Mul oli kombeks vahel, kui mul tuju tuli, võtta raamaturiiulist „Suur Gatsby”, avada see suvalisest kohast ja lugeda sealt mõnda aega. Mitte kordagi ei tulnud mul pettuda. Kas pole see vapustav, mõtlesin ma. Ja tahtsin sellest vapustavusest teistelegi teada anda. Aga minu tutvuskonnas ei olnud kedagi, kes oleks „Suurt Gatsbyt” lugenud, ei olnud isegi kedagi, kellest võis arvata, et neile seda soovitada võiks. 1968. aastal ei olnud Francis Scott Fitzgeraldi lugemine just tagurlik, aga ei olnud igal juhul ka soovitatav tegevus.
Tollal minu ümber olevatest inimestest oli vaid üks „Suurt Gatsbyt” lugenud ning selle tõttu me ka sõbrunesime. Selleks inimeseks oli Nagasawa-nimeline Tokyo Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane. Minust oli ta kaks kursust eespool. Elasime ühes ühikas ning nägupidi me üksteist tundsime – selline oli meie suhe. Kuni juhtus, et kui ma ühel päeval sööklas päikeselaigus peesitades „Suurt Gatsbyt” lugesin, istus tema minu kõrvale ja päris, mis ma loen. Vastasin, et „Suurt Gatsbyt”. Kas on huvitav, küsis tema. Otsast lõpuni läbi loen seda raamatut kolmandat korda, aga mida rohkem üle lugeda, seda rohkem huvitavana tunduvaid lõike ette tuleb, vastasin mina.
„Mees, kes „Suurt Gatsbyt” kolm korda loeb, võiks minuga heaks sõbraks saada,” ütles ta justkui enese veenmiseks. Ja me saime sõpradeks. See juhtus oktoobrikuus.
Mida enam ma seda Nagasawa-nimelist inimest tundma õppisin, seda veidram ta tundus. Olen oma elus kohtunud, tutvunud ja põgusalt trehvanud paljude veidrate inimestega, aga nii veidrat inimest kui tema ei ole ma veel näinud. Ta oli sellist sorti lugeja, kelleni minusugune kaugeltki ei küündinud, aga ta ei võtnud põhimõtteliselt kätte ühtegi teost, mille autori surmast ei olnud möödas kolmekümmend aastat. Ta ütles, et need on ainukesed raamatud, mida ta usaldab.
„Mitte et ma ei usaldaks nüüdisaegset kirjandust. Ma lihtsalt ei taha kallist aega raisata millelegi, mis ei ole ajaproovi läbi teinud. Elu on ju lühike.”
Üritasin pärida: „Millised kirjanikud sulle meeldivad?”
„Balzac, Dante, Joseph Conrad, Dickens,” vastas tema hoobilt.
„Ei saa öelda, et nad just eriti tänapäevased autorid oleksid.”
„Just sellepärast ma loengi. Kui teiste inimestega samu asju lugeda, siis oskad mõelda ka ainult nii nagu teised inimesed. See on maakate ja snoobide pärusmaa. Ontlikud inimesed niisugust piinlikku asja ei tee. Kas tead, Watanabe, siin ühikas oleme meie sinuga ainukesed vähegi ontlikud inimesed. Ülejäänud on kõik paberiprahi moodi rämps.”
„Kust sa seda võtad?” küsisin mina üllatunult.
„Mina juba tean neid asju. Paljalt otsa vaadates saan aru, just nagu oleks silt otsa ees. Peale selle loeme meie sinuga mõlemad „Suurt Gatsbyt”.”
Tegin oma peas prooviks mõned arvutused. „Aga Fitzgeraldi surmast on möödas ainult 28 aastat!”
„Mõni asi see kaks aastat,” ütles ta. „Scott Fitzgeraldi sugusele meisterkirjanikule võib ka väikese möönduse teha.”
Ehkki seda, et ta on salajane vanade romaanide lugeja, ühikas absoluutselt ei teatud, ei oleks see ka mingit erilist tähelepanu äratanud, kui see välja oleks tulnud. Lõppude lõpuks tunti teda ennekõike tema hea pea järgi. Ta astus ilma mingi mureta Tokyo Ülikooli, sai seal laitmatuid hindeid, tegi avaliku teenistuja eksami ja läks välisministeeriumisse tööle ning tahtis diplomaadiks saada. Ta isa pidas Nagoyas suurt haiglat ning ta vanem vend lõpetas loomulikult Tokyo Ülikooli arstiteaduskonna, et oma isa jälgedes astuda. Perekond, millele ei saa midagi ette heita. Taskuraha oli tal piisavalt ja kõigele lisaks oli ta ka hea välimusega. Nii et igaüks pidas teda kuidagi teistest paremaks ning isegi ühika ülem ei võinud Nagasawale ühtegi vängemat sõna öelda, mida teistega just ette ei tulnud. Kui Nagasawa kelleltki midagi nõudis, tegi too vastuvaidlemata kõik, mida öeldi. Sest et teisiti ei saanud.
