Raske öelda. Otsustades selle järgi, kuidas lämbuv poiss püüdis õhku ahmida, oli aeg liiga pikk. Varsti on juba hilja. Kui õhk veidi selgemaks läks, hüüdis Aleksander Uspenskit.
„Kus velsker on?” hingeldas Aleksander.
„Velsker on surnud. Kas sa ei mäleta? Me võtsime tema kiivri.”
Aleksander ei mäletanud suurt midagi.
„Kas tal abilist polnud?”
„Abiline suri nädal aega tagasi.”
Ettevaatlikult võttis Aleksander Paša seljast ja istus, noormees süles. Uspenski heitis neile pilgu. „Mis tal viga on?”
„Ma ei tea. Ta ei saanud pihta, ei neelanud midagi.” Igaks juhuks sirutas Aleksander Paša kaela, nii et see oleks kehaga ühel joonel, pistis sõrmed Pašale suhu ja otsis hingamistakistust. Seda ei olnud, kuid sügavamal, söögitoru lähedal otsis ta hingetoru avaust ega leidnud. Kõri tundus pehme ja paksenenud. Aleksander kummardus kähku Paša kohale, pigistas tema nina kinni ja hingas kiirelt Pašale kurku. Ei midagi. Aleksander puhus pikalt Pašale kurku. Ikka ei midagi. Ta otsis taas hingetoru avaust. Seda polnud. Aleksandril hakkas hirm. „Mis kurat küll toimub?” pomises ta. „Mis tal viga on?”
„Ma olen seda ennegi näinud,” ütles Uspenski. „Sinjavinos. Ma olen näinud mitut suitsu sisse hinganud meest suremas. Kõri paistetab täiesti üles ja nad ei saa hingata. Selleks ajaks, kui paistetus järele annab, on nad surnud.” Ta hingas läbi märja sineli sisse. „Temaga on lõpp,” ütles Uspenski. „Ta ei saa hingata, te ei saa tema heaks midagi teha.”
Aleksander oleks võinud vanduda, et Uspenski hääles kõlas rahulolu. Tal polnud aega vastata. Ta asetas Paša maapinnale selili ning pani kokkurullitud verise käterätiku talle kaela alla, nii et noormehe pea oli veidi kuklas ja kõri paljastatud. Aleksander soris seljakotis ja leidis sulepea. Tänu jumalale oli see katki. Millegipärast polnud tint suleni voolanud. Olgu jumal nõukoguliku töö eest tänatud. Aleksander võttis sulepea tükkideks, pani õõnsa silindri kõrvale ja haaras noa.
„Mida te teha kavatsete, seltsimees kapten?” küsis Uspenski, osutades noale Aleksandri käes. „Kas lõikate tal kõri läbi?”
„Jah,” vastas Aleksander. „Pea nüüd suu ja ära minuga räägi.”
Uspenski laskus põlvili. „Ma tegin nalja.”
„Näita talle kurku tuld ja hoia lampi kindlalt. See on sinu töö. Hoia ka seda plasttoru ja nööri. Kui käsin, anna toru mulle. Selge?”
Nad seadsid end valmis. Aleksander hingas sügavalt. Ta teadis, et aega ei ole. Ta vaatas oma sõrmi. Need ei värisenud.
Aleksander katsus Paša kõri ja leidis esileulatuva aadamaõuna, katsus veidi madalamalt ja leidis koha, kus nahk kattis hingetoru. Aleksander teadis, et hingetoru otse Paša aadamaõuna all kaitseb vaid nahk. Kui ta on väga ettevaatlik, suudab ta väikese sisselõike teha ja panna Paša kõrri toru, millega ta hingata saab. Kuid sisselõige pidi olema väike. Aleksander polnud seda kunagi varem teinud. Tema käed polnud peene töö jaoks, mitte nagu Tanjal. „Läheb lahti,” sosistas ta, hoidis hinge kinni ja pani noa Paša kõrile. Uspenski käed värisesid, kui taskulambi värina järgi otsustada.
„Leitnant, kuradi päralt, ole vagusi.”
Uspenski püüdis. „Kas te olete seda varem teinud, seltsimees kapten?”
„Ei. Aga ma olen näinud, kuidas seda tehakse.”
