hoolitseda. Miks sa arvad, et ta hakkab lapse eest hoolitsema siis, kui on läinud tema ainus emotsionaalne side poisiga – sina? Mis sa arvad, kui kaua ta vastu peab?” Edward tõmbas sügavalt hinge. „Ja kas sa tead, kuhu poiss saadetakse, kui ta orvuks jääb? Linna poistekodusse. Võibolla peaksid enne, kui Euroopasse end tapma sõidad, mõnda sellist kohta vaatamas käima, et teada, kus su aasta ja kolme kuune poeg lõpetab.”
Tatjana kahvatas.
„Sa pole seda läbi mõelnud,” ütles Edward. „Ma tean seda. Sest kui oleksid, siis sa seda ei teeks. Selles olen kindel. Kas sa tead, kust ma tean?”
„Kust?” küsis Tatjana jõuetult.
„Ma tean,” ütles Edward tema käsi oma pihku võttes, „sest olen näinud, mida sa teed inimeste heaks, kes kuldsest uksest sisse astuvad. Ma tean, sest sina, Tatjana, teed alati seda, mis on õige.”
Tatjana ei vastanud.
„Laps on juba isast ilma jäänud,” ütles Edward. „Ära lase oma pojal ka ema kaotada. Sina oled ainus siin maailmas, kes seob teda iseendaga, oma mineviku ja saatusega. Kui ta sinust ilma jääb, on ta kogu ülejäänud elu kui triiviv laev. Vaat mida sa temaga teed. See on sinu pärand talle.”
Tatjana oli tumm. Ühtäkki hakkas tal väga külm. Edward pigistas tema käsi. „Tanja,” ütles mees. „Mitte Vikki, mitte minu, mitte ülemisel korrusel lebavate veteranide ega teiste Ellise immigrantide, vaid oma poja pärast – ära mine.”
Tatjana ei teadnud, mida teha. Kuid kahtluse seemned olid kohutavad ja kasvasid. Ta helistas Sam Gulottale, kes ütles, et pole Aleksandrist midagi kuulnud, ning kinnitas, et olukord Saksa vangi- ja koonduslaagrites ning sinna saadetud Nõukogude vangide saatus on õudne. Mida rohkem Tatjana sellele mõtles, seda pöörasem hakkas plaan talle endalegi tunduma ja seda suurema süüdlasena ta end oma lapse ees tundis.
Ta küsis kõigilt, kellelt sai, Orbeli kohta. Küsis kõigilt Saksa sõduritelt ja kõigilt Itaalia sõduritelt, kõigilt medõdedelt ja pagulastelt, ja siis läks Tatjana New Yorgi avalikku raamatukokku, aga isegi seal ei leidnud ta teatmeteostest, mikrofilmidelt, ajakirjadest, ajalehtedest, atlastest, kaartidelt ega kartoteekidest nime Orbeli.
Nime ähmasus tegi selle Tatjana jaoks tähtsusetumaks, mitte tähtsamaks. Selle mõttetus kahandas seda Tatjana silmis, mitte ei võimendanud. See polnud metsa ega küla, kindluse ega kindrali nimi. Üha enam näis see tähtsusetu märkusena, millel on vähem pistmist tema või Aleksandriga, pigem mingi väikese seosetu mõttega, mida mees oli tahtnud talle edasi anda, näiteks nalja või anekdoodiga, mis peagi ununeb, kui tähtsamad asjad selle välja tõrjuvad. See polnud sõnum, see oli kõrvalmärkus, ja siis oli mees järves ning see oleks pidanud ununema. See ei ununenud seepärast, et kõik, mis järgnes, võimendas seda ülearu, mitte sellepärast, et Orbeli väärinuks võimendamist.
Kuid medal, medal? Nõukogude Liidu kangelase Kuldtähe medal? Kuidas sattus see Tatjana seljakotti?
Kuid viimaks leidis Tatjana ka sellele seletuse. Kui doktor Sayers talle Aleksandrist rääkis, unustas ta võib-olla öelda, et oli surija rinnast medali võtnud, et seda mitte koos temaga järve matta, ja olulisemad sündmused olid selle kõrvale tõrjunud, arst oli kavatsenud öelda, et pani selle Tatjana seljakoti väikesesse salataskusse, et too selle kunagi leiaks, aga mitte kohe, ent doktor Sayers oli suremas ja unustas.
