jah. Kuid mul on kümme sakslast. Mida sa soovitad nendega ette võtta? Kindlasti ei tule nad sinu poole üle ega võitle omaenda armee vastu.”
„Muidugi mitte. See on kujuteldamatu, mis?”
Paša pööras pilgu ära.
„Me võtame nad vangi,” ütles Aleksander.
„Mina arvasin, et trahvipataljonid vange ei võta.”
„Siin metsas kehtestan mina reegleid,” vastas Aleksander, „kuna mu varustajad on mind hüljanud. Nii, kas sa aitad meid või ei?”
Paša võttis viimase mahvi suitsu, kustutas koni ja pühkis märga nägu – Aleksandri meelest oli see asjatu liigutus. „Ma aitan teid. Kuid sinu leitnant ei kiida seda heaks. Ta tahab mind tappa.”
„Las mina kannan tema eest hoolt,” ütles Aleksander.
Uspenskit polnud kerge veenda.
„Kas te olete arust ära?” sosistas ta ärritatult Aleksandrile, kui Aleksander kirjeldas üldjoontes Paša üksuse ühendamise plaani.
„On sul paremaid ettepanekuid?”
„Minu arvates ütlesite, et Gronin toob lisavarustust.”
„Ma valetasin. Kutsu, palun, sõdurid kokku.”
„Mina ütlen, et tapame komandöri ja ootame metsas, kuni relvi ja mehi saame.”
„Ma ei tapa komandöri ja ma ei hakka millegi järele ootama. Neid ei tule.”
„Seltsimees kapten, te ei käitu lahingureeglite kohaselt. Me ei saa sakslasi vangi võtta. Me peame nende komandöri tapma.”
„Leitnant, kutsuge mehed kokku ja lõpetage lollused.”
„Seltsimees kapten …”
„Leitnant! Otsemaid!”
Kõõritav Uspenski, ilme tulvil umbusku, pöördus Paša poole, kes seisis köidikuist vabana Aleksandri teisel käel. Uspenski ja Paša vahtisid mõne viivu teineteisele otsa. „Seltsimees kapten, te sidusite ta lahti?” ütles Uspenski vaikselt.
„Miks sa ei muretse selle pärast, mille pärast sa muretsema pead, ega lase mul kõige muu eest hoolitseda. Mine!”
Aleksandri, Uspenski ja Telikovi alluvuses oli neliteist reameest ja kaks nooremseersanti. Koos Paša pataljoniga olnuks neil üle kuuekümne mehe, kui sakslastest sõjavangid välja arvata. Aleksander viipas Pašale.
Paša ütles: „Mu mehed peavad teadma, et see olen mina, kui ma neid hüüan.”
„Tore,” vastas Aleksander. „Mina seisan sinu kõrval, sina karjud. Küll nad aru saavad.”
Uspenski astus Aleksandri teele ette. „Kogu lugupidamise juures, seltsimees kapten, te ei tohi tulejoonele läheneda.”
„Tohin, leitnant,” ütles Aleksander Uspenskit püstolkuulipildujaga eest ära lükates.
„Kapten,” ütles Uspenski, „seltsimees kapten, kas te olete kunagi malet mänginud? Kas te teate, et males tuuakse tihti lipp ohvriks, et vastase lipp ära võtta? Tema mehed tapavad teid mõlemat.”
Aleksander noogutas. „Olgu, aga mina pole lipp, Uspenski. Nad peavad midagi paremat välja mõtlema, mitte mind tapma.”
„Nad tapavad teid, nad võidavad mängu. Las see kaabakas läheb üksi. Minupärast peatagu kuule või hammastega. Kui aga teiega midagi juhtub, siis pole meil enam kedagi.”
„Sa eksid, leitnant. Meil oled sina. Vaata nüüd. Meil on otsene käsk metsast välja murda.” Ta tasandas häält. „Ja ma sain lõpuks aru, miks. Just nende – vlassovlaste pärast. Stalin tahab, et tema Nõukogude saast – meie – tapaksime Nõukogude saasta – neid.” Paša seisis sealsamas. Aleksander ei tahtnud, et ta kuuleks. Ta viis Uspenski kõrvale. „Meil on üksainus käsk – edasi liikuda – ja üksainus kohustus – oma mehi säästa. Peaaegu kõik on langenud. Sa ju säästaksid meie meeste päästmiseks Metanovi elu, mis?”
„Ei,” vastas Nikolai. „Ma lasen selle lurjuse oma käega maha.”
„Nikolai,” sõnas Aleksander vaikselt, „kui sa teda puutud, siis sured. Vaid selleks, et sa minu seisukohast aru saaksid ega hakkaks kogemata isamaalist indu üles näitama, anna sulle teada, et sinu elu on kaalul. Kui temaga midagi juhtub, ükskõik mida, siis süüdistan sind.”
„Seltsimees kapten …”
„Saad aru?”
„Ei. Mis temaga on, ta on väärtusetu …”
„See mees on mu naisevend,” ütles Aleksander.
Uspenski nägu omandas uudse ilme. Aleksander ei osanud seda päris täpselt kirjeldada. Seal peegeldus mõningane selgus, teatud mõistmine, teatud lõpetatus, nagu oleks Uspenski midagi sellist oodanud. Aleksander ei osanud öelda, ilme teise silmades oli liiga põgus. Siis ütles Uspenski: „Seda ma ei teadnud.”
„Kust sa oleksidki pidanud teadma?”
Aleksander ja Paša asusid ülesande kallale. Oli varane õhtupoolik. Mets oli vaikne, kui mitte arvestada igihaljastele taimedele tibavat vihma. Häirivalt, seletamatult vaikne. Põlev oks murdus ja kukkus maha. See põles novembrikuu niiskuses vastutahtsi. Paša Metanov seisis Aleksandrist kümne meetri kaugusel ja hõikas. „Siin komandör Kolontšak. Kas te kuulete mind? Kutsuge otsekohe leitnant Borov.” Metsast ei kostnud ainustki heli. „Ärge tulistage. Ja kutsuge Borov,” karjus Paša.
Kõlas lask. Kuul läks Pašast napilt mööda. Aleksander pani silmad kinni ja mõtles: see on hullumeelsus. Ma ei saada teda omaenda silme all laskekomando ette. Ta kutsus Paša tagasi ja saatis ühe nooremseersandi Metanovit katma, kui too uuesti oma leitnanti hüüab. Vastaspoolelt ei tulistatud enam. Peagi hõikas üks hääl: „Komandör Kolontšak?”
„Jah, Borov,” vastas Paša.
„Milline on parool?”
Paša heitis pilgu Aleksandrile. „Kas sa teaksid, kui nad sinult küsiksid?”
„Ei.”
„Kas sa oskaksid aimata?”
„Ära jända. Mängus on su meeste elu.”
„Ei, sinu meeste elu.”
„Ütle talle parool, Paša.”
„Ilmeni järve kuninganna,” karjus Paša Metanov valget taskurätikut lehvitades.
Pärast valulist vaikust ütles Aleksander: „Noh, su õde oleks kindlasti rõõmus, et lahingumöllus tema hüüdnime mainitakse.”
Borov astus vähem kui kolmekümne meetri kauguselt hallide puude tagant välja – nõnda väike vahemaa eraldas kahte vaenulikku pataljoni. Tunni ajaga oleks lahing muutunud käsitsivõitluseks. Aleksander oli liiga palju kordi olnud metsas, mägedes, poris, soos, tulistanud viirastusi, varje, kukkuvaid oksi. Ta langetas pea. Tal oli hea meel, et vähemalt praegu on võitlus lõppenud.
