style="font-size:15px;"> „Peace,” ütles Midori.
Midori tahtis, et ma talle oma ühikast räägiksin, ja nii ma rääkisin talle liputseremooniast ja Rünnakrühmlase hommikvõimlemisest ja muust. Ka tema naeris Rünnakrühmlase jutu peale kõvasti. Just nagu oleks Rünnakrühmlane kogu maailma inimeste lõbustamiseks loodud. Midori arvas, et mu ühikas tundub huvitav, nii et ta tahaks ükskord vaatama tulla. Ega seal küll midagi huvitavat vaadata pole, ütlesin ma.
„Paarsada meesüliõpilast napsitab räpastes tubades ja peksab pihku ja ongi kõik.”
„Kas sina ka?”
„Ei ole inimest, kes pihku ei peksaks,” seletasin mina. „Nii nagu naistel on päevad, niisamamoodi peksavad mehed pihku. Kõik teevad seda. Viimne kui üks.”
„Kas need ka, kellel on pruut? See tähendab, isegi need, kellel on sekspartner?”
„Need ei ole omavahel üldse seotud. Üks Keiō Ülikooli tüüp minu naabertoast peksab alati enne kohtama minekut pihku. Ütleb, et nii on palju rahulikum.”
„Mina selliseid asju hästi ei taipa jah. Tüdrukute koolis käisin, sellepärast.”
„Ega vist niisuguseid asju naisteajakirja lisasse ka ei kirjutata.”
„Või veel,” naeris Midori. „Muuseas, Watanabe-kun, mis sa sel pühapäeval teed? Oled vaba?”
„Mul on kõik pühapäevad vabad. Ainult kella kuueks pean tööle minema.”
„Kas sa mulle külla tahad tulla? Kobayashi raamatupoodi. Pood on kinni, aga ma pean õhtuni telefonivalves olema. Võib juhtuda, et tuleb mõni tähtis telefonikõne. Tule näiteks lõunat sööma, mina vaaritan.”
„Aitäh,” ütlesin ma.
Midori rebis märkmikust lehe ja joonistas sellele detailselt kodutee plaani. Võttis siis punase pastaka ja joonistas sellega maja kohale suure risti.
„Küll sa üles leiad. Suur silt „Kobayashi raamatupood” on väljas. Tule kaheteist paiku, sobib? Ma teen siis toidu valmis.”
Tänasin ja pistsin kaardi taskusse. Ja ütlesin, et peaksin hakkama nüüd tasapisi ülikooli poole tagasi liikuma, et kella kahesesse saksa keele tundi minna. Midori ütles, et peab kuskile minema, ja ronis Yotsuya jaamas rongi peale.
Pühapäeva hommikul ärkasin kell üheksa, ajasin habet, pesin pesu ja riputasin pesu katusele kuivama. Ilm oli vapustav. Oli tunda esimesi sügislõhnu. Parv punaseid kiile tiirutas sisehoovi kohal ringiratast, ümbruskonna lapsed putukavõrkudega neid taga ajamas. Tuult ei olnud ja lipp oli mastis lontis. Panin selga korralikult triigitud särgi, läksin ühikast välja ja kõndisin elektrirongi peatuseni. Pühapäevane üliõpilaslinnak on täiesti inimtühi, justkui välja surnud, ka suuremad poed on kõik kinni. Linnahääled kostuvad kõrvu märksa selgemini kui tavaliselt. Suuri puukingi kandvad tütarlapsed lähevad kingade klobinal üle asfalttee. Rongitee ääres sättisid neli-viis last plekkpurke rivvi ja loopisid neid kividega. Lillepood oli ainus pood, mis lahti oli, seepärast ostsin sealt mõned nartsissid. Sügisel nartsisse osta tundus õigupoolest pisut imelik, aga mulle olid nartsissid juba ammusest ajast meeldinud.
Pühapäevahommikuses rongis oli vaid kolmene grupp vanamutikesi. Kui ma rongi astusin, mõõtsid mutikesed pika pilguga mind ja nartsisse mu peos. Üks neist vaatas mulle otsa ja naeratas. Naeratasin vastu. Istusin siis kõige tagumisele istmele ja silmitsesin akna taga mööda vilksatavaid vanu maju. Rong sõitis majadel nii lähedal, et puudutas peaaegu nende räästaid. Ühe maja verandal oli koguni kümme potti tomateid, nende kõrval peesitas päikese käes suur must kass. Paistsid õue peal seebimulle puhuvad pisikesed lapsed. Kuskilt kostis Ishida Ayumi laul. Isegi karri lõhna hõljus õhus. Rong liikus mööda intiimset eeslinna vilkalt nagu õmblusmasin. Tee peal tuli veel inimesi peale, aga kolm mutikest arutasid väga innukalt midagi edasi, ilma et neil oleks küll saanud.
