ei vastanud, vajutas tüdruk lingile. Toas kulus tal ainult hetk, et aru saada, mis on juhtunud: voodis polnud muud kui alasti madrats, riidekapp oli tühi. Seani polnud. Tema asju polnud samuti. Poiss oli ta maha jätnud.
Franny oli nii rabatud, et ei märganudki esialgu voodil ümbrikku, millele oli kirjutatud tema nimi. Seda nähes tundis ta rinnas tärkamas uut lootust. Võib-olla on Sean jätnud talle juhtnöörid, kus nad hiljem kohtuvad, mõtles ta meeleheitlikult ja rebis ümbriku lahti; võib-olla tahtis noormees, et nad kahekesi põgeneksid, ning oli läinud ise kõike ette valmistama. Aga ümbrikus polnud midagi muud kui Seani tuttava aborditegija Inglismaa aadress ja kaks naela – kahe nädala palk. Kas ainult nii palju Franny siis väärt oligi?
Hetke vältel mõtles Franny täiesti tõsiselt, et ei võta seda raha. Siis sai kaine mõistus uhkusest võitu. Asjal olnuks ehk mõtet, kui ta saanuks rahatähed poisile näkku visata, aga Seani polnud enam tema suurejoonelist žesti nägemas, niisiis võis ta need sama hästi endale jätta. Lõppude lõpuks, mis iganes nüüd ka juhtuma ei hakka, tüdrukul oli tunne, et edaspidi kulub talle viimne kui penn marjaks ära. Seepärast torkas ta kirja seeliku esitaskusse ja lahkus osmikust viimast korda, kandes oma muret nagu rasket taaka.
Franny ei suutnud sundida ennast isa Brianile kõiki oma patte üles lugema. Olles lunastanud need, mis ta oli üles tunnistanud, kümne jumalaema palve, nelja meieisapalve ja ühe patukahetsuspalvega, läks ta tagasi koju. Oli reede ja see tähendas, et õhtusöögiks on kala. Juba esikus lõi talle vastu keedetud tursa lõhn. Tursk polnud tüdrukule kunagi meeldinud, aga praeguses seisundis tundus see veel vastikum kui tavaliselt. See tähendas, et nüüd on kerge haiget edasi mängida – nõnda ei pidanud ta kala sööma ja teistega juttu ajama. Franny lihtsalt istus vaikides, näkitsedes tükki kuiva leiba ja rüübates lahjat teed, samal ajal kui teised rääkisid möödunud päevast.
Nemad polnud veel Seani puudumist märganud. Poisil oli vaba päev ja siis sõitis ta sageli Corki. Kui noormees õhtul lauda ei ilmunud, oletasid nad, et ta on ikka veel seal. Franny ei teinud katset neid valgustada. Hakanuks keegi poisi äkilise kadumise kohta talle küsimusi esitama, oleks ta arvatavasti murdunud ja kõik ära rääkinud, aga praegu polnud tüdruk selleks veel valmis. Väljas läks pimedaks ning Maggie teatas, et läheb üles ja heidab magama. Frannygi oleks tahtnud rahulikult pikali heita ja päeval juhtunu üle omaette järele mõelda, aga ei suutnud ette kujutada, et peab taluma õe torkeid, ning eelistas seepärast jääda teiste juurde.
Järgmise tunni veetis Franny koos vanematega väikeses elutoas raadiot kuulates. Kui saade lõppes, oli ka tuli peaaegu ära põlenud, koldes lõid enne kustumist hõõgvele veel ainult üksikud söed.
Michael ajas end jalule. „Ma lähen ka üles.” Mees ei peatunud, et naist enne magamaminekut põsele suudelda, vaid seadis sammud ukse poole.
Kuuldes isa samme trepil kaugenevat, Franny ringutas. „Arvan, et mul on ka aeg magama minna.”
Pilku kudumistöölt tõstmata ütles Theresa: „Pea’nd pea, mu tüdruk. Nüüd kui oleme omavahel, on ehk õige aeg rääkida, mis värk sul selle Sean Gallagheriga on.”
Tüdruk tardus paigale. Kas Maggie on tema peale kaevanud? See ei tundunud usutav. Küllap ema ainult kahtlustab midagi ja Franny võib teha näo, et ei saa millestki aru.
Kandes hoolt, et hääl ei väriseks, küsis ta: „Mida sa silmas pead?”
Seepeale tõmbus Theresa nägu pingule. Pannud lõngakera ja vardad käest, kallutas ta end tugitoolis ettepoole ja tema silmad välkusid vihast.
