kõige vähem tahtsin. Polnud ei pääsemist ega keeldumise võimalust. Probleeme ei saanud ei martiiniga tuimastada ega heintes väherdamisega väärata. Sel päeval, võseriku varju hoides ning püüdes veritsevat sõrme tohterdada, iga hääle peale ehmudes, kartes, et pull võib tagasi tulla, kaalusin oma valikuid. Neid oli ainult kaks ja need tegid põhimõtteliselt ühe ja sama välja. Võisin minna tagasi sinna, kust olin tulnud, või edasi sinna, kuhu kavatsesin minna. Tunnistasin endale mornilt, et pull võis olla nii siin kui ka seal, sest silmi kinni hoides polnud ma näinud, kuhu ta jooksis. Võisin valida kas pulli, kes viib mind tagasi, või pulli, kes viib edasi.
Niisiis sammusin edasi.
Selleks, et läbida üheksa miili päevas, kulus kogu mu jõud. Päevas üheksa miili läbimine oli kehaline saavutus, millega polnud võrreldav mitte miski mu senises elus. Kõik mu ihuliikmed valutasid. Välja arvatud süda. Ma ei kohanud kedagi, aga, kummaline küll, ei tundnud ka kellestki puudust. Ihkasin vaid toitu, vett ja võimalust seljakott maha panna. Tassisin seda siiski. Üles ja alla mööda kuivi mägesid, kus teed ääristasid Jeffrey männid ja mustad tammed, üle maasturiteede, kus olid suurte veoautode jäljed, ehkki ühtki sõidukit polnud näha.
Kaheksanda päeva hommikul oli mul kõht tühi ja ma tõin kõik oma toiduvarud lagedale, et olukorda hinnata, sest ühtäkki ihkasin kõigest hingest sooja toitu. Kurnatusest ja isunappusest hoolimata olin selleks ajaks ära söönud enamiku toiduainetest, mida polnud vaja soojendada: helbed ja pähklid, kuivatatud puuviljad ning kuivatatud kalkuni- ja tuunikalaribad, valgubatoonid, šokolaadi ja Better Than Milki pulbri. Enamik toidust, mis alles oli, vajas keetmist ja mu pliit ei töötanud. Järgmine varudekast ootas mind alles Kennedy Meadowsis, retke algpunktist 135 miili kaugusel. Kogenud matkaja oleks need 135 miili läbinud ajaga, mis mina olin teel olnud. Selle kiiruse juures, millega mina liikusin, polnud ma poolele teelegi jõudnud. Isegi kui oleksin allesjäänud toiduga Kennedy Meadowsisse välja jõudnud, tulnuks ikkagi lasta pliit ära parandada ja korraliku kütteainega täita – ja Kennedy Meadowsis, mis oli pigem jahimeeste, matkajate ja kalameeste mägibaas kui linn, ei saanud seda teha. Tolmus istudes, ümberringi sulgurkotid kuivtoiduga, mida ma keeta ei saanud, otsustasin rajalt kõrvale kalduda. Üsna minu puhkepaiga lähedal ristus PCT eri suundades kulgevate maasturiteede võrgustikuga.
Hakkasin ühte teed mööda alla sammuma, mõeldes, et viimaks leian tsivilisatsiooni maantee näol, mis kulges idas paarikümne miili pikkuselt rajaga rööbiti. Sammusin, täpselt teadmata, mis teel ma olen, liikusin vaid hea usu peale, et leian midagi, muudkui sammusin ja sammusin eredas palavas päikesepaistes. Tundsin liikudes iseenda lehka. Olin deodorandi kaasa võtnud ja panin seda igal hommikul kaenlaalustesse, aga sellest polnud enam mingit kasu. Ma polnud rohkem kui nädal aega end pesnud. Mu keha oli kaetud pori ja verega, tolmust ja kuivanud higist paklas juuksed mütsi all vastu peanahka liibunud. Tundsin, kuidas mu lihased iga päevaga tugevamaks lähevad ning kõõlused ja liigesed samavõrra üles ütlevad. Jalad valutasid nii seest- kui ka väljastpoolt, villid olid verele hõõrutud, luud ja lihased miilidepikkusest matkast väsinud. Tee oli õnnistusrikkalt tasane või veidi lauge – teretulnud vaheldus raja halastamatutele tõusudele ja langustele, kuid ma piinlesin ikkagi. Olin pikkade lõikude vältel kujutlenud, et mul polegi jalgu, et mu sääred lõpevad tundetute pakkudega, mis kõik välja kannatavad.
Nelja tunni pärast hakkasin oma otsust kahetsema. Ma võisin PCT-l surnuks nälgida või ringiluusivate pikasarveliste pullide ohvriks langeda, aga vähemasti teadsin, kus ma olen. Lugesin uuesti oma reisijuhti, kaheldes, kas ma üldse olen ühel neist põgusalt kirjeldatud teedest. Võtsin iga tunni tagant kaardi ja kompassi välja, et ikka ja jälle oma asukohta määrata. Võtsin välja kompassi kasutusjuhendi, et veel kord lugeda, kuidas kaarti ja kompassi pruukida. Ma vaatasin päikest. Möödusin väikesest lehmakarjast, keda ei ümbritsenud aed, ja mu süda jättis neid nähes löögi vahele, ehkki ükski neist minu poole ei tulnud. Nad vaid jätsid söömise, tõstsid pea ja vaatasid, kuidas ma möödusin, neile õrnalt leelutades: „Vissi, vissi, vissi.”
