õrnalt. Aga see helendus oli nii nõrk ja selle värv liiga kahvatu. Viimane kord olin ma jaanimardikat näinud kohe õige ammu ning minu mälestustes kiirgas jaanimardikas tookord eredat helendust suveöö pimeduses palju kirkamalt. Olin kogu aeg mõelnud, et jaanimardikas ongi selline eredat lõõmavat valgust kiirgav loomake.
Võib-olla on see jaanimardikas nõrk ja suremas? Sulgesin käega purgisuu ja raputasin prooviks paar korda purki. Jaanimardikas põrkas vastu klaasseina ning lendas õige pisut. Aga tema helendus oli endiselt ähmane.
Üritasin mõelda, millal ma viimati jaanimardikat näinud olin. Ja kus see õieti oligi? Lõpuks suutsin ma selle pildi endale silme ette manada, kuid kohta ja aega ei suutnud ma meenutada. Kuuldus öist tumedat veevulinat. Vana tüüpi tellistest vesivärav oli ka. Seda tüüpi, mida saab vändast keerates avada ja sulgeda. Suur jõgi see ei ole. Pisikene oja, mille kivikaldast välja kasvavad rohttaimed veepinna peaaegu täielikult varjasid. Ümberringi oli kottpime, nii et kui taskulamp ära kustutada, ei näinud enam isegi oma jalge ette. Ja vesiväravataguse lombi kohal lendas koguni mitusada jaanimardikat. Nende helendus peegeldus lõõmavate tulesädemetena veepinnalt vastu.
Sulgesin silmad ja lasin endal hetkeks tolle mälestuse varjude sekka kanduda. Tuuletuhin kostis selgemalt kui kunagi varem. Tuul polnudki eriti tugev, aga ta tuhises mu kehast mööda, jättes endast üllatamapanevalt ereda jälje. Kui ma silmad avasin, oli suvine öö veel pisut pimedamaks muutunud.
Avasin purgikaane, võtsin jaanimardika välja ja asetasin ta umbes kolmesentimeetrisele servale, mis veepaagist välja ulatus. Tundus, et mardikas ei saanud hästi aru, kuhu ta pandi. Küll tegi ta kakerdades ringi ümber poldi, siis pani oma jalad korbana esiletungivale värvimügarale. Kõndis pisut paremale, sai siis aru, et see on ummiktee, ja kõndis tagasi vasakule. Ronis siis aeglaselt poldi peale ja jäi sinna liikumatult kükitama. Mardikas tardus sellesse asendisse end karvavõrdki liigutamata, just nagu oleks ta hinge heitnud.
Silmitsesin endiselt käsitoele toetudes toda mardikat. Mõlemad, nii mina kui mardikas, passisime seal pikka aega ennast vähegi liigutamata. Ainult tuul puhus meie kehadest mööda. Kusagil pimeduses sahistas tselkvapuu oma arvutuid lehti.
Ootasin lõputult.
Jaanimardikas tõusis lendu märksa hiljem. Ta sirutas oma tiivad välja, justkui oleks talle järsku midagi meenunud, ning järgmisel hetkel lendas ta juba üle käsipuu ning heljus hämaruses. Tegi siis justkui aega tagasi võita soovides veepaagi kõrval kiiresti vibukujulise tiiru. Peatus seal vaid hetkeks – mitte kauemaks, kui kulus sel valgusvibul tuulde sulamiseks – ja lendas viimaks ära ida poole.
Ka pärast seda, kui jaanimardikas oli minema lennanud, jäi tema valgusjälg pikaks ajaks minusse pidama. Kui ma silmad sulgesin, nägin seda õrna valguskübet paksus pimeduses aina edasi ja edasi uitamas, just nagu äraeksinud hinge.
Sirutasin prooviks mitu korda oma käe selles pimeduses välja. Sõrmede ette ei jäänud midagi. See pisikene valendus oli alati minu sõrmeotstest kübekene kaugemal.
Neljas peatükk
Suvevaheajal palus ülikool märulipolitsei vahelesekkumist. Märulipolitsei kiskus barrikaadid maha ja arreteeris kõik nendesse varjunud üliõpilased. Sel ajal toimusid teistes ülikoolides samasugused asjad, nii et ega see mingi eriline sündmus ei olnudki. Ülikooli osadeks ei lahutatud. Eks ülikooli on suuri summasid investeeritud ja ega niisugust asja ei saa siis mingite üliõpilasrahutuste pärast kohe vagusalt lammutama hakata, et „oot-oot, kas nii sobib või?”. Ning ega ülikooli reorganiseerimist taga nõudnud kamp ise ka seda tegelikult lammutada ei tahtnud. Nemad tahtsid lõppkokkuvõttes lihtsalt ülikooli juhtimist muuta, aga mulle oli juhtimine jumala ükspuha. Nii oligi, et kui streik murti, ei olnud mul mingeid erilisi emotsioone.
