talle pärastpoole pilgu peale, eks?”
„Nagu alati.”
Selle peale astus Franny uksest välja, et minna oma teise töökohta.
Nelikümmend minutit hiljem jõudis ta Piccadilly väljakule. Ta oli vaevu jõudnud metroojaamast välja astuda, kui tundis tuju tõusvat. Mis siis et Whitechapelist kõigest paari miili kaugusel – West End oli täiesti teine maailm. Seal olid heledad tuled, moodsad autod ja laiad puhtad tänavad, täis hästi riietatud paare, kes olid teel restorani või teatrisse – või õhtusöögiklubidesse nagu Victoria Club, kus töötas Franny.
Ta oli asunud klubis tööle mõne kuu eest. Asi polnud üksnes rahas; ehkki ka see kulus marjaks ära, oli peamine põhjus selles, et uus töö andis talle midagi, mille poole püüelda. Franny oli surmani tüdinud teiste peldikute küürimisest. Pärast seda, kui ta oli üheksa tundi neljakäpakil võõraste inimeste saasta rookinud, lõid tal selg ja käsivarred tuld ning meeleolu oli nullis. Mõnikord vaatas ta oma vaeseid käsi – nahk oli tundidepikkusest külmas vees ligunemisest punane ja pragunenud, haavakesed kipitasid vannitubade puhastamiseks kasutatavast ammoniaagi- ja äädikalahusest – ning mõtiskles endamisi, kuidas tema elu küll niiviisi allamäge on läinud.
Niisiis oli ta võtnud vastu riidehoiutüdruku koha uhkes West Endi õhtusöögiklubis, lootes, et ehk avab see talle ukse meelelahutusmaailma. Franny polnud ikka veel loobunud unistusest saada ühel päeval kuulsaks filmitäheks. Ja kui ta üldse kusagilt pidi avastatama, siis just Victory Clubist. Koht oli oma peenuse ja glamuursuse poolest Londonis nii kuulus, et seal esinesid nädalalõppudel sageli esimese suurusjärgu tähed. Klubil oli oma bänd, mis mängis džässi ja bluusi, ning kavas oli hulk põnevaid noortepäraseid etteasteid.
Klubi sissepääs asus otse metroojaama vastas, selle juurde alla viis punase vaibaga kaetud trepp. Frannyl nagu teistelgi töötajatel polnud lubatud seda kasutada, niisiis lipsas ta sisse külguksest ja kiirustas riietusruumi, et tõmmata selga vormirõivad. Teised tüdrukud olid pahurad, et peavad neid kandma, aga Frannyle see meeldis. Ta ei saanud endale kunagi uusi riideid lubada ning ehkki klubi univormis polnud midagi erilist, pakkus see ometi vaheldust tema tavalisele tumesinisele kleidile ja kampsunile. Igal õhtul kujutles ta, et paneb selga esinemisrõivad nagu artist.
Riietusruum oli üks pikk tuba, kus inimesed tulid ja läksid. Mehed ja naised vahetasid rõivaid ühes ja samas kohas. Klubis esinevatele tähtedele olid sealsamas kõrval luksuslikud ruumid, aga enamik töötajaid pidi läbi ajama üksnes hädapärasega. Franny tõmbas jalga matid kitsad püksid ja venitas selga trikoo, mõlemad mustad; järgnes kõik muu, mis kostüümi juurde kuulus: sabakuub, käevõrud ja väike kübar – need olid punased. Nokitsenud natuke aega komplekti kuuluva kaelakee ehiskinnise kallal, läks ta toast välja, et jõuda riidehoidu ajaks, kui klubi kell seitse avatakse. Vingus näo ja blondeeritud peaga Hazel, kes töötas temaga ühes vahetuses, oli juba kohal.
„Täna saame kõvasti vatti,” ütles tüdruk süngelt, niipea kui Frannyt nägi. „Kõik kohad on kinni pandud.”
„Teada värk! Täna esineb ju Vera Lynn.”
Franny ei suutnud oma vaimustust varjata, aga Hazel ainult mühatas vastuseks. Küllap oleks ta öelnud rohkem, aga just siis saabus korraga kaks suurt seltskonda ja tüdrukutel polnud enam aega juttu ajada, nad pidid tormama külaliste mantleid vastu võtma.
Hazel virises alatasa Victory Clubi üle – ei meeldinud talle tööaeg, töö ise ega palk – ning kinnitas, et ei jaksa ära oodata, millal sealt ükskord pääseb. Franny ei suutnud mõista, mille üle teine kurdab – temale meeldis klubis kõik. Seal ei viidanud miski sõjajärgsetele näguripäevadele: restorane kaardisüsteem ei puudutanud, seepärast olid menüüs sellised hõrgutised nagu loomaliha ja part, faasani- ja hirveliharoad. Ei olnud puudust ka veinist ja brändist. Köögis jäi toitu alati üle ning enamikul õhtutel õnnestus Frannyl ja teistel töötajatel kõht korralikult täis süüa, ehkki see polnud muidugi sama mis einestada seal külastajana. Härrasrahva laudadel põlesid küünlad ja kuni nad sõid, mängis neile klubi enda bänd, õhtu edenedes koristati taldrikud laualt ja rahvas läks tantsupõrandale.
