et võiksite end sakslaste kätte vangi anda?” Tema meelest oli see nii uskumatu, et ta hakkas hingeldama.
„Jah,” vastas Aleksander samuti väriseva häälega. „Ma olen omadega läbi. Nüüd tuled meiega või jääd siia.”
„Ma jään siia,” ütles Uspenski.
Aleksander andis talle au.
„See on tema,” pahvatas Uspenski. „Enne teda olite aus inimene. Te leidsite tema, ja kuna tema müüs oma hinge kuradile ja jäi elama, arvasite, et miks mitte ka teie.”
Aleksander silmitses Uspenskit. „Miks sa seda nii isiklikult võtad, leitnant? Mis sel sinuga pistmist on?”
„Millegipärast,” ütles Paša, „nii mõndagi.”
„Oh, mine põrgu! Keegi ei räägi sinuga. Hinga õige läbi oma sulepea ja pea, kurat, suu. Kui kaptenit poleks, siis sa juba mädaneksid õndsalt.”
„Uspenski!” ütles Aleksander. „Sa unustad end. Komandör Metanovil on sinust kõrgem auaste.”
„Mina tema auastmest lugu ei pea. Ma ei tunnista temasuguse saatana auastet,” kähvas Uspenski. „Minge, seltsimees kapten, mida te ootate? Minge! Jätke oma elusad mehed maha.”
Nooremseersant Danko ütles ujedalt: „Mind ta maha ei jäta. Mina lähen temaga.”
Uspenski ajas silmad pärani. „Kas mina olen ainus, kelle te maha jätate?”
„Paistab nii,” sõnas Paša muiates.
Uspenski ründas teda. Aleksander astus just õigel ajal vahele. Vapper, kuid rumal Paša poleks suutnud isegi ühe kopsuga Uspenski vastu võidelda. Hingamine võttis kogu Paša jõu.
„Mis teil kahel viga on?” küsis Aleksander Pašat eemale tõugates. „Paša …”
„Ma ei usalda teda, Aleksander. Ma ei usalda teda üldse.”
„Noh, sina oled õige mees rääkima,” kähvas Uspenski.
„Sellest hetkest peale, kui ma teda nägin,” jätkas Paša, „on mul tema suhtes mingi sisetunne.” Ta hingeldas ja jäi vait.
Aleksander viis Paša veidi eemale. „Tal pole häda midagi,” sosistas Aleksander. „Ta on kogu aeg mu kõrval olnud. Nagu Borov sinul.”
„Otse sinu kõrval,” kordas Paša nagu kaja.
„Jah. Võtame ta lihtsalt kaasa ja lähme, enne kui siin nii palju kära teeme, et sakslased hakkavad järgmiseks lahinguks valmistuma.”
Paša ei lausunud sõnagi. Aleksander painutas Paša pea kuklasse ja kohendas tema kõri katvat plaastrit. „Sa ei tohi rääkida, me peame su velskri juurde saama ja laskma selle kinni õmmelda. Nii et pea esialgu suu. Las mina tegelen sellega.”
Aleksander naasis Uspenski juurde. „Nikolai, sa ei pruugi tema auastmest lugu pidada, aga minu auastmest pead lugu pidama, sul pole valikut. Ma ei saa sind üksinda metsa jätta. Niisama hästi võiksin su maha lasta. Ma käsin sul relvad maha panna ja koos teistega alla anda.” Ta tasandas häält: „Sinu enda huvides.”
„Oh, olgu, kurat, pealegi,” vastas Uspenski. „Ma tulen. Ma teen seda vastu tahtmist, seda ma ütlen.”
„Sa oled kogu selles sõjas olnud vastu tahtmist. Nimeta üksainus asi, mida sa oled oma vabal tahtel teinud.”
Uspenski ei lausunud sõnagi.
„Paša arvab, et sa ei sobi karmi elu elama, leitnant.”
„Kuid teie kaitsesite mind, seltsimees kapten. Te ütlesite, et ma sobin,” ütles Uspenski.
„Just. Tule nüüd.”
Mehed panid relvad käest ja jätsid need maha.
