style="font-size:15px;"> „Nojah, too kool,” ütles Midori väikse sõrmega silmanurka krõhvitsedes. „Too kool oli eliidivõsukeste kogunemiskoht. Selliseid hea kasvatuse ja heade hinnetega tüdrukukesi oli tuhat tükki koos. Kõik rikkurite tütred. Kui selline ei ole, siis on läbi. Õppemaks on kõrge, annetusi tehakse ka kogu aeg. Kui ekskursioonile minnakse, siis pannakse Kyoto kõige peenem jaapani stiilis võõrastemaja kinni, süüakse lakitud kandikutelt kaiseki toitu, aastas korra käiakse Ōkura hotellis lauakombeid õppimas, ühesõnaga, peen värk. Kas tead, et minu õppeaastal kooli astunud saja kuuekümnest õpilasest olin ainult mina pärit Toyoshima linnaosast. Ma ükskord vaatasin kogu üliõpilasnimestiku läbi. Et kus nad küll kõik elavad. Vägev oli. Chiyodaku keskosas, Minato-ku Motoasabu, Ōta-ku Denenchōfu, Setagaya Seijō – kõik puha rikkurite linnaosad. Ainult üks tüdruk oli Chibast Kashiwa linnast, ma üritasin siis sellega sõprust sobitada. Tore tüdruk oli. Ta kutsus mind kord külla, ütles, et palun vabandust, et sa nii kaugele tulema pead, mina jälle vastu, et ei ole midagi. Läksin siis. See oli vapustav. Juba valdustele ringi peale tegemine võttis viisteist minutit, kas tead. Jube suur aed oli, kaks sõiduauto suurust koera järavad mõnuga loomaliha. Sellest hoolimata tundis see tüdruk klassis alaväärsuskompleksi, et ta Chibas elas. Ennast toodi Mercedesega kooli, kui juhtus, et ta kippus hiljaks jääma. Autot juhtis autojuht, kes oleks nagu „Green Hornetist” välja astunud – müts peas ja valged kindad käes. Ja ikkagi häbenes too tüdruk ennast.”
„Uskumatu! On see võimalik?”
„Täiesti.”
Vangutasin pead.
„Isegi terve kooli pealt ei olnud peale minu kedagi teist leida, kes Toyoshima linnaosa Kitaōtsukas elanud oleks. Peale selle oli mu vanemate ametinimeks kirjutatud „raamatupoe juhataja”. Tänu sellele muidugi pidasid kõik mind mingiks eriliseks harulduseks. Et küll on tore, kui saab lugeda, mis raamatut aga iganes soovid, millal iganes aga tahad. Tõsijutt. Ilma naljata. Kõik kujutasid ette mingit Kinokuniya-taolist gigantset raamatupoodi. Sellised inimesed ei oskagi muud sorti raamatupoodi endale ette kujutada. Aga tegelikkus oli hoopis midagi muud. Kobayashi raamatupood. See õnnetu Kobayashi raamatupood. Kui uks kolinal lahti tõmmata, avaneb vaade ajakirjade reale. Kõige kindlamini müüvad naisteajakirjad, sellised, kus on lisad selgituste ja joonistustega neljakümne kaheksast poosist ning uuematest seksivõtetest. Ümbruskonna koduperenaised ostavad neid, töötavad need innukalt köögilaua ääres otsast lõpuni läbi ja kui mees koju tuleb, siis proovivad järele ka. See on üsna vinge värk, kas tead. Et kas see ongi siis see, mis tänapäeva koduperenaistel meeles mõlgub? No ja siis veel manga. See läheb ka hästi peale. „Magazine”, „Sunday”, „Jump”. Ja siis muidugi nädalakirjad. Ühesõnaga, enamjaolt ajakirjad. Mõni üksik taskuväljaandes raamat oli ka, aga need polnud ka mingid suuremad asjad. Õudukad või ajaloolised romaanid või naistekad ja muu selline kraam, sest ainult need müüvad. Muidugi ka praktilised käsiraamatud: „Kuidas mängida god”, „Kuidas kasvatada bonsaid”, „Kõned pulmadeks”, „Kõik, mida pead teadma suguelust”, „Kuidas jätta suitsetamist” ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis me müüsime veel kirjatarbeid. Kassa kõrval olid reas pastakad, pliiatsid, vihikud ja muu selline. Ja see on kõik. Ei ole ei „Sõda ja rahu”, ei Oe Kenzaburo „Lihalikku inimest”, ei „Kuristikku rukkis”. Selline ongi Kobayashi raamatupood. No mida sellise poe juures küll kadestusväärseks pidada võib? Kas sina tunned kadedust?”
„Pilt tuleb silme ette küll.”