Frannygi oleks tahtnud viibida klubis külastajana. Mõnikord, kui kedagi polnud nägemas, tõmbas ta endale selga ühe või teise artisti karusnahkse kasuka ja kujutles, mis tunne oleks kanda midagi nii kallist. Veel praegugi hoidis Franny kinni oma unistustest. Tuli üksnes nuputada, kuidas need ellu viia.
Kella kümneks oli enamik inimesi kohal ja show käis täie hooga. Franny teadis oma kogemuste põhjal, et riidehoius on nüüd vaikus kuni keskööni, kui inimesed hakkavad ära minema.
„Ma võtan vaheaja,” ütles ta Hazelile. Tüdruk ei pööranud isegi pilku, kui Franny väljus – ta flirtis ühe kelneriga ega pannud teda tähelegi.
Vabal hetkel läks enamik tüdrukuid välja maja taha suitsetama, aga Frannyle meeldis vaadata etteasteid. Niikaua kui ta seisis taga hämaras nurgas, ei paistnud see kedagi häirivat. Praegugi lipsas ta tohutu suurde söögisaali. See oli peen ja elegantne, vanade puidust seinapaneelide ja seintel sädelevate peeglitega. Franny ajastus oli ideaalne. Saksofonist lõpetas soolo viimased taktid ja rahva käteplagina saatel astus ansambli juht mikrofoni juurde.
„Tänan teid lahke aplausi eest,” alustas ta, nägu lampide soojusest punane ja otsmik higine. Muusikud panid endast iga kord viimase välja, oli näha, et nad naudivad oma esinemisest viimset kui hetke. „Ja nüüd on mul erakordselt hea meel kutsuda lavale kogu rahva suur lemmik…” ta tegi pausi, lastes trummil põriseda, ja kuulutas siis: „… preili Vera Lynn!”
Mees polnud veel jõudnud lõpetada, kui puhkes käteplagin ning publiku juubeldavate hüüete saatel astus hoogsalt lavale Vera Lynn. Franny ei jõudnud teda ära imetleda: seljas maani ulatuv roosast läikivast siidist kleit, heledad juuksed elegantsesse kõrgesse soengusse seatud, nägi naine välja enesekindel ja õitsev – niisugune, nagu ihaldaks olla iga iiri tüdruk.
Lauljatar ootas kannatlikult, kuni kära vaibus. Siis lausus ta oma vaikse maheda häälega tavapärase lause: „Tänan teid kõiki selle sooja vastuvõtu eest!” Kohe kõlasid esimesed klaverihelid ja naine hakkas laulma „We’ll Meet Again”5.
Pahatihti kippus kuulajaskond etteastete ajal juttu ajama. Vera Lynn hoidis publikut kindlalt kütkes. Mõni paar läks tantsupõrandale, aga paistis, et enamik eelistab lihtsalt vaadata ja nautida. Franny kaotas ajataju, kuulates, kuidas suur lauljanna esitab ühe pala teise järel. Alles siis, kui Hazel oli saatnud ühe kelneri teda kutsuma, taipas ta, et on oma postilt liiga kaua ära olnud – ta oli vaadanud etteaste peaaegu lõpuni. Riidehoidu tagasi tõtates vandus Franny endale, et kord seisab ka tema sellel laval, sama kuulus ja jumaldatud kui Vera Lynn.
Järgmistel kuudel hiilis Franny esinejaid kuulama iga kord, kui tal selleks vähegi võimalus avanes. Enamikul nädalatel toretsesid plakatitel kuulsad nimed ning tal õnnestus kuulata kõiki Ella Fizgeraldist Sammy Davis juuniorini ning Frank Sinatrast Lena Horne’ini. Tähtede kõrval astus üles ka teisi häid meelelahutajaid: burleskinäitlejaid ja jalgu kõrgele loopivaid tantsutüdrukuid, mustkunstnikke ja õhuakrobaate; see oli värvide- ja helideküllane võlumaailm. Franny vaatas neid kõiki, jälgis tähelepanelikult nende numbreid ja hakkas juba mõttes kokku panema enda oma.
Kaks korda aastas kuulutas klubi välja uute esinejate vastuvõtu. Järgmine pidi olema juunis ning Franny kinnitas endale, et on selleks valmis. Hoolega jälgis ta klubis artistide esinemist, püüdes õppida selgeks bigbändi- ja džässipalad, mida nood esitasid, ja harjutas neid, kui vähegi mahti sai – kodus Cara seltsis ja passijatööd tehes. Ta ei jõudnud veel õieti ringigi vaadata, kui vastuvõtuaeg oli juba käes.
1949.
Ross Parkeri ja Hughie Charlesi 1939. aastal loodud laul, mille laulis kuulsaks just Vera Lynn.