„Edukalt?”
„Mitte eriti edukalt,” vastas Aleksander. Ta oli näinud kahte velskrit seda tegemas. Kumbki sõdur ei jäänud ellu. Üks sisselõige oli liiga sügav, ja liiga raske nuga lõikas hapra hingetoru pooleks. Teine mees ei teinud enam silmi lahti. Hingas, aga lihtsalt ei teinud enam silmi lahti.
Väga aeglaselt lõikas Aleksander Paša ihusse kahesentimeetrise haava. Nahk pani noaterale vastu. Siis hakkas ihu veritsema ja Aleksandril oli raske näha, kui sügavale ta lõikab. Ta vajanuks skalpelli, kuid tal oli vaid sõjaväenuga, millega ta habet ajas ja tappis. Ta lõikas veidi sügavamale, veidi sügavamale, võttis siis noa hammaste vahele, lükkas sõrmedega naha eest ja paljastas veidi kõhre kummalgi pool kelmet. Nahka eemal hoides tegi Aleksander väikese sisselõike aadamaõunaalusesse kelmesse, ja ühtäkki kostis Paša kõrist imemist meenutav häälitsus, nagu tõmmataks välisõhku sisse. Aleksander hoidis ava endiselt sõrmedega lahti, laskis kopsudel õhuga täituda ja surus kõris olevast avausest õhku välja. See polnud nii tõhus nagu ülemiste hingamisteede, nina ja suu kasutamine, aga ajas asja ära.
„Sulepea, leitnant.”
Uspenski ulatas selle.
Aleksander pistis lühikese plasttoru poolenisti avausse, kandes hoolt, et ta seda oma usinuses vastu hingetoru tagaseina ei suruks.
Aleksander tõmbas hinge. „Hakkama saime, Paša,” ütles ta. „Uspenski, nöör.” Ta sidus nööri toru otsa ja siis ümber Paša kaela, nii et sulepea püsis sees ega libisenud välja.
„Millal paistetus alaneb?” küsis Aleksander.
„Kust mina peaksin teadma?” küsis Uspenski vastu. „Need paistes kõriga mehed, keda mina olen näinud, surid enne, kui paistetus alanes. Nii et mina ei tea.”
Paša lebas Aleksandri süles ja hingas korrapäratult, hooti, ekstaatiliselt läbi räpase plasttoru, samal ajal kui Aleksander tema porist, pinevil nägu uuris, mõeldes, et kogu maailmasõda on taandunud surma ootusele, sellal kui Paša elu läbi katkise tinditu Nõukogude sulepea toru nõrgus.
Minut, ja Grinkov, Marazov, prillideta Verenkov, Telikov, Jermenko, minut, ja Daša, minut, ja Aleksander samuti. Ühel hetkel oli ta elus ja järgmisel hetkel lebas verisena Laadoga järve jääl, jäätunud riided ümber. Ühel hetkel elus, järgmisel oma valgete rõivastega verisena näoli jääl, kiiver kummuli.
Kuid hingetõmbest üürikesema aja vältel oli Aleksandrit armastatud. Üheainsa hingetõmbe, üheainsa valuliste silmade pilgutuse vältel oli ta olnud nii armastatud.
„Paša, kas sa kuuled mind?” küsis Aleksander. „Pilguta silmi, kui kuuled.”
Paša pilgutas.
Aleksander surus hambad kokku, hingas pinnaliselt, ja talle meenus üks luuletus, „Fantaasia langenud härrasmehest kibekülmal ööl”:
„Kord leidsin viiulite peenusest ekstaasi
ja kuldse kontsa läikes kõval sillutisel
nüüd näen:
see soojus on poeesia sisu.
Oh, jumal, väikseks tee
see taevatähist auklik sõba vana,
siis selle all ma mugavasti laman.”2
Kahekümne kuues peatükk
New York, oktoober 1944
Edward Ludlow astus Ellise haigla kahe poolega uksest sisse ja tõmbas Tatjana kättpidi koridori. „Tatjana, kas see, mida ma nägin, on tõsi?”
„Ma ei tea. Mida te näete?”
Arst
Thomas Ernest Hume’i (1883–1917) luuletus.