Tatjana ei läinud Euroopasse.
Kahekümne seitsmes peatükk
Poola, november 1944
Aleksander magas istudes, selg vastu puud toetatud, Paša pea süles. Koidu ajal andis paistetus Paša kurgus järele. Ta asetas sõrme plasttorule ja hingas paar korda õhku ahmides läbi suu. Aleksander sai sellest julgustust, kleepis toruümbruse kinni plaastriga, mis tal kaasas oli, et avaust nii palju kui võimalik sulgeda. Ta ei võtnud plasttoru välja, kartes, et kui Paša seda jälle vajab, ei suuda ta seda enam tagasi panna. Paša asetas nimetissõrme toruavale ja kähistas: „Kleebi see kinni. Ma ei saa rääkida, kui see lahti on.”
Aleksander kleepis toruotsa kinni ja vaatas veidi aega, kuidas Paša puristab ja vaeva näeb, et sügavalt hingata.
„Aleksander, kuula,” sosistas noormees viimaks nõrgalt ja jõuetult. „Mul on idee. Kanna mind seljas sellelt eikellegimaalt kaitseliinile, mul on endiselt Saksa munder seljas, eks?”
„Jah.”
„Sa päästad enda mu Saksa mundriga. Kui tahad teda päästa,” – ta osutas raskelt hingates Uspenskile – „siis lase tal ühte haavatud sakslast tassida. Kas meil on mõni või on nad kõik surnud?”
„Minu arvates on meil üks põrutada saanud sakslane.”
„Väga hea.” Hingetõmme. „Anna sakslastele alla, kandes ühte nende haavatut.”
„Teised kolm suudavad kõndida.”
„Tore. Jää siiski juhipositsioonile, ära lase haavatutel enda eest rääkida. Kui kaitseliinile jõuad, ütle: „Schießen Sie nicht.” Ärge tulistage.”
„Kas ma muud ei pea ütlema?” küsis Aleksander. „Miks me seda 1941. aastal ei öelnud? Või juba 1939. aastal, kui see juba jutuks tuli.” Ta muigas. Paša hingas.
„Mis salaplaani te seal kahekesi peate?” küsis Uspenski nende juttu kuulama jäädes. „Te ei kavatse ometi alla anda, mis?”
Aleksander ei lausunud sõnagi.
„Seltsimees kapten, te teate, et me ei või alla anda.”
„Taganeda ka ei või.”
„Me ei tagane. Me püsime paigal. Ootame, kuni abiväge saadetakse.”
Paša ja Aleksander vahetasid pilgu. „Me anname alla, Uspenski. Mul on haavatu. Ta vajab otsekohe ravi.”
„Noh, mina seda ei tee. Nad tapavad meid,” ütles Uspenski, „ja siis ütleb meie enda armee meist lahti.”
„Kes ütleb, et me kunagi oma armeesse tagasi läheme?” küsis Paša end Aleksandri abiga püstakile ajades.
„Oi, sina oled õige mees rääkima. Sinul, elusal surnul, pole muidugi midagi kaotada ega kusagile minna, aga teistel on kodus pere.”
„Minul ei ole peret,” ütles Aleksander. „Aga Uspenskil on õigus.”
Uspenski muigas rahulolevalt Pašat silmitsedes.
Aleksander ütles: „Jää siia, Nikolai. Oota, kuni Punaarmee sinu juurde jõuab.”
Muie Uspenski näol kustus. „Seltsimees kapten! Teil on pere, minu arust ütlesite, et teil on naine? Ja temal” – ta osutas pilkavalt Pašale – „on õde?”
Aleksander ja Paša ei lausunud sõnagi.
„Miks teie kaks temast ei hooli? Ta saadetakse Arhangelskisse Bolševiku3 saarele selle eest, et teie alla andsite.” Bolševiku saarelt polnud keegi tagasi tulnud.
Uspenskist välja tegemata vaatas Paša Aleksandrile otsa. „Valmis?” küsis ta.
Aleksander noogutas ning viipas neljale sakslasest vangile. Üks neist jampsis.
Põhja-Jäämeres asuva Severnaja Zemlja saarestiku kõige lõunapoolsem saar. Arhangelsk asub Valge mere lähedal.
