sõnadega langetas auväärne ema pea ja vajus sügavasse mõtisklusse. Õde Marie avas suu, et midagi öelda, aga pani selle siis jälle kinni, teades, et peab oma jutukust ohjeldama. See oli teine oskus, mida tal oli raske omandada: rääkida ainult siis, kui öelda on tõepoolest midagi tähtsat. Loomu poolest lobiseja, talus ta pealesunnitud pikka vaikimist halvasti. Auväärsel emal on selle poolest märksa kergem, mõtles ta kadedalt. Tolles naises oli iseäralikku rahu ja häirimatut tõsidust, mida – Marie oli selles kindel – tema iial ei omanda, ükskõik kui kaua ta seal ka ei viibiks.
Ihmjas küünlavalguses uuris Marie vana naise nägu, pehmet ja kortsulist nagu krepp-paber. Auväärne ema oli nüüd juba tublisti üle seitsmekümne, aga ikka veel kaunis kõbus. Endast kõneles ta harva, kuid räägiti, et ta oli veetnud kümme aastat Aafrikas misjonitööl, mille oli sunnitud enne õiget aega lõpetama, kui mingi nakkus oli nõrgestanud tema südant. Hoolimata füüsilisest haprusest, õhkus temast vaieldamatut sisemist jõudu.
Õde Marie tajus, et nagu tema eelmise kloostri abtiss, nõnda kippus ka auväärne ema mõnikord kahtlema, kas nunnaseisus talle ikka sobib. Salamahti kahtles ta selles ka ise. Nunnaelu oli raskem, kui ta seda endale ette oli kujutanud. Kong oli tilluke ja selle sisustus askeetlik: puust voodi, kirjutuslaud ja kummut; igal hommikul kell 5.30 tuli tõusta, et minna kabelisse tunniajasele palvusele. Ning ehkki auväärsel emal oli voli iga noviits ükskõik mis hetkel kloostrist minema saata, tundus Mariele, et lõplik otsus, kas jätkata või loobuda, jäetakse ikka tema enda teha. Auväärne ema oli üks neid haruldasi inimesi, kes ei mõistnud iial teiste üle kohut, vaid uskus tõepoolest, et esimese kivi tohib visata see, kes on ise patuta.
Aeg läks ja kaks naist istusid vaikides, kusjuures noorem nägi ränka vaeva, et hoiduda nihelemast; ta soovis, et oodatavad külalised kiirustaksid – et nad juba ükskord kohale jõuaksid ning laseksid tal voodisse minna –, ja tundis end sedamaid süüdi, et niisugune mõte tal peast läbi oli käinud. Lõpuks oli ta ilmselt toolil tukkuma jäänud, aga ärkas võpatades, kui kuulis tänaval üht autot seisma jäämas.
Õde Marie hüppas jalule. „Tundub, et nad jõudsid kohale.” Tema häälest kostis varjamatu kergendustunne.
Hetk hiljem helises kell, andes märku, et tal oli õigus olnud. Alles nüüd tõusis ka auväärne ema.
Inimene, kes väljas uksekella helistas, oli ilmselt läinud tagasi sooja autosse. Auto oli uhke, märkas õde Marie. See oli must klantsitud Lincoln Capri, pealegi veel uhiuus, 1958. aasta mudel. Tõsiasi, et auto on kallis, üllatas teda. Kui orbudekodusse toodi vastsündinu, oli ema tavaliselt vallaline tüdruk, kes oli end häbisse saatnud, ning laps jäeti lihtsalt trepile. Praegu pidid asjalood ilmselgelt olema teistsugused. Õde Marie arutles endamisi, kas auväärsel emal on selle kohta teada midagi täpsemat; aga kui oligi, vaevalt jaganuks ta oma teadmisi noore lobisemishimulise noviitsiga.
Varjamatu uudishimuga vaatas õde Marie, kuidas roolis olnud mees autost välja astus. See oli pikk väärika moega, viiekümnendale eluaastale lähenev isand, kellel olid tumedad juuksed ja silmad ning kelle tumesinine kašmiirmantel oli maksnud ilmselt suurema summa, kui orbudekodul kulus aastas söögirahaks. Krae oli üles tõstetud, otsekui püüaks mees jääda tundmatuks – aga võib-olla kujutas Marie seda endale üksnes ette. Mees kõndis ümber auto, avas tagumise ukse ja kummardus sisse, nagu tahaks sealt kotti võtta. Kivist trepiastmelt, kus Marie seisis, polnud auto sisemust näha, aga talle tundus, justkui oleks ta kuulnud üht naist vaikselt nutmas. Võib-olla Marie eksis ja nuttis hoopis imik, sest mõne hetke pärast ilmus mees nähtavale, hoides väikest teki sisse mähitud pampu, mis hakkas otsekohe kisama.
