temast käis üle järjekordne iiveldushoog ja sedapuhku ei põhjustanud seda üldse mitte rasedus. Kui vanemad võisid selles, et ta Conradiga abiellub, tõepoolest näha väljapääsu, siis temale tähendas see eluaegset vangistust. Temast saab ema koopia – naine, kes on määratud lapsi sünnitama ja kasvatama. Pigem elab ta häbis ja alanduses, kui lepib sellega!
Ta oleks tahtnud seda emale öelda, aga teadis, et Theresa ei saaks temast iial aru.
„Nõndapsi, mine nüüd üles ja heida magama,” lausus vanem naine, hääles teeseldud reipus. „Hommikuks on see asi joonde aetud, küll näed.”
Otsekui unes kõndis Franny trepist üles oma tuppa. Maggie oli õnneks juba magama jäänud ja norskas valjusti, mingu ümberringi või maailm hukka. Franny lamas voodis ja püüdis asjad endale selgeks mõelda. Et ta Conradiga abielluda ei saa, oli tüdrukule selge. Poisil polnud ju viga ja tema väljavaateid võis pidada paremaks, kui olid omal ajal olnud Franny vanematel. Räägiti koguni, et tema tallu viiakse elekter ja veevärk, aga nendest lisahüvedest jäi väheks, et sundida Frannyt valima elu, millest puudusid kirg ja põnevus. Tüdruk ei tahtnud jääda Glen Vale’i virelema. Maailmas oli liiga palju asju, mida ta polnud veel kogenud. Aga kuidas võinuks Franny öelda seda oma vanematele? Kuidas teha neile selgeks, et talle ei kõlba see, mis kõlbab neile ning mille nimel nad päevast päeva tööd rabavad? Ja mida tal õieti valida oli?
Käsi läks nagu iseenesest seelikutaskusse. Ta tõmbas välja paberilehe, millele Sean oli kritseldanud aadressi.
Inglismaa. Ta võib minna Inglismaale.
Ei, vaidles tüdruku mõistus vastu, ei tule kõne allagi, et ta võiks minna. Parem jääda siia, kus saab loota perekonna toele. Ta ei julge minna laia maailma – saati veel oma seisundis, saati veel ihuüksi…
Aga Franny polnud kunagi mõistuse manitsusi kuulda võtnud ning meeleheide üksnes kihutas teda takka. Tal oli raha, mille Sean oli jätnud, ja oli ka aadress, koht, kuhu minna. Kui Franny kohale ilmub, otsib too naine ehk Seani üles ja veenab poissi temaga abielluma.
Vibutanud jalad üle voodi serva põrandale, ajas Franny end püsti. Kikivarvul läks tüdruk üle põranda ja tõmbas tasahilju lahti kummutisahtli. Kähku viskas ta paar asja kotti. Minna tuli kohe, enne kui julgus ta maha jätab.
Neljas peatükk
London, Whitechapel, november 1946
„Kas sa võtad selle ulgumise vastu ükskord midagi ette,” nõudis Kevin Casey, „või pean ma asjad ise ära klaarima?”
Annie Connolly tõstis pilgu, vaatas punase näoga mehemürakat, kes seisis keset tema kööki, ja ohkas. Oli tal seda muret veel vaja? Lapsed olid saanud lõpuks magama ning ta oli istunud köögilaua ääres, nautides igati ärateenitud teed ja haruldast vaikusehetke. See hetk oli nüüd pihuks ja põrmuks löödud.
Ta ei pidanud küsima, mis kärbes Kevinit on hammustanud – eks tal olnud endalgi kõrvad peas. Too tüdruk nuttis jälle. Pööningutoas, nagu ta oli, võinuks arvata, et keegi ei kuule, aga helid imbusid läbi õhukeste põrandate, ebaühtlaste seinte ja halvasti paigaldatud uste alumistele korrustele. Anniet nutmine ei seganud, ta oli viimaste aastate jooksul näinud nii palju pisaraid, et oli nende suhtes tuimaks muutunud, aga üürilised olid hakanud nurisema. Kevin ei olnud esimene. Mõni ime, et suurel mehel süda täis sai. Pikad päevad rabas ta sadamas rasket tööd teha, et saata Iirimaal elavale perele raha. Viimane asi, mida ta vajas, oli pilliv tüdruk, kes segas tema ülivajalikku und.
Annie tõusis. „Mine aga pealegi tagasi voodisse, Casey. Ma lähen ajan asjad joonde.” Nii väga kui ta ka poleks tahtnud jätta seda mehe hooleks, oli tema kui majaperenaise ülesanne hoolitseda, et kõik sujuks. See oli üks rist, mida tal viimasel ajal tuli kanda.
