Kuutõbise pihtimus. Andrei Ivanov

      1

      Mida ma ka ei puudutaks, kõik on külm. Mitte miski ei häiri mind juba ammu. Olen neljakümnendaks eluaastaks niisuguse kiiruse üles võtnud, et lagunen käigu pealt laiali. Ent ma viskan muudkui sütt juurde. Te tapate end. Ma tean isegi. Kas seda saab siis keelata? Te olete hull. Mitte mina üksi. Hullumeelsus laiub ümberringi. See on inimestes sees. Tulevad ja räägivad … Mis mul üle jääb? Istun, kuulan. Nende lood on mu südame poleerinud iidse peegli sileduseni: mäletate, olid sellised kivist peeglid? Selliseid asju ei tohi unustada. Nendega tasub elada. Muidu põrutame varsti kirurgilisse paradiisi. Jätke oma märkmed, pange pliiats ära. Ärge puutuge mind! Lõpetage nurgas ulgumine. Kõik nutavad, ma tean. Nutt kerkib müürina ja varjutab taeva. Minagi olen seal olnud. Paraku on mulle ette kirjutatud tagasi tulla. Kord pühid sa minult viimast korda tolmu, patsutad õlale ja viid tapale, aga meie taga on sõda ja keegi proovib laulda, ent hiljem ütleb, et polnud ühtegi muusikut, kes poleks triikrauaga üle veeni sõitnud. Ma allun sinule – mitte sellepärast, et olen väsinud tundmast, vaid sellepärast, et olen väsinud sõdimast. Ava oma nessessäär, seal peab olema rohtu. Sa ei tule tühjade kätega, ma tean. Õhtul oli laud, mille taga istus kolmik. Aga kuu varem kõndisid noored lehed, võttes inimestelt tänavad. Linn on lõunatunniks kinni pandud, aga mida mina peaks endaga peale hakkama? Pole mõtet nendele ustele koputada, kui, siis ehk piiluda inimesi lukuaugust. Kiika minusse! Näed? Mu sõnad tõusevad õhku nagu hirmunud kajakad, kogu taevas on tuhka täis. Eile oli õhtu. Sadas lund, autod ruttasid. Võõras virav vaikus. Keegi müüs vilte ja naeris.

      Eilse lehestiku purjus noored. Pärast seda tormles valgus mitu päeva. Ma olin üleni klaasist. Tuhk, põleva hašiši valge tuhk minu peas. Ma puistasin kogu laua täis. Tema nimi oli Joseph, ma mäletan, et rääkisin temast ja kõik naersid. Isegi kass, nurjatu, muigas raamaturiiulil vuntse turritades. Mõned inimesed on nagu kapid: mida kõike neis pole! kuid kõik on võõras ja kantud. Igas inimeses peitub oht minu olemusele. Sa oled paranoik. Jah, ma olen paranoik, sul on tuline õigus. Valgus rullis mu siledaks. Sile plaat, ei ühtegi uuret. Heli varastati ära ja müüdi krosside eest maha. Langesid valged helbed. Tänava kirsine maitse. Kevad. Me olime kolmekesi. Igaühes seitse saatanasigidikku. Me võisime seda linna. See linn andis ise alla. Jelena jõi meiega kolme eest ja tantsis nagu prostituut. Pole vaja mind pliiatsiga kraapida, ma tean isegi. Selles läikes on midagi reeturlikku. See läige on teisitiolev ja torkiv. Kuradile luule! Istu nüüd, räägi. Kus käisid, mida nägid? Nad tahtsid kõike teada. Istun laua taha, aimates, kuidas minust koos tuulega väljub. Oleme lumme varjunud ja joome. Päev lõppes oluliselt varem. Mõni kuu tagasi astusin nurgapealsesse kõrtsi ja kohtasin teda. Lapsepõlvesõber. Ta näitas mulle oma kätt: oli hullusehoos väikese sõrme lüli ära hammustanud. Tuttav lugu. Kardan ise. Kuid isegi see polnud algus. Ta läks kuhugi. Läks lahti. Ei tikkunud kaasa, ei võtnud sappa. Ise peab, ise. Selles asjas pole kaaslasi tarvis. On vaikseid enesetapjaid, panevad end luku taha ja lõikavad. Aga on selliseid, kes teevad kõike näitamiseks. Ei tea, kuidas tema kohta öelda. Kõik näevad kõike. Kuid tema sulgus. Tema oli sees, suitsidaalsesse joomarlusse kinni müüritud. Naeratas, näitas kätt. Hammustasin endal sõrme otsast, kujutad ette? Mind, ütleb, sokutatakse tasapisi sinna, ja peaga tähtede poole. Need sirasid, külmad. Nüüd neid pole. Lumi. Ja ei tulegi. Lumi tõmbab jooni … punktiir, punktiir, kriips … ei lenda üldse – ripub ja tiirutab koha peal. Käik aeglustub, aga pärast jääb seisma nagu äratuskell ja öö ei saa kunagi otsa. Mitte keegi ei ärata meid. Me oleme seal, koos tema sõrmega. Kõik viimseni. Kunagi lähebki nii. See on ju juba juhtunud kirjanduse ja muusikaga. Kas muusika pole siis maha müüdud? Kuni viimase noodini! Iga sõna on letil. Kõik on kaalutud, kõik on mõõdetud. Tulge siia, seiske kõrval. Kuulete? Mina ka ei kuule. Lehed on ära kohisenud. Lumi üle pea matnud. Ma õpin kõndima vee peal. Nüüd on see lihtne. Seal on Soome, aga seal Venemaa. Vesi. Kõik on lihtne, kui mõtled valemitega. Palju raskem on, kui tulevad kujundid. Nad lõikavad sind, murivad, nõuavad ihu, ja ma annan neile ihu. Sähke! Ainult jätke mind rahule! Istusin kivile ja sirutasin jalad välja. Taskus on mündid, sendid, veel sente. Siis olid kroonid. Päevad lendasid kiiremini. Lõbusamalt. Noh, tunnista, oli ju lõbusam? Ei tea – kivine ilme. Tunnista, noh! Kehitab õlgu. Nobody cares, John.1 Kõigil on ükspuha. Kui ma oskaksin kraaksuda, kraaksuksin endale pahandusi kaela. Kuid midagi ei juhtu, sest kõik on lõppenud. Istun siin. Laine, veel laine … Puistates peost pihku liiva, liiva … Mõtiskleda sügaviku kohal. Hašiš hoiab naelast kindlamini. Ma rääkisin talle mustlasest Josephist, ta naeris. Joseph oli naljakas ja hale. Võimalik, et hiljem ta räägib kellelegi minust ja lisab samuti: ta oli naljakas ja hale. Nagu Joseph. Joseph müüs Prahas jäätist. Slovakitarist naine. Kolm last. Nad kupatati kurat teab kuhu. Põhja. Seal oli etiooplane. Ainus must kogu Skageni peale. Mulle meeldis Krohg2. „Kopenhaageni katused” (reproduktsioon Furubakkeni palatis). „Haige tüdruk” (Oslos, rahvusgaleriis). Kõndisin muretult. Vaatasin kõrvale ja kivistusin. Ta peatas mind pilguga. Syk pike3 (meenutab millegagi Danguolėt). Ei sure kunagi. Liiderlik jahedus, hulluse ettekuulutaja. Tarn, liiv, tarn. Isegi juuksed olid külmad. Mida ma ka ei puudutaks, kõik on lukus. Kadakad, männid, kõrkjad, kibuvitsad. Müür. Ümberringi on lõputu müür. Ja hästi valge tänav. Kummitustega. Üks neist oled sina, kõnnid paljajalu lumel, olles naisest meheks muutunud.