„Ühesõnaga niisugune raamatupood oli. Ümberkaudsed inimesed käivad kõik ostmas, koju toimetame ka ja püsikundesid on ka palju, nii et neljaliikmeline perekond elab ilusti ära. Võlgu ka ei ole. Saab mõlemad tütred ülikooligi saata. Aga see on ka kõik. Peale selle ei ole meil majanduslikku jaksu enam suurt midagi erilist teha. Sellepärast ei olekski pidanud mind sellisesse kooli saatma. Sellest tõuseb ainult tüli. Kui jälle millegi jaoks koolis raha kogutakse, siis vanemad ka õiendavad. Eks nad kartsid, et näpud jäävad niimoodi põhja, sest et kui ma näiteks klassikaaslastega kuskile välja läksin, siis mindi alati kallitesse kohtadesse sööma. Sünge on selline elu. Kas sinu pere on rikas?”
„Minu pere? Minu vanemad on üsna tavalised tööinimesed. Eriti rikkad ei ole, aga vaesed ka ei ole. Kujutan ette, et lapse Tokyosse eraülikooli saatmine võib neile üsna raske olla, aga lõpuks olen ma ka ainus poeg, nii et pole häda. Elatusraha ka eriti suur ei ole, nii et käin poole kohaga tööl. Üsna lihtlabane majapidamine. Väike aed, Toyota Corolla…”
„Mis tööd sa teed?”
„Kolm korda nädalas olen Shinjukus ühes plaadipoes õhtuse vahetuse müüja. Kerge töö. Piisab, kui niisama istuda ja poel silma peal hoida.”
„Assaa,” ütles Midori. „Mina mõtlesin, et sul pole kunagi rahalisi raskusi olnud. Jäi kuidagi selline mulje, välimuse põhjal.”
„Erilisi raskusi ei ole olnud. Lihtsalt et nii metsikult palju seda raha ka ei olnud. Enamikul inimestel siin maailmas on nii.”
„Minu koolis oli enamik inimesi rikkad,” ütles ta, asetades oma mõlemad käed, peod ülespidi, põlvedele. „Selles oligi probleem.”
„Eks siis edaspidi näed seda teistsugust maailma nii, et paha hakkab.”
„Kuule, ütle, mis on rikkuriks olemise kõige suurem eelis?”
„Ei tea.”
„Et saab vabalt öelda, et raha ei ole. No näiteks, ütlen mina oma klassikaaslastele, et teeme midagi, siis nemad vastavad, et „ei mängi välja, raha ei ole”. Aga kui olukord on vastupidi, siis mina küll midagi niisugust ütelda ei saa. Kui mina ütlen, et „mul ei ole praegu raha”, siis tähendab see, et mul tõesti pole üldse raha. Ainult räbal on olla. See on seesama, kui ilus naine ütleb, et „oh, ma näen täna nii halb välja, mina küll välja minna ei saa”. Vaata ainult, kui mõni inetu tüdruk midagi niisugust ütleb, naerdakse välja. Vaat selline oli minu maailm kuni möödunud aastani. Kuus aastat.”
„Küll unustad varsti ära,” ütlesin ma.
„Küll tahaks kähku ära unustada. Tead, kui ma ülikooli astusin, siis ma tundsin tõelist kergendust. Et on palju tavalisi inimesi või nii.”
Ta painutas imekergelt oma huuli, naeratas ning silus peopesaga oma lühikesi juukseid.
„Kas sa kuskil tööl ka käid?”
„Mhmh, kirjutan maakaartidele tekste. Kui kaardi ostad, siis tuleb vahel buklett ka kaasa, eks ole. Ülevaade linnast, rahvaarv, vaatamisväärsused ja muu selline. Siin on selline matkarada, taoline legend, õitsevad sellised lilled ja niisugused linnud on ja nii edasi. Minu töö ongi sellise brošüüri käsikiri kirjutada. See on väga lihtne. Naks ja valmis. Tasub vaid linna keskraamatukokku minna ja ühe päeva igasugu raamatutes tuhnida, kui saabki ühe bukletikese valmis. Kui põhitrikid ära tabada, siis tuleb tööd nagu raba.”
„Mis trikid?”
„See tähendab, et tuleb osavalt sisse panna mõni selline asi, mida keegi teine ei kirjutaks. Ja kaardifirma ametnik loeb ja mõtleb, et vaat kus see tüdruk alles oskab kirjutada. On hästi-hästi liigutatud ja annab jälle tööd. Ega midagi erilist ei peagi olema. Näiteks, et tammi ehituse käigus lasti siin üks terve küla vee alla, aga rändlinnud mäletavad seda küla siiani ja igal aastal, kui saabub lindude rändamise aeg, võib siin näha linde järve kohal ringi lendlemas. Kui kas või üks selline episood sisse panna, on kõik kangesti rõõmsad. Eks ole maaliline ja emotsionaalne? Ega tavalised lepingulised tüdrukud sellise meistritööga ei tegele. Sellepärast saangi käsikirjade treimisega üsna head raha.”
„Et
