olid järgmised, ja tundus, et punaarmeelased sünnitasid erilist vaenu. Nad ei tahtnud meid lihtsalt tappa, nad tahtsid meid hävitada, peksta, näljutada, kõigepealt meie ihu ja seejärel vaimu murda, siis meile tule otsa panna. Mul sai sellest kõrini, ma põgenesin 1942. aasta suvel, ja just siis, kui ma mööda maad kolasin, lootes Kreekasse jõuda, korjas mu üles meestesalk, kes võitles Voronovi juhtimisel ja too omakorda Andrei Vlassovi juhtimisel Vene Vabastusarmees. Ma teadsin oma saatust. Ma ühinesin nendega.”
„Oi, Paša.”
„Pole mingit oi Pašat.”
Aleksander tõusis.
„Kas sinu arvates eelistaks mu õde, et suren Hitleri või seltsimees Stalini võimuses? Ma läksin Vlassoviga – see mees lubas mulle elu. Stalin ütles, et ma suren. Hitler ütles, et ma suren. Hitler, kes kohtleb koeri paremini kui Nõukogude sõjavange.”
„Hitler armastab koeri. Ta eelistab koeri lastele.”
„Hitler ja Stalin pakkusid mulle ühte ja sedasama. Ainult kindral Vlassov seisis mu elu eest. Ja ma tahtsin selle tema kätesse anda.”
Aleksander pani padrunisalve püstolkuulipildujasse ja küsis: „Noh, kus see Vlassov siis on, kui sa tema abi vajad? Tema aitas enda arvates natse, ainult et tundub, nagu oleks fašistidel, kommunistidel ja ameeriklastel üks ühine joon. Nad kõik põlgavad reetureid.” Aleksander võttis saapast sõjaväenoa ja kummardus Paša kohale, kes võpatas. Aleksander silmitses teda üllatunult, kehitas õlgu ja lõikas läbi köie, millega Paša käed olid kokku seotud. „Sakslased võtsid Andrei Vlassovi kinni, ta istus nende vanglas ja anti lõpuks Nõukogude riigile üle. Sa võitlesid Vlassovi poolel, kes on selles sõjas mitu aastat ümmargune null olnud. Tema hiilgeaeg on möödas.”
Paša tõusis, oigas, kuna tema jäik ja valutav keha oli liiga kaua ühes asendis olnud, ja ütles: „Ka minu hiilgeaeg on möödas.”
Nad vaatasid teineteisele silma. Paša oli Aleksandriga võrreldes väga väike. Ta meenutas Aleksandrile Georgi Vassiljevitš Metanovit, Tatjana isa. Paša tõstis pilgu ja ütles: „Me oleme tore paar. Mina juhin Vlassovi armee riismeid, peaaegu väljasurnud tõugu. Minu pataljon on eesliinil, sest sakslased tahavad, et meid hävitaks meie oma rahvas. Ja sind saadeti mind tapma karistuspataljoni eesotsas, mis on tulvil kurjategijaid, kes ei saa võidelda, ei saa tulistada, kel pole relvi.” Ta muigas. „Mida sa mu õele ütled, kui temaga taevas kokku saad? Et sa tapsid lahingumöllus tema venna?”
„Paša Metanov,” ütles Aleksander teda lähemale viibates, „ükskõik milline ka pole mu ülesanne selles ilmas, olen peaaegu kindel, et see pole sinu tapmine. Tule nüüd. Me peame sellele arulagedusele lõpu tegema. Sa käsid oma meestel relvad maha panna.”
„Kas sa ei kuulnud, mida ma sulle ütlesin? Mu mehed ei alistu iial NKGB-le. Pealegi, on sul aimu, mis sind ootab, kui sa edasi liigud?”
„Jah. Sakslased saavad kolki. Võib-olla ei peksa neid just meie sellel kuradi künkal, aga igal pool mujal saavad nad ikka peksa. Kas sa teisest rindest oled kuulnud? Kas sa Pattonist oled kuulnud? Me saame Berliini lähedal Odra ääres ameeriklastega kokku. Vaat mis ees ootab. Kui Hitleril vähegi aru peas on, annab ta alla, säästab Saksamaad tingimusteta alandusest juba teist korda selle sajandi jooksul ja võib-olla päästab ühtlasi ka mõne miljoni inimese elu.”