Tulin Ōtsuka peatuse lähedal rongist maha ja kõndisin Midori joonistatud plaani järgi mööda mitte just eriti ilusat tänavat pidi edasi. Mitte ükski tänaval reas seisvatest poodidest ei näinud eriti õitsval järjel olevat. Kõik nad asusid vanades majades ja olid seest pimedad. Oli ka selliseid, mille reklaamsildi tähed olid maha kulunud. Majade vanuse ja stiili järgi otsustades ei olnud sõja ajal seda kanti pommitatud. Sellepärast oligi niisugune linnapilt oma algsel kujul säilinud. Muidugi oli ka selliseid maju, mida oli ümber ehitatud, ja enamikku neist oli kas osaliselt laiendatud või remonditud, kuid need nägid reeglina päris vanadest majadest veelgi räpasemad välja.
Paljud inimesed olid viimaks autodemassile, halvale õhule, mürale ja kallitele üürihindadele alla vandunud ning äärelinnadesse kolinud. Sedasorti õhustikuga linn, kuhu olid järele jäänud vaid odavad kortermajad, poed, mida oli raske kolida, või siis majad, kus näisid elavat kangekaelselt oma põlise maatüki külge klammerdunud inimesed. Autode heitgaaside tõttu oli kõik mähkunud räpasesse hägusse justkui uttu.
Sellist teed pidi kümme minutit kõndinud, pöörasin bensiinijaama juurest paremale, kus oli väike poetänav. Tänava keskel paistis silt „Kobayashi raamatupood”. Tõepoolest ei olnud see kes teab mis suur raamatupood, kuid ta polnud ka väiksem, kui ma Midori jutu põhjal ette kujutasin. Üsna tavalise linnakese tavaline raamatupood. Samasugune nagu see pood, kuhu ma väiksena, esimest müügipäeva suuri vaevu ära oodata suutes, noorteajakirja ostma jooksin. Kobayashi raamatupoe ees seistes muutusin tahes-tahtmata nostalgiliseks. Igas linnakeses on niisugune pood.
Poe fassaadikate oli alla lastud, kattele oli kirjutatud „Nädalakirjad iga nädala neljapäeval!”. Kella kaheteistkümneni oli veel viisteist minutit aega, aga et nartsissid pihus mööda poetänavat pidi edasi-tagasi käia ja aega surnuks lüüa ei olnud mul ka tuju, vajutasin kaks-kolm korda fassaadikatte kõrval olevale kellanupule, astusin kaks-kolm sammu tahapoole ning ootasin vastust. Ootasin viisteist sekundit ja mõtlesin juba, kas peaks uuesti kella helistama, kui ülaltpoolt avati kolinal aken. Vaatasin üles ja nägin Midorit, kes pistis pea aknast välja ja lehvitas.
„Lükka fassaadikate üles ja astu sisse!” hüüdis ta.
„Ma jõudsin natuke vara. Ega sest midagi ei ole?” hüüdsin mina vastu.
„Ei ole midagi, üldsegi mitte. Tule üles teisele korrusele. Ma ei saa praegu pliidi juurest ära tulla,” hüüdis ta ja tõmbas siis akna taas kolinal kinni.
Lükkasin fassaadikatte naeruväärselt valju müra saatel meetri jagu üles, pugesin sealt alt läbi poodi sisse ja lasin siis katte jälle alla tagasi. Poes oli kottpime. Komistasin põrandale kuhjatud nööriga kinni seotud ajakirjadele, mida pidi kirjastusse tagasi saadetama, kukkusin peaaegu külili, kuid jõudsin viimaks siiski poe tagaseina juurde, võtsin käsikaudu kingad jalast ja astusin astme jagu ülespoole. Maja oli kergelt hämar. Kivipõrandalt aste ülespoole asus lihtne vastuvõtutoa moodi ruum, kus paiknes diivanikomplekt. Tuba ei olnud eriti suur ja aknast voolas sisse hämarat valgust nagu vanas Poola filmis. Vasakut kätt jäi laoruumi või panipaiga moodi ruum ja paistis vetsuuks. Ronisin üliettevaatlikult mööda paremat kätt asuvat treppi üles ja jõudsin teisele korrusele. Teine korrus oli esimesega võrreldes sutsu valgem. Tundsin kergendust.
„Hei, tule siiapoole!” kostis kusagilt Midori häält. Trepiotsast paremat kätt jäi söögitoa moodi tuba ja selle taga asus köök. Maja oli üsna vana, aga tundus, et köök oli hiljuti remonditud ning nii kraanikauss kui kraanid ja riiulid olid säravuued. Seal oligi Midori süüa tegemas. Pajast kostis millegi keemise podinat, oli tunda kalapraadimise lõhna.
„Külmkapis on õlut, ole hea,
