armu. Ülerahvastatud üürikorterid, töötus ja alaline vaesus…
Sünnitus polnud just kerge. Cara oli suur laps ning Frannyl võisid ju küll olla laiad puusad, aga tema vaagen oli kitsas. Annie, kel oli nendes asjades kogemusi, aitas lapse ilmale – põhiliselt sellepärast, et päris ämmaemandat ei saanud nad endale lubada. Franny pidi häbiga tunnistama, et polnud ilmutanud just erilist vaprust. Annie oli hiljem muigamisi seletanud, et tema karjumine kostis üle terve kvartali, aga tookord oli asi naljast kaugel. Kolmkümmend tundi oli ta vaevelnud valudes oma toakeses, kus polnud midagi hingata; pööning võis ju olla talvel tõesti külm, aga see oli väike viga võrreldes umbsuse ja palavusega, mis valitsesid seal hiliskevadel, kui tillukesest aknast ei tulnud sisse õhuraasugi.
Mis veel hullem: Franny oli saanud mingi nakkuse. Mitu päeva oli ta olnud haige ja vaevelnud palavikus, kuni Annie oli viimaks sunnitud arsti kutsuma. Tohter oli andnud antibiootikume ja rohud said veremürgistusest jagu, aga seejärel oli arst öelnud, et Franny ei pruugi enam rasedaks jääda. Pärast kõike läbielatut polnud neiu enam kindel, kas see talle üldse korda läheb. Ta armastas tütart üle kõige, aga kahtles, kas oleks isegi kogu maailma raha eest valmis seda veel ühe korra läbi tegema.
Metroojaamast kodu poole kõndides sattus Franny kokku ühe naabriga ja jäi natukeseks juttu ajama, nii et kui ta üürimajja jõudis, hakkas kell lähenema kuuele. Cara oli tema tulekut ilmselt juba oodanud, sest kui ta esikusse astus, jooksis tütar talle padinal vastu. Lapsuke oli nüüd aasta ja üheksa kuud vana, pehme ja ümar nagu põngerjad ikka, roosade põskede ja suurte roheliste silmadega. Silmad olidki ainus kingitus, mis ta emalt oli saanud. Juba praegu nägi Franny temas rohkem Seani, tütre tume juuksepahmakas oli vaieldamatult pärit isalt.
„Emme tuli! Emme tuli!” Lapselikult sõnu pudistades klammerdus Cara ema seeliku külge. Franny vaatas tütart ja tundis, kuidas väsimus järele annab. Just niisugustel puhkudel tuli talle meelde, mis mõte kogu sellel rügamisel on.
„Tule siia, kullake!” Ta tõstis lapse sülle ja kallistas teda. „Oi kui raskeks sa oled läinud,” naljatas ta, tehes, nagu ei jaksaks Carat hoida. „Mis sul siin kõhus on?” Ta kõditas tütre kõhtu, nii et laps rõõmust kilkas, ja Franny tundis endast üle voogamas nii suurt armastust, et see pani teda ikka veel imestama.
Annie juurde elama jäädes oli ta esialgu mõelnud, et annab tütre ära. See oleks olnud kõige lihtsam väljapääs: laps võetaks jõukasse peresse ja saaks korraliku kasvatuse, samal ajal kui Franny võiks eluga edasi minna, olles oma eksisammu kindlalt seljataha jätnud. Aga sedamööda kuidas kuud möödusid ja kõht paisus, oli ta hakanud endas kasvava lapsega lähedust tundma ja mõistnud, et temast loobuda pole sugugi nii lihtne. Otsustamise muutis kergemaks tõsiasi, et ümberkaudu oli palju teisigi naisi, kes kasvatasid lapsi üksi – nende mehed olid kas sõjaväljal kadunuks jäänud või demobiliseeritud ja saadetud tagasi sinna, kust nad pärit olid. Franny oli lihtsalt üks paljudest, tema olukorras ei nähtud midagi iseäralikku.
„Kas kõik on korras, tädi Fran?”
