tõmbas sellega liha ja kastme taldrikult kokku ning toppis selle isevärki võileiva endale suhu, nii et pruun vedelik mööda lõuga alla jooksis. Franny silmitses teda vastikustundega. Siis liikus tüdruku pilk Seanile ja ta nägi noormehe silmis kaastunnet. Poiss vähemalt teadis, kuidas ta ennast tunneb – kui kohutav on olla selles paigas lõksus, saamata kunagi võimalust elada oma elu.
Nüüd tõusis Sean lauast. „Lähen õige talitan loomad, enne kui pimedaks läheb.”
Ta viis oma taldriku valamusse ja pesi puhtaks. Ust lahti tõmmates vaatas noormees korraks tagasi Franny poole. Enne kui ta välja astus, nägi tüdruk tema silmades kutset.
Seniajani ei olnud Franny veel otsustanud, kas läheb õhtul Seaniga kohtuma. Selsamal hetkel oli tüdrukul otsus valmis. Ta ikkagi läheb poisi juurde. Ta tõestab Seanile ja iseendale, et on väärt midagi enamat kui see kolgas. Ja kuradile kõik tagajärjed! Kes teab? Võib-olla võtab poiss ta siis endaga kaasa, kui kord Glen Vale’ist lahkub.
Teine peatükk
„Tema silmad nii kirkad kui tähed,” laulis Franny ja õõtsutas ennast seejuures kenasti. „Justkui kuninganna ta näis…”
Oli laupäeva õhtu ja Healeyde kitsukeses elutoas peeti keililaulude õhtut. Kohale oli tulnud oma kakskümmend inimest sülelastest elatanud vanavanemateni ning õhtu jooksul oli järgemööda lugusid vestetud ja lauldud. Need iganädalased kogunemised olid kuulunud Franny ellu nii kaua, kui ta ennast mäletas. Rahvalaulude najal oli ta kasvanud ning hakanud neid veidi vanemaks saades ka ise laulma. Tüdruk nautis kordi, kui tal oli võimalik esineda.
Kui kõik toas viibijad refrääniga ühinesid, soovis Franny südamepõhjas, et ka Sean oleks seal ja kuuleks teda laulmas. Aga poiss ei sallinud keilit. Tema meelest olid need laulud ajast ja arust ning ta oli eelistanud minna koos teiste talusulastega kodus aetud viskit jooma. Nad olid salamahti kokku leppinud, et kohtuvad hiljem, ja Franny kibeles minema.
Kulus veel vähemalt tund, enne kui õhtu viimaks lõpule jõudis. Franny ei jõudnud ära oodata, millal kõik ükskord lahkuvad, et saaks lipsata kallima juurde. Kui ta seal kärsitult ema ja vanema õe seltsis seisis, astus ligi Conrad Walsh. Too häbelik ja tavaarusaamade järgi võib-olla isegi nägus noormees kandis pruuni ülikonda, mis oli ehk veidi kulunud, aga muidu korralik ja meenutas niiviisi natuke poissi ennast.
„Sa mängisid täna hästi,” lausus Franny ema noormehele. Conrad oli lauljaid akordionil saatnud. Ema müksas Maggiet. „Me just rääkisime sellest, eks ju, kullake?”
Maggie ei suutnud teha muud kui noogutada Conradile – poisi juuresolekul ei saanud ta iial sõnagi suust.
„Tänan teid väga, proua Healey, ja sind samuti, Margaret.” Poiss vaatas vanemast õest mööda sinnapoole, kus end tagaplaanile hoides seisis Franny. „Aga minu meelest oli tänase õhtu tõeline täht ikkagi Franny.” Conrad naeratas talle ujedalt. „Pole sattunud sind viimasel ajal eriti sageli nägema, kuidas sa elanud oled?”
„Suurepäraselt nagu alati, Con,” vastas tüdruk särtsakalt. Erinevalt Maggiest leidis tema hõlpsasti poistega ühise keele – eriti Conradiga. Poiss oli pärit naabertalust ning seega talle peaaegu nagu vend. Vaikne ja töökas noormees polnud nii robustne kui teised maapoisid. Preester oli soovitanud tal minna ülikooli ja mingil ajal oli ta rääkinud, et tahab saada arstiks. Aga kui tema isa oli läinud aastal südameatakki surnud, pidi Conrad talus ohjad enda kätte võtma. Nüüd pidas ta üleval ema ja viit õde-venda ning sai sellega kuuldavasti hästi hakkama. „Ta upitab selle talu veel järjele,” ütles Franny isa ikka.
