahulik, nagu oleksin äsja tukastusest ärganud.
„Mul on meile miskit,” ütles Frank kätt kindalaekasse pistes, et viskiplaskut võtta. „See on minu tasu raske päevatöö eest.” Ta keeras korgi maha ja ulatas pudeli mulle. „Daamidel on eesõigus.”
Võtsin temalt pudeli, tõstsin suule ja lasksin viskil suhu valguda.
„Jah. Selline naine sa siis oledki. Nii ma sind kutsungi: Jane.” Ta võttis plasku ja rüüpas suure sõõmu.
„Tead, ma polegi siin päris üksi,” pahvatasin käigu pealt valesid välja mõeldes. „Mu mees – tema nimi on Paul – on ka matkamas. Tema alustas Kennedy Meadowsist. Kas sa tead, kus see on? Me mõlemad tahtsime teada, mis tunne on üksi matkata, nii et tema rändab lõunasse ja mina põhja ja keskel saame kokku, ja siis kõnnime kogu suve kahekesi.”
Frank noogutas ja rüüpas plaskust veel sõõmu. „Noh, siis on tema veel pöörasem kui sina,” ütles ta pärast üürikest järelemõtlemist. „Üks asi on see, kui naisterahvas on nii pöörane, et teeb seda, mida teed sina. Teine asi on see, kui mees laseb oma naisel minna ja midagi sellist teha.”
„Jah,” ütlesin, nagu oleksin temaga nõus. „Noh, olgu peale. Mõne päeva pärast saame kokku.” Ütlesin seda nii veenvalt, et veensin ka ennast – et selsamal hetkel liigub Paul mulle vastu. Et tegelikult ei andnudki me kaks kuud tagasi ühel lumisel aprillipäeval lahutust sisse. Et ta tuleb mulle järele. Või et ta teab, kui ma rajal toppama jään. Et mu kadumist märgatakse mõne päeva jooksul.
Kuid tõde oli sootuks vastupidine. Inimesed olid mu elus otsekui plaastrid, mis tol esimesel matkapäeval kõrbesse lendasid. Nad olid laiali pillutatud ja kadunud. Keegi ei oodanud minult isegi kõnet, kui ma esimesse peatuspunkti jõuan. Või teise või kolmandasse.
Frank naaldus istmetoele ja kohendas oma suurt metallist rihmapannalt. „Ma tahaks ennast pärast rasket päevatööd veel millegagi premeerida,” ütles ta.
„Millega siis?” küsisin ebalevalt naeratades, süda rinnus peksmas. Käed kirvendasid rüpes. Tajusin teravalt oma seljakotti, mis oli liiga kaugel – autokastis. Otsustasin välkkiirelt, et jätan selle maha, kui pean autoukse lahti paiskama ja jooksu panema.
Frank pistis käe istme alla, kus oli väikeses mustas karbis püstol.
Ta kraamis välja läbipaistva kilekoti. Selles olid pikad peenikesed punased lagritsaköied, igaüks otsekui lassoks keerutatud. Ta ulatas koti mulle ja küsis: „Soovid, preili Jane?”
6
PULL MÕLEMAS SUUNAS
Sõin ära tubli kuus jalga Franki punast lagritsat, sellal kui tema juhtis, ja oleksin söönud veel kuus jalga, kui oleks olnud.
„Oota siin,” ütles mees, kui peatusime väikesel sillutamata sissesõiduteel tema maja kõrval – see oli haagismaja väikeses haagisparklas keset kõrbevõserikku. „Ma lähen tuppa ja räägin Annette’ile, kes sa oled.”
Mõne minuti pärast tulid nad koos välja. Annette oli tüse ja hallipäine, tema ilme oli tõre ja kahtlustav. „Kas see on kogu su vara?” porises ta, kui Frank mu seljakoti autost maha tõstis. Ma järgnesin neile tuppa, kus Frank otseteed tualettruumi kadus.
„Tunne ennast nagu kodus,” ütles Annette ning mina tõlgendasin seda nii, et peaksin istuma kööginurka eraldava söögilaua taha, sellal kui tema mu taldrikule toitu tõstab. Laua kaugemas otsas seisis väike üürgav televiisor, heli oli nii vali, et jutust oli üsna raske aru saada. Veel üks lugu O. J. Simpsoni kohtuistungist. Vaatasin seda, kuni Annette tuli, taldriku minu ette asetas ja seejärel televiisori välja lülitas.
„Muud enam ei kuulegi. O. J. siin ja O. J. seal,” ütles ta. „Nagu Aafrikas polekski nälgivaid lapsi. Hakka aga pihta,” ütles ta toidule osutades.
„Ma ootan,” ütlesin sundimatul toonil, mis oli vastuolus meeleheitega, mida tundsin. Vaatasin oma taldrikut. Sellel oli kõrge kuhi grillribisid, konservmaisi ja kartulisalatit. Ma tahtsin tõusta ja käsi pesta, aga kartsin, et lükkan sellega õhtusöögi edasi. Sellest polnudki lugu. Küsimus, kas käte pesemine enne sööki on vajalik, oli mulle nüüd niisama võõras nagu teleuudised.
„Söö!” kamandas Annette ning asetas minu ette plasttassi kirsijoogiga.
Ma pistsin kahvlitäie kartulisalatit suhu. See oli nii hea, et oleksin äärepealt toolilt maha kukkunud.
„Oled sa tudeng?”
„Jah,” vastasin, kummaliselt meelitatud, et ma hoolimata räpasusest ja lehast talle sellise mulje jätsin. „Õieti olin. Ma lõpetasin neli aastat tagasi,” ütlesin, panin veel kahvlitäie toitu suhu ja taipasin, et olin õigupoolest valetanud. Ehkki olin emale tema viimastel elupäevadel lubanud, et saan bakalaureusekraadi kätte, polnud ma seda saanud. Ema suri meie kevadvaheaja esmaspäeval ja järgmisel esmaspäeval naasin kooli. Sel viimasel veerandil osalesin leinast poolsõgedana kuidagimoodi õppetööl, kuid ei saanud kraadi, sest üks asi jäi tegemata. Ma polnud kirjutanud kesktaseme inglise keele kursusel ette nähtud viieleheküljelist tööd. See olnuks kukepea, aga kui kirjutama hakkasin, suutsin vaid tühja arvutiekraani
