läks näost punaseks. Ilmselt olin ma oma hämmeldust pisut liigagi innukalt väljendanud.
„Oh, ma ei oska hästi seletada,” ütles ta vabandavalt. Naoko keeras oma dressipluusi käiseid küünarnukini üles ja lasi siis jälle alla tagasi. Lambivalgus pani karvad ta käsivarrel kenasti kuldselt särama. „Ma ei tahtnud öelda, et ei ole õigust, ma tahtsin tegelikult midagi muud ütelda.”
Naoko toetas küünarnukid lauaplaadile ja silmitses mõnda aega seinal rippuvat kalendrit. Näis, nagu oleks ta seda silmitsenud lootuses, et ehk leiab sealt mõne sobiva väljendi. Aga loomulikult ei leidnud ta sealt midagi. Ta ohkas, sulges silmad, näppis juukseklõpsu.
„Ei ole häda midagi,” ütlesin ma. „Ma enam-vähem mõistan, mida sa öelda tahad. Aga ega mina ka ei tea, kuidas seda väljendama peaks.”
„Ma olen vilets rääkija,” ütles Naoko. „Viimasel ajal on pidevalt nii. Hakkad midagi ütlema, aga pähe tulevad ainult kauge tähendusega sõnad. Või siis risti vastupidised sõnad. Ja kui ma siis öeldut parandama püüan hakata, läheb segadus aina suuremaks ja tähendus järjest kaugemaks ja lõpuks ei tea ma isegi, mida ma alguses ütelda tahtsin. Selline tunne, nagu oleks keha kaheks jagatud ja pooled mängiksid üksteisega kulli. Et keskel seisab selline jube jäme sammas ja nad ajavad selle ümber ringi joostes teineteist taga. Õiged sõnad on selle teise minu käes ja siinpoolne mina ei saa teda kunagi kätte.”
Naoko tõstis pea ja vaatas mulle silma.
„Saad sa millestki sellisest aru?”
„Vähemal või rohkemal määral on meil kõigil see tunne,” ütlesin ma. „Me kõik proovime end väljendada, aga ei suuda seda adekvaatselt teha ja lähme sellepärast endast välja.”
Minu niisuguste sõnade peale näis Naoko pisut pettunud olevat.
„Ei, see on midagi muud,” ütles ta, aga rohkem midagi ei seletanud.
„Mul ei ole kokkusaamise vastu midagi,” ütlesin ma. „Niikuinii on mul pühapäev vaba päev ja vedelen niisama. Ja jalutamine on tervisele hea.”
Läksime Yamanote liini rongi peale, Naoko istus Shinjukus ümber Chūō liinile. Ta üüris Kokubunjis väikest korterit.
„Kuule, eks ole, mu kõnemaneer on varasemaga võrreldes pisut muutunud?” küsis Naoko lahku minnes.
„Natuke on muutunud küll, aga kuidas täpselt, ei oska öelda. Kui päris aus olla, siis me tookord kohtusime küll palju, aga ma ei mäleta, et me oleksime eriti juttu rääkinud.”
„Seda küll,” tunnistas temagi. „Tohib ma siis helistan järgmisel laupäeval?”
„Muidugi tohib. Jään ootama,” ütlesin ma.
Esimest korda kohtusin ma Naokoga teise keskkooliaasta kevadel. Tema oli ka, nagu arvata võib, üheteistkümnendik ja käis heas misjonäride majandatavas tütarlastekoolis. See oli nii peen kool, et kui liiga innukalt õppida, hakati selja taga näppu vibutama, et pole ta tühi midagi väärt, kui nii palju tuubib. Mul oli Kizuki-nimeline hea sõber (enam kui hea sõber – ta oli sõna otseses mõttes mu ainuke sõber) ja Naoko oli tema pruut. Kizuki ja tema olid juba peaaegu sünnist saati tuttavad ja nende kodudki olid üksteisest vähem kui kahesaja meetri kaugusel.
Nii nagu paljudel teistelgi paaridel, kes on imikueast saati sõbrad olnud, oli ka nende omavaheline suhe äärmiselt avatud ning näis, et neil ei olnud eriti tugevat vajadust kahekesi omaette olla. Nad käisid pidevalt üksteise peredel külas, sõid teise perega koos õhtust ja mängisid mahjongi. Mõnedki korrad korraldasime kaksikkohtinguid. Naoko tõi mõne oma klassiõe kaasa ja me läksime neljakesi koos loomaaeda või basseini ujuma või kinno. Aga kui aus olla, siis tüdrukud, keda Naoko kaasa tõi, olid küll armsakesed, aga minu jaoks veidi liiga kõrge klass. Mis minusse puutub, siis mulle endale läksid paremini peale mu oma klassiõed riigikoolist, kes olid ehk küll natuke lamedad, aga kellega sai vabalt rääkida. See, mida Naoko kaasatoodud tüdrukud oma armsakeste peade sees mõtlesid, jäi minule täiesti arusaamatuks. Ma mõtlen, et küllap jäi neile omakorda mõistetamatuks, mida mina mõtlesin.