Pilk endiselt Frannyl, küsis Conrad: „Kas sa reedel tantsima lähed?”
„Kuhu mujale mul ikka minna on?” õrritas tüdruk.
Noormees pidas silmas iga-aastast suvepidu, mida peeti kohalikus rahvamajas. Franny lootis, et Sean pakub end talle kaaslaseks.
„Mõtlesin, et…” Conrad jäi vait, ilmselt oli ta kavatsenud paluda, et Franny tuleks temaga. Libistanud pilgu üle Maggie ja Theresa, lõi ta siiski araks. „Luba, et tantsid minuga ühe tantsu, eks?”
Õe vihasest ilmest välja tegemata naeratas Franny poisile. „Suurima rõõmuga.”
Conrad punastas juuksejuurteni. Jätnud kohmetult hüvasti, tõttas noormees tagasi oma elatanud ema juurde.
Hiljem, kui kõik olid lahkunud, lausus Michael naisele: „Nägin, et ajasid juttu Conrad Walshiga.”
„Ta on hea poiss,” kinnitas Theresa.
„Jajah,” oli mees nõus. „Kahtlemata tuleb ta õige pea minuga Maggiest rääkima.”
Healeyde ja Walshide väiketalude ühendamine oli hakanud järjest enam päevakorrale kerkima. Kellelegi polnud saladus, et Michael Healey oleks hea meelega näinud, et neist kahest talust saaks tema vanema tütre ja Conradi abielu kaudu üks.
„Mhh,” turtsus Maggie. „Conrad ei märkagi mind, niikaua kui… see,” ta heitis Frannyle tigeda pilgu, „ennast talle alatasa ette sokutab.”
„Ah jäta juba ükskord järele!” Franny oli seda laadi süüdistusi varemgi kuulnud. Tõsiasi, et ta poistega nii vabalt suhtles, andis Glen Vale’i kitsarinnalistele asukatele alust arvata, et ta on kergemeelne. Frannyle meeldis tõepoolest flirtida, aga päriselt hoolis ta ainult ühest – Seanist. Conrad oli küll igati kena, aga teda ei andnud võrreldagi ohtlikult nägusa sulasega. „Kui tahad, et Conrad sind märkaks, proovid ehk järgmine kord suu lahti teha, kui ta sinuga kõneleb.”
Maggiele ei tulnud hoobilt pähe ainustki tabavat vastust ning ta pöördus isa poole. „Küll sa näed, isa! Senikaua kui tema siin on, ei tule minu ja Conradi abielust midagi välja.”
Kui ta oli lootnud leida kaastunnet, siis otsis ta seda ilmselgelt valelt inimeselt. Michael kehitas lihtsalt õlgu. „Noh, kui sina talle ei meeldi, Maggie, siis Franny ajab ju sama hästi asja ära.”
„Michael!” tõreles tema naine.
Aga oli juba liiga hilja. Maggie puhkes ahastavalt nutma ja tormas trepist üles oma tuppa.
„Mis on?” Michael vaatas jahmunult ringi. Tema meelest oli tegu äriasjadega, naiste tunnetele ei leidunud seal kohta. „Mida ma ütlesin?”
Franny jooksis õele järele. Nad võisid küll kiselda nagu hulkurkassid, aga ikkagi ei tahtnud ta, et Maggie kurvastaks. Ta leidis õe väikesest magamistoast, mida nad jagasid; Maggie lamas näoli voodis ja nuttis. Franny istus tema kõrvale ja asetas käe talle rahustavalt õlale.
„Kah nüüd asja,” ütles ta, püüdes vanema õe tuju tõsta. „Ära arva, et ma Conradit nii kangesti tahan. Ta on üleni sinu, ausõna.”
Need sõnad olid mõeldud lohutuseks, aga Maggie pöördus punaseks nutetud silmade välkudes tema poole. „Oo, aitäh lahkuse eest!” Vanem õde tegi, nagu puudutaks alandlikult laupa. „Ei jõua ära tänadagi, et sa oma ülejäägid mulle loovutad!”
Franny võttis otsekohe tuld. „Sa tead küll, et see polnud nii mõeldud!”
Aga õde ei tahtnud teda kuulda. „Kao minema, sa väike lipakas!” sisistas ta. „Mine oma mustlase juurde ja aja aga reied laiali!” Nähes Franny näol šokki, muigas ta vastikult. „Kas arvad, et ma ei kuule, kuidas sa öösel välja hiilid, et Seaniga kokku saada? Ma tean täpselt, millega te aega veedate, ja oleksin juba ammu emale rääkinud, kui