Tegemata vähimatki katset nutvat last vaigistada, astus mees üle tee ja hakkas tulema sinnapoole, kus ootas auväärne ema. Tulija näost ei olnud võimalik midagi välja lugeda ja ta ei lausunud sõnagi, mistap õde Marie järeldas, et kogu asjassepuutuv teave oli edastatud ennistises telefonikõnes. Auväärne ema võttis lapse mehe kätelt vastu. Imikut varjas tekk, millesse ta oli mähitud, seepärast lükkas vana nunn selle serva tagasi. Heitnud esimese pilgu lapse näole, kortsutas naine kulmu, otsekui poleks kõik päris nii, nagu peab, aga hetk hiljem tema ilme mahenes.
„Saagu sulle osaks Jumala arm,” pomises auväärne ema õrnalt. Häirimatult nagu varemgi tõstis ta pilgu, vaatas mehele otsa ja lausus: „Võite olla kindel, et seda last kasvatatakse heas kristlikus vaimus.”
Nende sõnade peale noogutas mees korra ja seadis siis sammud tagasi auto poole.
Õde Marie läks vana nunna kannul majja. Tema käsivarred olid kananahal ja juuksed kuklas püsti. Ta polnud lapsukest veel näinud, aga aimas, et tollega on midagi valesti. Mis iganes see ka polnud, sellest oli piisanud, et kõigutada muidu nii vankumatu auväärse ema rahu. Ja see teadmine häiris teda rohkem kui kõik muu.
ESIMENE OSA
„Kui võrse ongi napp, siis puu on suur.”
Esimene peatükk
Iirimaa, Corki krahvkond, juuli 1946
„Jäta järele! Mitte siin, keegi võib näha!”
Franny kiskus end mehe sülelusest lahti ja ajas ennast kõrges rohus istukile. Tema hingetõmbed olid lühikesed ja kiired, aga põhjus ei peitunud ainuüksi hirmus, et nad võivad vahele jääda. Tüdruku õhetavatelt põskedelt võis välja lugeda varjamatut iha, kuid ta oli otsustanud, et ei anna oma himule järele. Enne abielu oli see surmapatt ja kui talle ehk meeldiski heietada mõtteid, nagu oleks ta liiga haritud, et uskuda kiriku õpetusi, olid seitsmeteistkümne aasta jooksul kuulatud jutlused jätnud temasse siiski oma jälje.
Ikka veel selili maas, tõstis Sean oma suure rakkus kämbla ning lükkas tema näolt punase juuksekihara. Nagu noormees talle alati rääkis, meenutas tüdruku juuste sügavalt ruske värv talle Iiri metsades elava tähnikhirve läikivat karva. Ei saanud salata, Sean oli osav sõnu seadma.
„Kuule, jäta nüüd, mu ilus väike piiga! Selles, mida me teeme, ei ole midagi halba.”
Poisil oli muidugi hea rääkida. Saanuksid Franny vanemad neist kahest teada, oleks põrgu lahti. Juba ainuüksi mõne naabertaluniku pojaga mehkeldamine oleks olnud halb, aga Sean oli sulane – palgaline, kes töötas tema isa juures. Iirimaa provintsliku mentaliteedi mõju all kasvanuile tähendas see kõige hullemat kuritegu.
Aimates tüdruku hirme, heitis Sean talle süüdlasliku pilgu, mida Franny oli viimastel nädalatel nii sageli näinud. „Ma ei taha ju midagi muud kui natuke musitada ja kallistada. Sa ei keela ometi minusugusel kõval töörügajal ennast korraks huultele suudelda?”
Franny tundis, kuidas tema meelekindlus hakkab mõranema. Sean Callagheri puhul oli alati nõnda. Oma üleannetu naeratuse, mustade juuste ja siniste silmadega meenutas noormees talle filmis „Tuulest viidud” nähtud Clark Gable’it. Nii nagu Rhett Butler, oli ka Sean vaba meelelaadiga ega lasknud end ühiskonna pahakspanust häirida. Ta oli kasvanud üles Limerickis, aga polnud seal enam aastaid käinud. Selle asemel meeldis poisile ringi rännata ning jääda pidama sinna, kus leidus tööd. Sõjaajal, kui Inglismaa vajas töökäsi lahingumoonavabrikutesse, oli tema olnud üks neid, kes sinna läksid. Neiu vanemad põlgasid niisugust seiklusjanu, aga Frannyt, kellel polnud suuremat soovi kui pääseda kodukohast minema ja näha maailma, tõmbas see vastupandamatult ligi. Veel neli nädalat tagasi poleks ta osanud arvatagi, et unisesse Glen Vale’i võib ilmuda nii põnev inimene.
Noormees oli Corkist nende juurde saabunud juuni algul, et aidata korjata viljapuudelt väikesi üleliigseid vilju. Kui Franny teda esimest korda nägi, oli Sean seisnud