„Kas Hitler paistab mehena, kes tingimusteta alla annab? Või hoolib üheainsa või miljoni elu päästmisest? Kui tema langeb, kisub ta kogu maailma endaga kaasa.”
„Seda teeb ta kindlasti,” ütles Aleksander ja pidi juba vilistama, et Uspenski kohale kutsuda, kui Paša käe tema õlale asetas ja teda takistas.
„Oota,” ütles Paša. „Mõtleme selle üle veidi järele, mis?”
Nad istusid puutüvele ja panid suitsu põlema. „Aleksander,” ütles Paša, „sa saavutasid mind ellu jättes tõesti oma eesmärgi.”
„Saavutasin, mis?” Aleksander suitsetas. „Nii või teisiti peame olukorra otsemaid lahendama. Muidu ei jää ei sinul ega minul ühtegi meest, keda kamandada.”
Paša vaikis. „Ja siis oleme metsas vaid kahekesi?” küsis ta.
Aleksander heitis talle pilgu. Mida Paša öelda tahtis?
Lähemale kummardudes ütles Paša: „Ma käsin meestel alla anda, kui sa lubad, et ei anna neid NKGB kätte.”
Aleksander turtsatas. „Mida sa soovitad mul nendega teha?”
„Võta meid oma üksusse. Meil on relvi, meil on mürske, granaate, miinipildujaid, karabiine.”
„Ma kavatsesin niikuinii teie relvad ära võtta, Paša. Just seda alistujad teevad – loovutavad oma relvad. Aga sinu mehed? Kas nad on nüüd valmis poolt vahetama ja vastaspoolel võitlema?”
„Nad teevad, mida ma käsin.”
„Kuidas nad seda teha saavad?”
„Mida sina soovitad? Hajuvad?”
„Hajuvad? Lähevad laiali? Kas sa tead, kuidas seda nimetatakse? Deserteerumiseks.”
Paša vaikis. „Aleksander, sul pole lootust. Selle künka taga on viissada tuhat meest.”
„Jah, ja teiselt poolt tuleb kolmteist miljonit meest neid tapma.”
„Jah, aga mis sinust ja minust saab?”
„Ma vajan su üksuse relvi.”
„Niisiis saad mu relvad. Sul on üheksateist meest. Mida sa ometi mõtled?”
Aleksander tasandas hääle sosinani. „Ära selle pärast muretse, mida mina mõtlen. Lihtsalt …”
„Mis lihtsalt?”
„Paša, ma tahan Saksamaale pääseda. Ma pean selleks lihtsalt küllalt kaua elama.”
„Miks?”
Sest ameeriklased tulevad Berliini. Sest ameeriklased vabastavad Saksamaa, nad vabastavad sõjavangid ja viimaks vabastavad nad ka minu. Kuid valjusti Aleksander seda ei öelnud.
„Püha jumalaema,” ütles Paša. „Sa oled aru kaotanud.”
„Jah.”
Paša vahtis praksuvas, märjas, vett imavas metsas Aleksandrit tükk aega, õnnetult tema kõrval seistes, suits räsitud sõrmede vahel rõõmutult tuhaks põlemas. „Aleksander, kas sa sakslasi ei tunne? Kas sa mitte midagi ei tea? Kuidas sa võid nii naiivne olla?”
„Ma pole naiivne. Otse vastupidi. Ma tean kõike, kuid mul on ikka veel lootust. Praegu rohkem kui iial varem.” Ta heitis pilgu Pašale. „Mis sa arvad, miks ma su leidsin?”
„Et surijat piinata.”
„Ei, Paša. Ma aitan ka sind. Lihtsalt – me peame siit välja pääsema. Sina ja mina. Kas sul esmaabipakke on?”
„Jah, küllaga sidet, küllaga sulfoonamiidi, morfiini, isegi veidi penitsilliini.”
„Tore, meil läheb seda kõike vaja. Kuidas toiduga on?”
„Meil on igasuguseid konserve. Isegi piimapulbrit. Munapulbrit.