Enne sõda oli tema käsi käinud päris kenasti. 1930. aastate algul oli ta tulnud laevaga Inglismaale ja tutvunud ühes iiri klubis oma tulevase mehe Devliniga. Too oli olnud sadamatööline nagu Kevingi ning töödejuhatajaks edutamise järel tõusnud palgast oli piisanud, et osta neile Whitechapeli linnaosas oma maja. Punastest tellistest George’i stiilis kivihoone paiknes Canon Street Roadil, see tänav jooksis läbi iiri kvartali, mille olid rajanud üheksateistkümnenda sajandi keskpaigas sealsamas lähedal olevas sadamas tööd otsima tulnud sisserändajad. Connollyd olid ennast seal mõnusasti sisse seadnud. Annie oli sünnitanud kaks tüdrukut: Bronagh nägi ilmavalgust 1937. aastal ja Maureen aasta hiljem. Väike perekond oli elanud oma East Endi kodus õnnelikult ja jõukalt.
Aga siis oli puhkenud sõda.
Devlin ei kuulunud vaprate kilda. Niipea kui mobilisatsioon välja kuulutati, oli ta pöördunud tagasi Iirimaale, et redutada sõja ajal sugulaste pool. Võis pidada saatuse irooniaks, et nädal enne demobilisatsiooni oli mees sattunud Dublinis kõrtsikaklusesse ja katkise pudeliga lajatatud hoop oli tal kägiveeni läbi lõiganud. Devlin oli sealsamas räpasel kõrtsipõrandal verest tühjaks jooksnud ning jätnud Annie kolmekümne viie aastasena üksipäini kolme väikese lapsega – kolmas, poiss, kellele pandi nimeks Daniel, eostati, kui Annie oli sõitnud nädalaks Iirimaale Devlinit vaatama. Nüüd ei saanud ta elatiseks isegi sõdurileskedele ettenähtud pensioni.
Õnneks oli tal maja. Suurem asi see just polnud – nelja korrusega kõrge ja kitsas hoone, igal korrusel kaks tuba, ja väljakäik õues –, aga see hoidis teda vee peal. Jumal tänatud, et maja paiknes tänavas, mis oli jäänud igaöistest pommitamistest puutumata. Annie oli seadnud end koos lastega sisse alumisel korrusel ja üürinud kõik muud toad välja. Kevin Casey oli tema tüüpiline üürnik. Mees oli juhutööline, kes rändas teenistust otsides paigast paika. Siin oli ta olnud paar kuud, magades kõrvuti kahe samasuguses olukorras oleva mehega põrandale laotatud madratsil.
Annie-sugustele inimestele oli sõjajärgne London sünge ja hall paik. Kui võidupäeva pidustused läbi said, selgus peagi, et muutunud pole suurt midagi, välja arvatud muidugi see, et enam polnud vaja karta pommitamist. Kaardisüsteem jäi kehtima, ülesehitus venis. Annie ja tema saatusekaaslased oli ikka purupaljad. Naine katsus oma kostilisi kenasti kohelda. Paljud tema kaasmaalased, kellel oli elus natuke paremini läinud, kasutasid olukorda ära ja rentisid inimestele tülgastavaid tube. Üürilistel ei jäänud üle muud kui sellega leppida. Annie niisuguste hulka ei kuulunud. Aga ehkki naine püüdis olla alati õiglane, ei lasknud ta endaga manipuleerida ja seda pidi tema uusim üüriline kohe tunda saama.
Peale selle, et ülal pööningul elav tüdruk kõva häälega nuttis, oli ta süüdi veel milleski, mis oli Annie silmis kõige hullem kuritegu: ta oli jäänud üüri võlgu. Perenaine oli kavatsenud teha sellest temaga juttu kohe järgmisel päeval – piigal võis ju olla plaanis mingil ajal keset ööd minema hiilida –, aga selle nutu peale otsustas Annie jutuajamise kohe ette võtta. Trepist üles minnes mõtles ta, mida tüdrukule öelda. Ega ta siin heategevusasutust pea. Tal on oma suud toita. Ja see on miski, mida Annie ei tohi ka selle üürilisega asju ajades unustada.
Kopp-kopp-kopp! Franny tõmbas end voodis veel rohkem kägarasse, nagu oleks tal niiviisi võimalik ukse taga seisva naise eest peitu pugeda.
„Kuule, mis sa jändad? Tee lahti, ma tean, et oled seal!” Franny tundis seda häält – naisehäält, millel oli tugev Galway aktsent. See kuulus majaperenaisele, kellega ta oli tutvunud kuu aega tagasi, olles äsja Londonisse jõudnud. Naine oli pikk ja tugeva kondiga ning jättis mulje, et temaga ei maksa naljatada. Ennast sisse kirjutades oli Franny kuulnud, kuidas majaperenaine sõimas ühte mustatöölist selle eest, et too oli välikemmergu ära reostanud, ning otsustanud, et tema küll ei taha Annie Connollyl harja punaseks ajada. Nüüd oli ta seda ometi teinud.
Päevast, kui ta kodust lahkus, oli möödas kõigest neli nädalat, ent
