trahvipataljonidega on. Keegi ei saada sulle lisavarustust, kui neil endal seda vaja on. Mida sa ette võtad?”
„Mu leitnant arvab, et me peaksime su tapma.”
„Tal on õigus. Ma olen kindral Vlassovi armee viimase jäänuki komandör. Kui mina suren, ei jää meist ühtegi järele.”
„Kust sa tead?” küsis Aleksander. „Ma kuulsin, et vlassovlased jooksevad Rumeenias amokki, vägistavad rumeenlannasid.”
„Mis sel minuga pistmist on? Mina olen Poolas.”
Aleksander istus löödult, käed põlvedel. „Mis sinuga juhtus? Su pere tahaks teada.”
„Ära mulle mu perest enam räägi,” ütles Paša murduva häälega. „Kas sa pole juba küllalt rääkinud?”
„Su ema ja isa olid omadega läbi, kui sa kadusid.”
„Ema erutus alati nii kergesti,” ütles Paša ja hakkas nutma. „Ma arvasin, et nii on parem. Et nad ei tea. Kahtlustavad halvimat. See kõik on niikuinii aeglane surm.”
Aleksander ei teadnud, kas nii oli parem. „Tanja käis Dohhotino laagris sind otsimas.”
„Ta on loll,” ütles Paša, hääl tulvil nutust kiindumust.
Aleksander nihkus veidi lähemale. „Laager oli maha jäetud, ja siis läks ta Luugasse, mõni päev enne seda, kui Luuga raudtee sakslaste kätte langes. Ta tahtis Novgorodi sind otsima minna. Talle öeldi, et Dohhotino laagri asukad saadeti just sinna.”
„Meid saadeti …” Paša vangutas pead ja naeris rõõmutult. „Jumal kannab Tanja eest salapärasel kombel hoolt. On alati kandnud. Kui ta oleks Novgorodi läinud, oleks ta kindla peale surma saanud, ja mina ei käinud Novgorodi lähedalgi. Kõige lähemal olin Novgorodile siis, kui möödusin Ilmeni järvest rongiga, mille sakslased järvest lõuna pool õhku lasksid.”
„Ilmeni järvest?”
Kumbki mees ei suutnud teisele otsa vaadata. „Kas ta rääkis sulle järvest?”
„Ta rääkis mulle järvest,” vastas Aleksander.
Paša naeratas. „Me veetsime selle järve ääres oma lapsepõlve. Tanja oli Ilmeni järve kuninganna. Nii et ta käis mind otsimas? Mu õde on alati eriline olnud. Kui keegi oleks suutnud mind leida, siis tema.”
„Jah. Kuid selgus, et mina leidsin su.”
„Jah, kuramuse Poolast! Ma ei käinud Novgorodis. Natsid lasksid meie rongi õhku ja panid majakõrgusele laibariidale tule otsa. Mina ja mu sõber Volodja jäime ainsana ellu. Roomasime kompostihunniku alt välja ja püüdsime oma vägesid leida, aga muidugi oli kogu piirkond siis juba sakslaste käes. Volodja oli mitu nädalat varem laagris jala murdnud. Me ei jõudnud kuigi kaugele. Meid võeti mõne tunni pärast vangi. Sakslastel polnud Volodjat vaja. Ta lasti maha.” Paša vangutas pead. „Mul on hea meel, et tema ema teada ei saanud. Kas sa tundsid tema ema? Niina Iglenkot?”
„Ma tundsin tema ema. Ta lunis Tanjalt toitu oma kahele pojale, kes tema juurde jäid.”
„Mis neist sai?”
„Leningrad võttis nad kõik.” Aleksander langetas pead veel veidi. Õige varsti ähvardas tema pea langeda porri, milles ta istus.
Aleksander oleks tahtnud Pašale vlassovlastest rääkida, aga ei leidnud õigeid sõnu. Kuidas öelda, et kunagi varem pole miljon sõdurit omaenda armeele selga pööranud ja läinud omaenda kodumaa pinnal üle vihatud vaenlase poolele, et võidelda oma rahva vastu. Spioonid, jah, topeltagendid, üksikud reeturid, jah. Aga miljon sõdurit?
Aleksander suutis vaid küsida: „Paša, mida sa mõtlesid?”