Aleksander astus kahe tugeva, kuid lonkava sakslase kannul, Paša seljas. Uspenski tassis peahaavaga sakslast ja Danko põrutada saanud vangi. Nõnda, hanereas, liikusid nad mahalangenud puude ja kaevikute, punkrite ja põõsaste vahel läbi metsa. Relvitu Aleksander lähenes pikkamööda sakslaste kaitseliinile, mis ulatus vahest poole kilomeetri kaugusele. Ta teadis, et ei saa neid veenda end mitte tulistama, ükskõik mitu korda ta „Schießen Sie nicht” ei ütle. Selle asemel liikus ta kilomeetri võrra küljele.
Teda peatas metsast kõlav hüüe: „Halt! Bleiben Sie stehen. Kommen Sie nicht näheres!”4
Aleksandri silm seletas kahte püstolkuulipildujaga tunnimeest. Ta peatus ega läinud lähemale, nagu oli hoiatatud. „Schießen Sie nicht, schießen Sie nicht,” hõikas ta vastu.
Paša sosistas talle kõrva: „Ütle, et sul on kaasas haavatud sakslased. „Wir haben verwundetes Deutsch mit uns.””
Aleksander hõikas: „Wir haben …”
„Verwundetes …”
„Verwundetes Deutsch mit uns.”
Saksa poolel valitses vaikus, nagu peetaks nõu.
Aleksander tõstis verise käterätiku, mis oli kunagi valge olnud. „Wir übergeben!” Me anname alla.
„Väga hea,” ütles Paša. „Niisiis õpetati sulle, kuidas seda öelda, lihtsalt keelati seda teha.”
„Poolas õppisin,” vastas Aleksander lippu lehvitades.
„Verwundetes Deutsch!” hõikas ta uuesti. „Wir übergeben!”
Sakslased võtsid neli meest vangi. Nad viisid Paša ja teised sakslased velskri telki, kus Paša kõri kinni õmmeldi ja talle antibiootikume anti. Siis kuulati Aleksander üle, küsiti, miks ta oli sakslased vangi võtnud, kuigi see oli Nõukogude armee reeglite vastane. Nad olid küsitlenud ka Saksa sõdureid ja neilt kuulnud, et Paša – kelle eest hoolitseti nagu sakslase eest – pole sakslane. Peagi võeti Pašalt tema Saksa munder ja auaste, pandi talle vangirõivad selga, ja kui ta tervemaks sai, viidi tema, Aleksander ja Uspenski Poola linna Katowice ohvitseride interneerimislaagrisse. Kuna nooremseersant Danko oli sõjaväkke mobiliseeritud, saadeti ta teise vangilaagrisse.
Aleksander teadis, et sakslased säästsid nende elu vaid seetõttu, et ta ei läinud nende laagrisse mitte relvadega, vaid haavatud sakslastega. Sakslased arvasid, et Nõukogude ülemused on hullemad kui sead, sest lasevad oma sõduritel tandril haavadesse surra. Aleksandrit, Uspenskit ja Dankot säästeti, sest nad käitusid nagu inimolendid, mitte nagu Nõukogude sõjaväelased.
Paša oli Aleksandrile öelnud, et sakslastel on kahte liiki sõjavangilaagreid, ja tal oli õigus. See laager oli kaheks jagatud: üks pool liitlasvägede vangidele, teine Nõukogude vangidele. Liitlasvägedele mõeldud laagrites koheldi vange sõjaseaduste kohaselt. Neis laagrites demonstreeriti vangide kohtlemist käsitleva 1929. aasta Genfi konventsiooni teksti uhkusega. Nõukogude laagrites, mida eraldas liitlasvägede laagrist okastraataed, koheldi vange Stalini reeglite kohaselt. Neile ei antud arstiabi, neile ei antud muud toitu peale leiva ja vee. Neid kuulati üle, peksti ja piinati ning jäeti viimaks surema. Teisi Nõukogude vange sunniti langenud seltsimeestele haudu kaevama
Aleksander
„Seis! Jääge paigale. Ärge tulge lähemale!” (Saksa k.)