Nii juhtuski, et Kizuki loobus lõpuks mind kaksikkohtingutele kutsumast ja me käisime kolmekesi koos väljas ning ajasime juttu. Kizuki ja Naoko ja mina kolmekesi. Kui mõtlema hakata, siis ehkki see kõlab veidralt, oli nii isegi lõpuks kõige hõlpsam ja kõik laabus hästi. Kui juurde tuli keegi neljas, muutus õhustik mõneti pingutatuks. Kui me kolmekesi olime, oli see peaaegu nagu TV jutusõu, kus mina olin külaline, Kizuki andekas õhtujuht ja Naoko assistent. Kizuki oli alati seltskonna nabaks, seda sorti asjades oli ta meister. Tõsi, et Kizukil oli kerge kalduvus küünilisusse ja tihti juhtus, et teised teda ülbeks pidasid, aga oma olemuselt oli ta lahke ja õiglane noormees. Kui me kolmekesi koos olime, tegi ta nii minu kui Naokoga ühtemoodi erapoolikult juttu, naljatas ja valvas, et kellelgi räbal tunne ei oleks. Kui ta märkas, et üks meist on kauaks vaikseks jäänud, pöördus ta tema poole ja meelitas tast osavalt jutu välja. Seda vaadates jäi tunne, et küll võib niimoodi raske olla, aga vaevalt tegelikult asi nii hull oli. Kizukil oli anne igal silmapilgul ümbritsevat õhustikku läbi näha ja siis sellele vastavalt käituda. Peale selle oli tal üsna harvaesinev anne kaaslase mitte just eriti huvitavast jutust leida hea mitu huvitavat kohta. Seepärast oligi nii, et kui ma temaga juttu ajasin, tekkis mul tunne, et olen üks äärmiselt huvitav inimene ja elan äärmiselt huvitavat elu.
Samas ei olnud Kizuki mingil juhul suhtleja tüüp. Peale minu ei saanud ta koolis kellegagi sõbraks. Miks mees, kes on nii lahtise peaga ja andekas vestleja, oma annet laias maailmas ei rakenda ja kõik vaid meie kolme kitsasse seltskonda kanaliseerib, jäi minule arusaamatuks. Samuti see, miks ta just minu oma sõbraks valis. Ma olin pigem selline keskpärane ja silmatorkamatu tüüp, kellele meeldis omaette raamatuid lugeda ja muusikat kuulata, ning ei olnud minus midagi sellist, mida teistel poleks olnud, nii et Kizuki oleks pidanud vaevuma spetsiaalselt minuga juttu tegema. Sellegipoolest klappisime me algusest peale hästi ja saime sõpradeks. Tema isa oli oma osavate käte ja kõrgete hindade poolest kuulus hambaarst.
„Sa sel pühapäeval kaksikkohtingule ei taha tulla? Mu pruut on tüdrukute koolist ja toob mõne kena tüdruku kaasa,” ütles Kizuki kohe pärast tutvumist. Võib kah, oli minu vastus. Nii mina ja Naoko kohtusimegi.
Mina ja Naoko veetsime nii mõnedki korrad sedaviisi koos aega, aga kui Kizuki seltskonnast lahkus ja me omavahele jäime, ei tahtnud jutt kuidagi laabuda. Kumbki meist ei teadnud, millest me õieti rääkima peaksime. Tegelikult ei olnud minul ja Naokol mitte ühtegi ühist jututeemat. Polnud midagi parata, nii me ei rääkinudki praktiliselt midagi, jõime vett või näppisime laual olevaid asju. Ja ootasime, millal Kizuki tagasi tuleb. Kui Kizuki tagasi tuli, läks jutt jälle lahti. Naoko ei olnud ka eriline lobiseja ja mina ise olin samuti pigem seda tüüpi, kellele meeldib kaaslase juttu kuulata, nii et kui me kahekesi jäime, tundsin end kuidagi ebamugavalt. Mitte et me omavahel läbi ei saaks või midagi, lihtsalt pole millestki rääkida.
Vaid kaks nädalat pärast Kizuki matuseid kohtusime mina ja Naoko ainult korra. Oli mingi asi ajada ja me leppisime kohvikus kohtumise kokku, aga kui vajalikud jutud olid aetud, ei olnud meil enam millestki rääkida. Mina mõtlesin paar teemat välja ja üritasin vestelda, aga jutt jäi alati poole peal katki. Peale selle oli Naoko kõneviis kuidagi terav. Jäi mulje, nagu oleks ta minu peale kuidagi pahane, aga selle põhjust ma ei taibanud. Seejärel jätsime mina ja Naoko hüvasti ja kuni me täiesti juhuslikult Chūō liini rongis kokku põrkasime, ei kohtunud me kordagi.
Võib-olla oli Naoko mu peale pahane seepärast, et mitte tema, vaid mina olin viimane, kes Kizukit nägi ja temaga juttu ajas. Ega niimoodi ei ole vist ilus öelda, aga ma arvan, et ma mõistan, mis ta tundis. Ma mõtlen, et kui see minu teha oleks, siis ma muudaksin