„Mida ma mõtlesin? Millest? Kas sa pole kuulnud, mis juhtus Ukrainas, kuidas Stalin seal omaenda mehed sakslaste kätte jättis?”
„Ma olen sellest kõigest kuulnud,” ütles Aleksander väsinult. „Ma olen 1937. aastast peale Punaarmees võidelnud. Ma olen kõigest kuulnud. Ma tean kõike. Igat määrust, igat seadust, igat käskkirja.”
„Kas sa ei tea, et meie suur komandör sooritas siis, kui ta vangi võeti, kuritöö emakese Venemaa vastu?”
„Muidugi tean. Ja sõjavangide pered ei saa leiba.”
„See on tõsi. Aga võta teatavaks: natsid võtsid Stalini enda poja vangi.”
„Jah.”
„Ja kas sa tead, mida Stalin tegi, kui sellest teada sai ning võimalikku iroonilist vastuolu nägi?”
„Jutud käivad, et ta ütles oma pojast lahti,” vastas Aleksander kiivrit sügavamale pähe tõmmates.
„Jutud vastavad tõele. Ma tean, sest kuulsin Saksa SS-ilt, et ta saadeti Berliini lähedale Sachsenhauseni kooduslaagrisse ja hukati seal.”
„Jah.”
„Tema lihane poeg! Mis lootust siis minul on?”
„Meil kellelgi pole lootust,” ütles Aleksander, „ainult see: Stalin ei tea, kes me oleme. See võib meid aidata. Meid päästa.”
„Ta teab, kes mina olen.”
Aleksander kartis, et Stalin võib teada ka seda, kes tema on. Välismaine spioon tema ohvitseride seas. Tema pilk jäi Paša näole pidama. „Kõik see kokku lisaks kõigile 1937. aastal surnud hiinlastele ei kaalu üles omaenda rahva vastu sõdimist vaenlase poolel. Minu meelest nimetatakse armees seda riigireetmiseks. Mis sa arvad, Paša, mida sinuga tehakse, kui sind kätte saadakse?”
Paša oleks tahtnud erutatult kätega vehkida; ta rabeles köidikutes ja tema pea käis küljelt küljele. „Sedasama, mida minuga oleks tehtud siis, kui mind oleks sõjavangina kodumaale tagasi saadetud,” ütles ta viimaks. „Ja ära istu seal ega mõista minu üle kohut. Sa ei tunne mind. Sa ei tea mu elust midagi.”
„Räägi mulle.” Aleksander nihkus lähemale. Nad kössitasid ühe ja sama puu all, selg vaikse rindejoone poole.
„Sakslased panid mind esimeseks, 1941.–42. aasta talveks Minski laagrisse. Meie laagris oli kuuskümmend tuhat vangi ja sakslased ei suutnud ega tahtnudki meid toita. Nad ei suutnud meile peavarju ega riideid muretseda ega meid ravida. Ja meie enda juhid kandsid hoolt, et Punaselt Ristilt abi ei tuleks. Muidugi ei saanud me kodunt toidupakke, kirju ega tekke. Mitte midagi. Kui Hitler Stalinilt Saksa sõjavangide vahetamise kohta küsis, vastas Stalin, et ta ei saa aru, millest Hitler räägib, sest ta on kindel, et Nõukogude vange ei ole, kuna ükski Nõukogude sõdur pole nii ebapatriootlik, et annaks end kuramuse sakslaste kätte vangi, ja lisas, et teda igatahes ei huvita ühepoolsed pakisaamisõigused vaid sakslastele. Ja siis ütles Hitler, noh, meil ükskõik. Ma ütlen, et meid oli selles laagris kuuskümmend tuhat, ja selle talve lõpuks oli alles üksteist tuhat. Palju parem ohjes hoida, kas pole?”
Aleksander noogutas sõnagi lausumata.
„Kevadel põgenesin ja liikusin jõgesid mööda Ukrainasse, kus sakslased mind õige pea uuesti kinni võtsid, aga sel korral ei pandud mind vangilaagrisse, vaid töölaagrisse. Mina arvasin, et on ebaseaduslik vange tööle panna, aga ilmselt on kõik, mida Nõukogude sõdurite ja pagulastega tehakse, seaduslik. Niisiis oli töölaager täis Ukraina juute, ja