„Ära püüagi mind lolliks teha, tüdruk,” pressis ta läbi hammaste. Ema rääkis vaikselt – sosinast valjemat häält oleks kuulda olnud kogu majas –, aga see ei varjanud tema raevu. „Olen juba mitu nädalat teadnud, mis toimub, aga vaatasin sellele läbi sõrmede, ja loll olin.” Ta vangutas pead, nagu ei suudaks ka ise oma rumalust uskuda. „Mõtlesin, et lollitad selle… närukaelaga niisama. Aga täna, kui nägin, et sul on süda paha…”
Theresa sulges korraks silmad, otsekui loodaks, et saab niiviisi kõik olematuks muuta. Aga kui ta uuesti Franny poole vaatas, oli tema pilk karm. „Noh?” nõudis ta. „See mees on sulle tite teinud, eks ole?”
Franny kõhkles viivu, aga noogutas siis aeglaselt.
„Ja ise on ta jalga lasknud?”
Franny noogutas jälle.
Nüüd kui kõik oli päevavalgele toodud, vaatas Theresa oma ilusat ja isepäist last, kellega tal alati muret oli olnud, ja oleks tahtnud nutma hakata.
Nähes ema ahastavat nägu, varises Franny kokku. „Anna andeks, ema! Palun anna mulle andeks! Aga ma armastan teda ja arvasin, et tema armastab mind ka. Tean, et poleks tohtinud temaga voodisse minna, aga ta lubas, et abiellub minuga.”
Theresa turtsatas pahaselt. Ta ei võinud kuulda, kuidas tütar püüab end õigustada. „Kas sul mõistust peas ei ole? Ta lubanuks maad ja ilmad kokku, et sind endaga voodisse saada!”
„Asi polnud üldsegi nii!” kinnitas Franny, soovides kogu hingest, et ema teda mõistaks. „Me tegime koos plaane. Ta pidi aitama mul Glen Vale’ist minema pääseda. Võib-olla ta tulebki tagasi ja võtab mu endaga kaasa…”
„Ära tule mulle ütlema, nagu oleksid sa tõepoolest uskunud, et ta jääb sinu juurde,” lausus Theresa, hääles põlgus. „Temasugused mehed on ainult ühe asja peal väljas. Ja niipea kui on oma tahtmist saanud, lasevad nad jalga. Neid ei saa usaldada.”
„Ja kes neid usaldusväärseid mehi tahab?” nõudis Franny. Ühtäkki pääsesid tüdruku tunded otsekui paisu tagant valla. „Kas oli tõesti nii halb, et tahtsin oma ellu natuke kirge? Sest just seda Sean mulle andiski. Ma ei taha virelda oma elupäevade lõpuni Glen Vale’is, nägemata vähimatki sellest, mis toimub maailmas. Ma ei taha orjata aasta aasta järel talus, meheks mingi mühakas, kelle meelest minu koht on köögis või magamistoas. Tahan midagi enamat kui see, mida sina elult oled saanud.”
Kuulates, mida tütar tema elust arvab, tundis Theresa, nagu oleks miski temas katkenud. Ette hoiatamata lõi ta tütrele tugevasti vastu nägu. „Kuidas sa julged, väike rumal lipakas!”
Järgnes jahmunud vaikus. Franny ei mäletanud, et ema oleks teda varem kordagi löönud. Aastate jooksul oli talle osaks saanud nii mõnigi keretäis, aga need olid alati olnud isalt. Alles nüüd jõudis olukorra tõsidus talle lõplikult pärale. Kogu bravuurikus oli hoobilt kadunud. Ühtäkki oli Franny jälle väike laps, kes otsis lohutust naiselt, keda oli sageli haletsusväärseks pidanud. Ta peitis pea ema sülle ja hakkas nutma.
„Anna andeks,” nuuksus tüdruk. „Poleks ma seda ometi teinud! Oh jumal, poleks ma seda ometi teinud!”
Kuuldes tütart nutmas, tundis ka Theresa, nagu puruneks temas miski. Ta polnud tahtnud niiviisi reageerida, aga pahameel ja pettumus olid temast võitu saanud. Nüüd ei suutnud ta enam Frannyga kurjustada.
„Kuss! Ära nuta,” lohutas ta, silitades tüdruku juukseid. „Ega see veel maailma lõpp pea olema. Küllap me juba midagi välja nuputame, a leanbh.”
Kuuldes ema ütlemas talle „mu laps”, tundis Franny end otsekohe paremini. See tähendas, et talle on andeks antud. „Kas tõesti?” küsis ta lootusrikkalt.
„Tõesti, tõesti.” Theresa naeratas rahustavalt, tal oli hea meel, et oli suutnud tütart pisut lohutada. „Räägin isale, mis juhtus. Ta läheb kohe hommikul isa Briani juurde. Preester räägib Conrad Walshi ja tema emaga.”
Franny