Maastik, millest tee läbi kulges, oli kohati üllatavalt roheline, teisal kuiv ja rünklik, ja kahel korral möödusin teeserva pargitud võikalt vaikivast traktorist. Sammusin ümbruse ilust ja vaikusest lummatuna, kuid hilisel õhtupoolikul tekkisid mul halvad aimused.
Olin teel, kuid polnud kaheksa päeva jooksul ainustki inimest näinud. Otsisin tsivilisatsiooni, ent kui vabapidamisel lehmad, kaks hüljatud traktorit ja tee ise kõrvale jätta, polnud sellest märkigi. Näis, nagu mängiksin ulmefilmis, nagu oleksin ainus planeedile alles jäänud inimene, ja tundsin esimest korda oma teekonna vältel, et võin nutma hakata. Tõmbasin sügavalt hinge, et pisaratest võitu saada, võtsin koti seljast ja panin maha, et järele mõelda. Eespool tegi tee käänu ja ma läksin ilma seljakotita vaatama, mis mind selle taga ootab.
Ma nägin kolme meest kollase pikapi kabiinis istumas.
Üks oli valge. Üks oli must. Üks oli latiino.
Jala nendeni jõudmine võttis vahest minuti. Nad vaatasid mind sellesama ilmega, nagu mina olin päev varem pikasarvelist pulli vaadanud. Nagu võiksid nad iga hetk hüüatada: „Põder!” Mina tundsin neid nähes tohutut kergendust. Kui nende poole sammusin, pakitses ometi terve mu keha ebamugavast teadmisest, et ma pole enam inimtühjast planeedist jutustava filmi ainus tegelane. Nüüd oli tegu hoopis teise filmiga: olin ainus naine kolme mehe seltskonnas, kes mind kollase pikapi kabiinist silmitsesid ja kelle kavatsused, iseloom ja päritolu olid teadmata.
Kui neile läbi avatud juhiakna oma olukorda kirjeldasin, silmitsesid nad mind vaikides, pilk algul kohkunud, siis jahmunud, seejärel pilkav, kuni nad kõik naerma pahvatasid.
„Kas sa tead, kuhu oled sattunud, kullake?” küsis valge mees, kui oli toibunud, ja mina raputasin pead. Valge ja must mees paistsid olevat kuuekümnendates eluaastates, latiino vaevu teismeeast välja jõudnud.
„Kas sa seda mäge näed?” küsis valge mees. Ta osutas rooli tagant läbi tuuleklaasi otse ette. „Me teeme ettevalmistusi selle mäe õhkulaskmiseks.” Ta selgitas, et üks kaevandusettevõte oli sellele maatükile õigused ostnud ning kaevandas dekoratiivset kivimit, mida inimesed aia kaunistamiseks pruukisid. „Minu nimi on Frank,” ütles ta oma kauboikaabu serva puudutades. „Ja tegelikult oled sa keelatud territooriumil, aga me ei karista sind selle eest.” Ta vaatas mulle otsa ja pilgutas silma. „Me oleme kõigest minöörid. Me pole maaomanikud, muidu peaksime sind maha laskma.”
Ta hakkas taas naerma, osutas siis keskel istuvale latiinole ja ütles, et tema nimi on Carlos.
„Mina olen Walter,” ütles eesistmel istuv must mees.
Nad olid esimesed inimesed, keda nägin pärast neid kahte meest, kes olid mu nädal tagasi Colorado numbrimärgiga minibussis matkaraja veerde toonud. Kui rääkisin, kõlas omaenda hääl mu kõrvus kummaliselt, toon näis kõrgem ja jutt kiirem, kui ma mäletasin, justkui oleks hääl midagi niisugust, mida ma päris hästi tabada ja hoida ei suuda, nagu oleks iga sõna lendu paiskuv väike lind. Mehed käskisid mul auto kasti ronida ja me sõitsime käänu taha mu seljakoti järele. Frank pidas auto kinni ja nad kõik läksid välja. Walter võttis mu seljakoti ja oli selle raskusest rabatud.
„Ma olin Koreas,” ütles ta kotti silmanähtava pingutusega auto metallkasti hiivates. „Ja nii rasket seljakotti ei tulnud meil kunagi tassida. Võib-olla korra tassisin nii rasket kotti, aga see oli karistuseks.”
Kiirelt, minu arvamust küsimata, otsustati, et ma lähen Franki juurde koju, kus tema naine mulle õhtusööki pakub ning kus ma saan pesta ja voodis magada. Hommikul viib Frank mind kusagile, kus ma saan lasta oma pliidi ära parandada.
„Äkki seletaksid mulle kõike veel kord?” küsis Frank mõne korra, ja iga kord kuulasid kolm meest jahmunult ja süvenenult. Nad elasid Pacific Crest Trailist vahest paarikümne miili kaugusel, ja ometi polnud nad sellest
