kas me oleme nüüd järsku revolutsioonivastased?” ütles Midori, kui olime klassist välja jõudnud. „Kui revolutsioon edukas on, siis puuakse meid järsku laternaposti üles?”
„Kui võimalik, siis tahaks ma enne ülespoomist vähemalt lõunat süüa,” ütlesin ma.
„Õigus! Ma tean üht kohta, kuhu ma sind viia tahaksin, aga see on natuke kaugel. Ega ei ole midagi, kui pisut aega kulub?”
„Ei ole hullu. Ma olen niikuinii kella kahese loenguni vaba.”
Midori haakis mu sappa, ronisime bussi peale ja läksime Yotsuyasse. Koht, kuhu ta mu viis, oli üks komplektlõunaid müüv söögikoht ühes Yotsuya nurgataguses. Vaevalt olime lauda istunud, kui toodi punaselakilises neljakandilises lõunakarbis päevalõuna ja supinõud, ilma et me oleks midagi ütelnud. See oli tõepoolest koht, mis vääris ekstra sellepärast bussiga kohalesõitmist.
„Küll on hea.”
„Mhmh. Peale selle veel küllaltki odav. Sellepärast käingi siin juba keskkooliajast peale vahetevahel lõunat söömas. Tead, et mu kool on siinsamas lähedal. Jube range kool oli, suure saladuskatte all tulime siia sööma. Selline kool, kus isegi väljas söömas käimise eest võidi kooliskäimiskeeld anda.”
Midori võttis päikeseprillid eest. Ta pilk oli unisem kui eelmine kord. Kord näppis ta peenikest hõbekäevõru oma vasakul randmel, kord krõhvitses väikse sõrmega silmanurka.
„Unine?” pärisin ma.
„Pisut. Vähe magada saanud. Kuidagi väga kiire on. Aga pole midagi, ära pane tähele,” ütles ta. „Anna andeks, et ma eelmine kord ei tulnud. Tähtsad asjaõiendused tulid järsku ette, millest kuidagi mööda ei saanud. Peale selle veel hommikul järsku, nii et ma ei saanud enam midagi teha. Mõtlesin, et helistaks sinna restorani, aga ma ei mäletanud restorani nimegi, sinu kodunumbrit ma ka ei teadnud. Ootasid kaua?”
„Ei ole midagi. Ma olen inimene, kellel on palju ülearust aega.”
„Kohe nii palju aega on üle või?”
„Kohe nii palju on üle, et kui võimalik oleks, siis annaks osa oma ajast sulle ja laseks sul selle aja magada.”
Midori naeratas käsipõsakil ja vaatas mulle otsa. „Sa oled lahke inimene.”
„Ah mis lahke või midagi, lihtsalt vaba aega on palju,” ütlesin ma. „Aga tead, ma helistasin tollel päeval sulle koju ja mulle öeldi, et sa läksid haiglasse. Juhtus midagi või?”
„Koju?” ütles ta kergelt kulmu kortsutades. „Aga kust sa mu kodust numbrit tead?”
„Üliõpilasosakonnast muidugi. Igaüks saab sealt järele vaadata, kui tahab.”
Ta noogutas paar-kolm korda ilmel, et ah siis nii, ja näppis jälle oma käevõru. „Nojah, mul ei tulnud seda pähegi. Sinu telefoninumbrit oleks ka saanud niimoodi järele vaadata. Aga seda haigla asja ma seletaks mõni teine kord. Pole praegu erilist tuju sellest rääkida. Anna andeks.”
„Ei ole hullu. Tundub, et küsisin liiga palju.”
„Mkmm, mitte seda. Ma olen lihtsalt praegu natuke väsinud. Väsinud nagu vihma käes ligunenud ahvipärdik.”
„Äkki oleks targem praegu koju minna ja natuke magada,” ütlesin ma.
„Ma ei taha veel magada. Jalutame natuke,” ütles Midori.
Ta viis mind oma vana keskkooli juurde, mis asus Yotsuya rongipeatusest väikese jalutuskäigu kaugusel.
Yotsuya raudteejaamast möödudes tulid mulle järsku meelde minu ja Naoko sihitud jalgsirännakud. Kui nii võtta, siis sai kõik just siin alguse. Mõtlesin järsku, et kui ma tol maikuu pühapäeval juhuslikult Naokoga Chūō liini rongis kohtunud ei oleks, küllap oleks mu elugi praegu hoopis teistsugune. Ja siis mõtlesin kohe, et ei, kui ma ka tookord Naokoga kohtunud ei oleks, küllap oleks lõppkokkuvõttes ikkagi kõik samamoodi läinud. Küllap me kohtusime tookord, sest me olime määratud kohtuma, ja kui me siis kohtunud ei oleks, oleks me kusagil mõnel muul hetkel ikkagi kokku saanud. Mulle tundus nii, ehkki tõendit selle kohta muidugi ei olnud.