Sel Nagasawal oli kohe mingi eriline kaasasündinud külgetõmbejõud ja oskus inimesi endale kuuletuma panna. Võime inimestest kõrgemal seistes kiiresti olukord ära hinnata, anda siis inimestele kärmelt asjakohased juhised ja panna neid endale vabatahtlikult kuuletuma. Sellise imevõime märgiks rippus tema pea kohal kohe eriline aura justkui jumalik aupaiste, ning igaüks sai esimesel pilgul aru, et „see mees on üks eriline olend” ja kohtles teda erilise aupaklikkusega. Nii olid kõik väga üllatunud, et minusugune ilma mingite eriliste märkimisväärsete omadusteta inimene Nagasawa isiklikuks sõbraks valiti, ning tänu sellele kohtlesid isegi võhivõõrad inimesed mind teatud austusega. Aga ehkki keegi seda õieti ei mõistnud, oli asja põhjus väga lihtne. Ma meeldisin Nagasawale seepärast, et ma ei tundnud tema vastu vähimatki aukartust ega imetlust. Muidugi pakkusid mulle huvi tema loomuse äärmiselt veidrad ja komplitseeritud tahud, kuid tema suurepärased hinded või aura või ürgmehelikkus ei huvitanud mind karvavõrdki. Tema jaoks oli see vist üsna haruldane asi.
Nagasawa oli mees, kes ühendas eneses mitmeid vasturääkivaid iseloomujooni üsnagi äärmusesse viiduna. Vahel oli ta nii õrn, et pani isegi minusuguse härduma, olles oma südames samal ajal hirmuäratavalt õel. Ta hing oli üllatamapanevalt aadellik ning samas parandamatult madal. Inimesi valitsedes liikus ta kergelt aina edasi, samas kui tema hing püherdas üksildaselt mülkases poritiigis. Mina tundsin tema sisemise vasturääkivuse algusest peale selgelt ära ja ma ei suutnud kuidagi mõista, miks teised tema sellist tahku näha ei suutnud. See mees elas kammitsetuna põrgusse, mille ta ise oli loonud.
Kuid üldiselt olin ma tema vastu hästi meelestatud, arvan ma. Tema suurim voorus oli tema siirus. Ta ei valetanud kunagi ja oma vigu ning puudusi tunnistas ta alati põiklemata. Ega üritanud ka varjata seda, mis talle kasuks ei tulnud. Ja minu suhtes oli ta alati ühtmoodi sõbralik ning hoolitses ka ühes või teises asjas minu eest. Arvan, et kui ta seda teinud poleks, oleks minu ühikaelu olnud ilmselt väga palju komplitseeritum ja ebamugavam. Sellegipoolest ei avanud ma talle kunagi oma südant ning ses mõttes oli minu ja tema suhe täiesti erinev minu ja Kizuki suhtest. Pärast seda, kui ma korra nägin, kuidas Nagasawa purjuspäi teatud naisterahva vastu hirmuäratavalt õelaks muutus, otsustasin ma, et saagu mis saab, aga sellele inimesele oma südant avada ei tohi.
Nagasawa kohta liikus ühikas paar legendi. Esimene oli see, et ta sõi kunagi ära kolm nälkjat, ja teine see, et ta peenis oli erakordselt suur ning et ta on praeguseks juba saja tüdrukuga maganud.
Nälkjalugu oli tõsi. „Aa, tõsi ta on,” ütles Nagasawa. „Kolm roppsuurt elukat neelasin alla.”
„Aga miks sa midagi niisugust tegid?”
„No juhtus nii,” ütles ta. „Sel aastal, kui ma ühikasse tulin, oli uustulnukate ja vanemate olijate vahel väheke probleeme. Septembris oli see vist. No ja mina läksin siis uustulnukate esindajana vanameeste juurde läbirääkimistele. Aga vastaspooleks oli mingi parempoolne tüüp, puumõõk käes, nii et ei olnud kuidagi selline õhkkond, et saaks jutud sirgeks rääkida. No ja ma siis ütlesin, et olgu, sain aru, et kui mina siin midagi teha saan, siis ma olen nõus ükskõik mida tegema, aga et lõpetame selle jutu ära. Olgu peale, kui nii, siis neela nälkjaid, ütles too tüüp. Väga hea, eks neelame nälkjaid, ütlesin ma. No ja neelasin siis. Kolm ilgelt suurt nälkjat otsisid nad välja.”
„Mis tunne oli?”
„Mis tunne see ikka on, kui nälkjaid neelad. Eks seda saab mõista ainult see, kes ise nälkjaid neelanud on. Kõigepealt libiseb see lirakas lupsti kurgust alla ja kukub siis lötsti alla kõhtu. Vaat seda on raske välja kannatada. Selline külm on ja suhu jääb ilge järelmaik. Paljalt meeldetuletamisest tõusevad ihukarvad püsti. Meeleheitlikult katsusin kurku tõusvat iiveldust maha suruda, sest et kui välja oksendada, siis peab ju uuesti neelama. No ja nii ma siis libistasingi ükshaaval kolm nälkjat alla.”
„No
