lõpuni! Kõike: Krokenist kirken’ini, Patareist Tartuni, Tartust Jämejalani … Kuni viimase sõnani.
Pole kedagi.
Minuga on ainult sõnad, seega kõik on minuga. Miski pole kuskile kadunud. Ja keda oleks veel tarvis? Kuu taevas. Suitsud, tee. Haugatud õuna hääletu karje. Uksesilm sees. Nii lihtne ja selge. Number uksel. Seadusetähe number. Nii- ja niisugune paragrahv. See on kõik, mida sa pead mäletama. Murdlainetuse kohin. Jää siinpool vett. Hääled koridoris krabisevad nagu lindikesed. Valgus murdub, kuid ei satu silma; pimedus hiilib mööda vee äravoolu, lipsab auku nagu münt taskupõhja, kaob ripsmeid puudutamata; pooltoonid taganevad, kuid ei lahku, nad vaikivad kusagil kõrval.
Lõputu vaikne tund. Näljastreik.
(Ma olen tikk, millel lastakse lõpuni põleda, kuulatakse lõpuni. Iga sõna on krõnksus keha. Igal tikul on oma lugu.)
Paberil kuivavad nihvlid7. Püüdja seisab. Katustelt piiluvad tuvid. Me jäime vaikseks.
Fašist ütles, et ärgu me trellide juures virvendagu. Lubab, et lendavad varem või hiljem kohale … Nad on uudishimulikud … Neile haki kasvõi seepi, aga nihvleid panevad hea meelega! Ööseks on kinni püütud …
Näljastreik teeb müürid kahekordseks. Aeg muutub tihkemaks, venib aeglasemalt, kuid omandab mõtte: päevade arvestus piitsutab takka.
Kolmandal päeval hakkasid kaasvangid mu lugude üle hambaid raevukalt kokku pigistades naerma, silmisse sigines läige, mis nüüd lähendab meid kõiki. See on raevu läige. Sedasi läigivad sadistide silmad. Me kõik tunneme end maailmakõiksuse keskel olevat. Me kõik oleme valmis kedagi piinama, nälgime, piiname ennast; naaberkambrid nälgivad, kolmas korrus nälgib. Fašist kõnnib rahulolevana kambris ringi. Ta pani kõiki kannatama. Ma vaatan teda nagu Napoleoni, kes pani kolme päevaga meie Bastille’ nööri mööda käima. Ta nõuab, et ma jutustaksin lakkamatult üha uusi lugusid. Ise kirjutab maläävasid8. Püüab hobuseid9.
Ma jutustan suure õhinaga. Vatran nagu raadio. Väsimatult. Pole midagi, tühiasi, ega keelel konti sees ole – vanglas on raadiosse hoidlik suhtumine. Mind piitsutab takka naerulagin. Kõik naeravad. Sekundid põlevad.
Räägi …!
Õhus on salpeetri lõhna. Noored narvalased lämbuvad naerust, laksavad hooga kaarte lauale. Fašist läkitab maläävasid, istub, vaikib, naeratab salatsevalt; mulle tundub, et ta peaaegu ei kuulagi mind; võibolla kuulab siiski, kuid mõtleb omist asjust. Tema peas küpseb midagi.
Näljastreik vanglas on võrdne joomahoo või kokaiinisessiooniga: viiendal päeval ei tunnegi ennast, su mõtted ei näi mitte peas tekkivat, vaid kusagil läheduses sõudvat, kaasvangides elavat, ning nende mõtted sisenevad sinusse samasuguse kergusega. Teiseks nädalaks on kõik üksteisest läbi imbunud, ühine haigus on kõiki lähendanud.
Tšifiiritame lõputult, kasvatame iga päevaga pöördeid. Rebime linu ribadeks. Tõrvikud, anna tõrvikuid … Keedame. Hambad plagisevad, selgroos külmajudin. Igalt poolt sirutuvad hobuste niidid. Mida kõike Fašist öösiti meie kambrisse ei tiri! (Ma olen tikk, mis kõrvetab su sõrmi.)
Kui ta tuli, tõmbusid kõik valvele; mina olin pingul, otsekui oleks kambrisse tiiger lastud; ta hakkas närviliselt ringi käima. Mööda koridori veeres: „Fašist toodi!”, „Fašist!”, „Mis kongis sa oled, Fašist?”, „Oi-oi, Fašist!”. Fašist ei vastanud oietele, ta mängitas lõualihaseid ja kõndis mõõdetud sammul vedrutades ja kellelegi tähelepanu pööramata kambris ringi, üksnes kohendas oma kandilisi prille ja silus käega juukseid. Ta oli maruvihane. Nii ta meile ütleski, et ta on maruvihane, kavatseb nälgida ja me kõik peame samuti nälgima. Mõni muigas, kuid jäi kohe vakka. Fašist jätkas nördimuse süvendamist, heitis meile külmi pilke, jõnksutas lõuapärasid ja rääkis läbi hammaste, et mustas vormirõivas värdjad näitasid tema suure vargaautoriteedi vastu üles kohutavat ebaõiglust, kõik peavad ilmtingimata koos temaga nälgima, sest kellelgi pole õigust varast asja eest, teist taga ilma mingi põhjuseta tsoonist minema vedada ja haiglakambrisse visata ilma tema, süüdimõistetu kaebuste ja palveteta – Fašist kuulutab välja näljastreigi!