      Ta karjus niimoodi, et ma tahtsin helistada politseisse.See oli hüsteeria. Tõeline ekspress. Teda oleks hullarisse kinni pandud. Aastakeseks. Poleks paha teinud. Mida ma seal näinud pole? Mida ma üldse näinud pole? Millest temaga rääkida! Ta on ju täiesti omadega läbi! Vaadake talle silma! Tuulega pole mõtet rääkida. Ta on süüdimatu. Hullumeelsusse kinni müüritud. See on müür. Aga selle taga on nutt. Ulg. Hädakisa. Ropp sõim. Ma kavatsesin politseisse helistada. Nad poleks kedagi leidnud. Ma olin sulgunud. See oli teine. Doppelgänger. Hommikul pesin selle hoo maha. Kuid. Võõrast nägu maha ajada ei õnnestunudki. Silmades siras eilne tundmatu. See uudsus lummab. Ja asjad muutusid külmaks. Varsti ma hakkan käima ja kirjutama seintele nagu Mitassov4. Äkk. Väkk. Ja ongi kogu jutt. Enda seest ja ainult enda seest. Kirjutan nabanööriga. Vaadake, kas teie juures on peegel? Vaadake sellesse igaks juhuks ja tulge tagasi. Siin pole peegeldusi. Ärge otsige. Helitu. Tumm vaikus. Pime pilkasus. Anna käsi, sõber! Tule minuga. Räägin. Või lohutavad sind lootused? Millele sa selles Soodomas veel loodad? Hullumaja on hullumaja. Elad huntidega ja nõnda edasi. Niiviisi ta mulle kirjutas. Dear John … Sellega ma siis elangi. Huntidega tema kirjast. Ei suuda andestada. Kuuled, Danguolė!!! Ei suuda. Ja nii jääbki. Elu lõpuni selle lumega. Ta oli nii kiirgav ja tema keel oli pehme, kergelt teraline. Meeldiv aktsent. Rääkis teistest pisut valjemini, oli natuke kõva kuulmisega. Laulis kooris. Minestas. Nagu jonnipunn. Tõsteti üles, pandi püsti, laulis edasi. Peas kopterid. Ma uskusin teda. Iga sõna. Jõin nagu veini. Eile valati – ei suutnud järele jätta. Ja mitte keegi ei peatanud. Me kõik kihutasime kuhugi. Nagu pinnatuisk. Läksin rööbastelt maha. Ekspress. Eksisin teelt. Leidsin kaardis augu. Sinna kadusingi. Ma kavatsesin juba politseisse helistada. Noh, see on lihtsalt mingi korralagedus. Hullumaja. Minu sees on poi, tuubil täis psühhe. Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa! Vaat niimoodi oli see. Veel valjemini. Ei. Ei tule välja. Heli on ära varastatud, maha müüdud, ära kasutatud. Ja tema järel salamahti ka valgus.

      Mais à qui tout raconter?

      Chez les ombres de la nuit?

      Au petit matin, au petit gris. 5

      Just-just, hämarusele ja kassidele mustades tubades. Midagi seal on. Miski krabistab.

      Lumi. Helbed ripuvad otsekui niitide otsas. Võbelevad kergelt.

      Everything is forbidden 6– vaat milleni ma jõudsin.

      Minuga pole mõtet vaielda ja kedagi polegi vaidlemas.

      Kuidagi

Скачать книгу