Istusime Midori Kobayashiga kahekesi pargipingile ja silmitsesime koolimaja, kus ta käinud oli. Koolimaja oli mähkunud luuderohuväätidesse, rinnatisel oli paar tuvi oma tiibu puhkamas. Võluv vana maja oli. Õue peal kasvas suur tammepuu, mille varjust kerkis lindina taevasse valget suitsu. Suvelõpune päikesevalgus pani suitsupilve veelgi tihedamana paistma.
„Watanabe-kun, kas tead, mis suits see on?” küsis Midori äkki.
Vastasin, et ei ole õrna aimugi.
„See on hügieenisidemete toss.”
„Ahsoo.” Rohkem ei osanud ma midagi ütelda.
„Hügieenisidemed, tampoonid ja muu taoline kraam,” ütles Midori ja naeratas. „See on tüdrukutekool, eks ole, ja kõik viskavad need asjad vetsu prügikasti. No ja kojamees käib siis ringi, korjab need kokku ja põletab vastavas ahjus ära. See toss ongi.”
„Kui nii mõtlema hakata, siis on ikka vinge küll,” ütlesin ma.
„Just. Ma mõtlesin ka nii, kui klassiaknast seda suitsu vaatasin. Et vinge. Meie koolis oli progümnaasiumi ja gümnaasiumi peale kokku üks tuhatkond tüdrukut. No eks neid olnud ka, kel päevad veel hakanud ei olnud, nii et tuleb üheksasada inimest, eks ole. Kui arvestada, et ühel viiendikul sellest on päevad, teeb see umbes sada kaheksakümmend inimest. Tähendab, ühes päevas visatakse prügikasti saja kaheksakümne inimese jagu hügieenisidemeid.”
„Rehkenduse detaile ma küll kommenteerida ei oska, aga eks ta vist nii ole.”
„Päris kenake hulk on see. Saja kaheksakümne inimese jagu. Ei tea, mis tunne võib küll olla neid kokku koguda ja ära põletada?”
„Ei oska aimatagi,” ütlesin ma. Kuidas ma võiksingi midagi niisugust teada? Silmitsesime mõnda aega koos seda valget suitsu.
„Tegelikult ma ei tahtnudki sinna kooli minna,” ütles Midori ja vangutas tasakesi pead. „Mina tahtsin minna mõnda täiesti tavalisse riigikooli. Sellisesse täiesti tavalisse riigikooli, kus käivad täiesti tavalised inimesed. Ja tahtsin seal muretult ja rõõmsalt oma teismeiga mööda saata. Aga minu vanemate edevuse tõttu pandi mind sinna kooli. Juhtub ju vahel nii, kui algkooli ajal hinded head on? Õpetaja ütleb, et selliste hinnetega saab ju sinna kooli sisse, no ja siis pannaksegi sind sinna. Kuus aastat käisin, aga karvavõrdki ei hakanud meeldima. Käisin koolis ja ise muudkui mõtlesin, et saaks siit ainult minema, saaks kas või ühe päeva võrra varem siit minema. Tead, mul ei olnud mitte ühtegi puudumist ega hilinemist, nii et mulle anti isegi kiituskiri. Ehkki ma nii väga vihkasin seda kooli. Saad aru?”
„Ei saa,” ütlesin mina.
„Kool oli mulle surmani vastik. Sellepärast ma ei puudunudki kordagi. Mõtlesin, et alla ma ka ei anna. Et kui korra alla vannun, siis olen omadega läbi. Kartsin, et kui ma korra alla vannun, siis jäängi niimoodi seanahka vedama. Isegi 39-kraadise palavikuga vedasin end kooli. Õpetaja ütles küll, et oioioi, Kobayashi, ega sul paha olla ei ole, aga mina valetasin, et kõik on korras, ja kannatasin edasi. No ja siis saingi kiituskirja ja prantsuse keele sõnaraamatu selle eest, et mul puudumisi ja hilinemisi ei olnud. Ja sellepärast võtsin nüüd ülikoolis saksa keelt. Mingit tänutunnet kooli vastu ma endale ka juba