Narvalased reageerisid sellele mitte väga optimistlikult, kuid autoriteet jäi peale, ta ütles, et tuleb nälgida, et mitte lasta seadusetusel edasi vohada, litapoegadele tuleb õpetust anda, sest kõik maailmas püsib seaduste najal, arestandi suhtes kehtivad samuti seadused, on olemas reeglid, mida mendid ei tohi vangi suhtes eirata, nii oli, nii peab olema, ja kui praegu lasta sel sündida, siis hommepäev saab igaüks omal nahal kogeda sihukest pressingut, et eluisu kaob ära, saabub igavene talv, ei saa siis olema pakke ega podgonne10, ei jalgu ega hobuseid, mitte midagi, ning zekid hakkavad omavahel ainult purelema ja on üks lõputu klähvimine, aga mitte vangla, selge see!
Ta ütles, et meie väikeses süsteemis korra tagamise nimel hakkame me kõik nälgima, kogu oma kongiga, ja naaberkongid niisamuti, terve korpus, terve vangla hakkab nälgima ning nõudma reeglitest ja kirjutamata seadustest kinnipidamist. Istus maläävasid kirjutama. Püüdis kinni mõned hobused. Oma läkitusi saates sõnas Fašist, et kui tema nälgib, siis tähendab see, et nälgib terve 35. kamber, ning teie seal üleval hakake samuti ja visake malääva edasi, et toetataks, sest mentide omavoli ja nõnda edasi, arestantliku lugupidamisega Fašist. Sama karjus ta ka käikudesse ja ventilatsiooniavadesse. Talle vastas lugupidav huikamine. Paljud olid nõus teda toetama.
Algas näljastreik, mis levis mööda Patareid nagu nakkushaigus.
Ma ei tea, milliseid põhjuseid näljastreikimiseks leidsid kinnipeetavad teistes kambrites, võibolla mõjus Fašisti autoriteet nendele sedamoodi ja ta oli neile rohkem teada kui meile 35-ndas, meil kellelgi ei olnud nälgimiseks erilisi põhjuseid. Üks narvalane istus mingite putkade pärast, kust oli hinnalist metalli välja kangutanud; teine, korterivaras, uhkustas sellega, et oli kellegi elamisest koguni 9 tuhat sulas leidnud, sapika ostnud, selle Marlboro paki värvidesse võõbanud ja naiskasid mööda Narva ja Sillamäe diskoteeke sõidutanud, kuni jäi vahele, ta korrutas ühtelugu: „Varsti saan välja. Hakkan jälle pihta. Korteris oli üheksa tonni! Tuleb virutada! Kuni inimesed hoiavad sihukest pappi kodus, tuleb virutada.” Oli üks tasane mehike, kes oli kurde üle piiri vedanud, soigus, et tal pole sittagi loota ja ei anna ka kedagi määrida, tervis pole kiita, nälgida ei tohi, maohaavad, see ja teine, kuid mis teha, kui nii on tarvis, eks ma siis nälgin. Fašist seisis tema ees, keerutas palvehelmeid, kuulas, noogutas mõistmist väljendades: maohaavad, neerud, sellepärast siis haiglatiivas, jah, jah … Praeme sulle tõrvikute peal tuvi ära – tegi püünise ja puistas trellide juurde peibutuseks nihvleid.
Sohvri kõrval kriuksutas nahkjopet laamendaja, tema rehmas lihtsalt käega: kui nälgida, siis nälgida, vahet pole.
Minul oli ka savi. Ma isegi rõõmustasin. Selles oli mingisugune mõte. Näljastreik on nagu rännak: iga uus päev lisab uusi tundeid. Päevad mitte lihtsalt ei möödu, nad viivad enesega kaasa osakesi minust, midagi, mida muudmoodi ei hävita, näljapäevad nõelavad kui kiinid, purevad puukidena mu nurjatut pekki, nad kuivatavad, õgivad mind nagu leek puunotti. Ma tundsin end pühakuna. Ja iga tunniga tuli pühadust juurde. Ma olin valmis nälgima surmani. Kannatasin ja rõõmustasin, lootes, et sedasi väljuvad minust nii hirm, mõistus kui ka viimased südametunnistuse tombud … Kogu ahel, mis mind hoidis, kogu ahel tervikuna! Iga päev lülikaupa ning lõpus on vabadus. Ennast piitsutada – muid põhjusi mul nälgimiseks polnud, süüdivaks jääda tahtsin ma veel vähem (selles ma ei näe üldse mingit mõtet!).
Ülejäänud olid vuflöörid11:
nihvlid – kord läbikeedetud teepuru (tõlkija märkus). [ ↵ ]
malääva – kiri vanglažargoonis (tõlkija märkus). [ ↵ ]
hobune – kambrite vahel aknast veetud niiti või nööri mööda liikuv pakike, millel on koormaks kirjad, suitsud vmt (tõlkija märkus). [ ↵ ]
podgonn – keelatud asjade salaja vanglasse toimetamine (tõlkija märkus). [ ↵ ]
vuflöör – isik, kes rahuldab mehe sugukirge oraalselt (tõlkija märkus). [ ↵ ]