Läksin septembris ülikooli, ootuses, et see on täiesti maatasa tehtud ja muutunud, aga ülikool oli puutumatuks jäänud. Raamatukogu raamatuid ei olnud ära pätsatud, loenguruumid olid maha lammutamata ja isegi üliõpilasosakonna hoone oli maha põletamata. Mida need tüübid siin õieti tegid, mõtlesin hämmeldunult.
Kui streik oli vaigistatud ja märulipolitsei valitsuse all loengud uuesti algasid, olid esimesed, kes kohale ilmusid, needsamad tüübid, kes streiki juhtisid. Nad ilmusid klassiruumi, nagu ei oleks midagi juhtunudki, võtsid oma vihikud välja ja vastasid, kui kohalolekukontrollis nende nime hõigati. See oli küll vägagi imelik. Sest et streigiotsus oli endiselt jõus ja mitte keegi ei olnud streiki lõpetavat avaldust teinud. Märulipolitsei küll sekkus ja lammutas barrikaadid maha, aga põhimõtteliselt kestis streik veel edasi. Kui streik välja kuulutati, siis olid just need tüübid igasugu kõlavaid asju rääkinud, nii nagu suu võttis, streigivastaseid (või siis kahtlust avaldanud) üliõpilasi töganud või isegi nende üle omakohut mõistnud. Läksin nende juurde ja küsisin, et miks te streiki ei jätka ja loengusse ilmusite. Vastata nad ei suutnud. Või mida nad olekski pidanud vastama? Et nad kartsid puuduliku kohalkäimise pärast ainepunkte kaotada? Imelik mõeldagi, et need olid needsamad tüübid, kes ülikooli osadeks lahutamist jutlustasid! Sellistele räpastele tüüpidele aitab vähimastki tuulemuutusest, et kisama hakata või siis ennast koomale tõmmata.
Oh Kizuki, see siin on üks koletu maailm, mõtlesin ma. Sellised tüübid saavad ilusti oma ainepunktid kätte, lähevad laia maailma ja loovad seal usinasti oma räpase ühiskonna.
Otsustasin, et isegi kui ma loengusse lähen, siis ei vasta ma, kui kohalolekukontrollis mu nime hõigatakse. Sain väga hästi aru, et ega sellest midagi ei muutu, aga nii mitte tegemisest hakkas ka paha. Aga tänu sellele muutus minu positsioon kursusel veelgi eraklikumaks. Kui mu nime hõigati ja ma ei vastanud, tekkis klassiruumi ebameeldiv pinge. Keegi minuga juttu ei teinud ja mina ei rääkinud samuti kellegagi.
Septembri teisel nädalal jõudsin järeldusele, et ülikooliharidus on üks täiesti mõttetu asi. Otsustasin seda võtta kui treeningperioodi igavuse vastu võitlemiseks. Ei olnud mul ka midagi, mida ma kangesti teha oleks tahtnud, kui ma kohe sealsamas oleksin ülikooli pooleli jätnud ja laia maailma läinud. Läksin iga päev ülikooli, külastasin loenguid, tegin märkmeid, aga loenguvaheajal lugesin raamatukogus raamatuid või tegin uurimistööd.
Käes oli juba septembri teine nädal, aga Rünnakrühmlane ei olnud endiselt tagasi tulnud. See oli midagi enamat kui lihtsalt haruldane, see oli suisa maailma vapustav sündmus. Sest et tema ülikoolis olid loengud juba alanud ning oli mõeldamatu, et Rünnakrühmlane loengutest poppi teeb. Tema laua ja raadio peale oli juba kogunenud õhuke tolmukiht. Riiulil seisid korralikult ritta seatud plastkruus hambaharjaga, teepurk, putukamürgi aerosoolpudel ja muu selline.
Rünnakrühmlase äraoleku ajal koristasin mina tuba. Viimase pooleteise aasta jooksul oli toa korrashoidmine saanud mulle harjumuseks ja kui Rünnakrühmlast ei olnud, ei jäänud mul muud üle, kui ise seda puhtust hoida. Pühkisin iga päev põrandat, kord kolme päeva jooksul puhastasin akent, korra nädalas riputasin madratsi välja tuulduma. Ja ootasin, et Rünnakrühmlane tuleks tagasi ja kiidaks mind: „Ohhoo, Wa-Watanabe-kun, mis sinuga juhtunud on? Kas pole siin mitte puhas?”
Aga ta ei tulnud. Ühel päeval, kui ma koolist koju tulin, olid kõik tema asjad kadunud. Ka ukselt oli tema nimesilt ära võetud, ainult minu oma oli alles. Läksin ühika ülema juurde ja pärisin, et mis tast siis lõpuks sai.
„Lahkus ühiselamust,” vastas ühika ülem. „Mõnda aega ela seal toas üksinda.”
Üritasin küsida, et mis asjaoludel see nii läks, aga ühika ülem ei vastanud. Oli sedasorti ennast täis inimene, kes tundis äraütlemata rõõmu, kui sai teistele midagi seletamata kõike üksinda majandada.
Mõnda aega rippus toaseinal veel jäämäe pilt, aga lõpuks võtsin sellegi maha ja kleepisin Jim Morrisoni ning Miles Davise fotod asemele. Sellega