Esikusse oli astunud Annie vanem tütar, kaheteistkümneaastane Bronagh. Tema ja ta kümnene õde Maureen vaatasid koolist vabal ajal vaheldumisi Cara järele. Nood kaks tüdrukut jumaldasid Franny last ja olid talle otsekui ema eest. Franny andis endale aru, kuidas tal oli Annie leidmisega vedanud. Üürimaja polnud küll teab mis asi, aga perenaine hoidis karmi käega puhtust, samal ajal kui enamik teisi ööbimispaiku kubises hiirtest ja rottidest. Kõige parem oli asja juures siiski see, et Connollyd olid talle ja Carale perekonna eest. Annie lapsed – isegi viieaastane Danny – suhtusid Carasse, nagu kuuluks ta nende hulka. Cara oli juba jõudnud poisisse kiinduda. Nüüd, kui tüdrukuke oskas kõndida, paterdas ta poisi järel ringi, proovides hääldada tema nime, nagu Danny oli talle õpetanud: „Da’nii, Da’nii.”
„Kuidas sul temaga täna oli?” küsis Franny Bronagh’lt. Too oli nagu emagi tugeva kondiga ja oma vanuse kohta suur tüdruk, aga meeldiva lahke iseloomuga ja armastas lapsi, ta rääkis sageli, et tahab ühel päeval saada halastajaõeks või õpetajaks. „Loodan, et ta ei teinud liiga palju tüli.”
„Mis tüli nüüd temast!” Tüdruk nooksas peaga ühisköögi poole, mida Connollyd jagasid kõigi üürnikega. „Mamps on seal, jõime just teed.”
Cara sikutas ema varrukast. „Nämm-nämm!”
Franny vaatas last ja naeratas. „Kohe saab, musirull.” Annie oli mitu korda pakkunud, et Cara võib süüa õhtust koos nendega, aga see oli üks neid väheseid rituaale, millest Franny ei tahtnud loobuda. Ta rügas tööd teha ja oli nii palju kodust ära, et pidas tähtsaks kas või veidigi oma lapse elust osa võtta ning leidis sellepärast alati aega anda Carale süüa ja panna ta magama – isegi nendel õhtutel, kui pidi töötama klubis.
Upitanud Cara puusale, kandis Franny lapse kööki. Annie oligi seal ja noppis Danny juustest tingusid. Juuksed olid poisil nagu Caralgi mustad kui korstnanõgi ja neid olekski võinud pidada vennaks ja õeks, kui Danny nahk poleks olnud nii tõmmu. Ehkki alles viiene, oli ta ilus poiss, oma vanuse kohta suur ja tugev ning juba paras marakratt. Kui tänaval pahandust tehti, oli tema tavaliselt sellega seotud. Läinud nädalal oli ta ilmunud koju, kaasas kolm härra Burke’i toidupoest näpatud veiselihakonservi. Nähes, millega poeg hakkama on saanud, võttis Annie jõmpsikal kratist kinni ja marssis temaga poodi, kus poisil tuli konservid tagasi anda ja võtta vastu härra Burke’i antud keretäis, teise sai ta emalt kodus. Danny polnud saanud terve päeva istuda, aga oli kandnud need kaks karistust nii stoiliselt, et mõlemad naised olid rabatud.
„Süüa pole suurt midagi,” lausus Annie tervituseks.
„Millal seda enne on olnud?” vastas Franny naerdes.
Kasutades juhust, et ema tähelepanu on mujal, libistas Danny end tema sülest maha, jooksis valjusti huilates toast välja ning lipsas uksest õue.
Cara sirutas käed poisile järele. „Da’nee! Da’neega mängida!”
Aga Franny hoidis last kindlalt kinni. „Praegu ei mängi. Praegu hakkame sööma.”
Annie vangutas oma üleannetu rübliku pärast pead. „Selle poisiga saab veel päevi näha,” lausus ta juba ei tea mitmendat korda süngelt. „Täpipealt samasugune kui isa.”
Järele jooksma ta jõmpsikale siiski ei hakanud, teades, et too saab endaga väga hästi ise hakkama. Selle asemel asus ta nõusid pesema, samal ajal kui Franny hakkas endale ja Carale süüa tegema.
Kiire pilk kappidesse ja sahvrisse näitas, et Anniel oli olnud õigus: süüa polnud suurt midagi. Sõja lõpust oli küll möödas juba kolm aastat, aga toidukraami sai ikka kaartide alusel. Oli nädalalõpp ning munad ja juust seega otsas, mis tähendas, et jälle tuli läbi ajada leiva ja rasvaga. Franny lõikas kolm viilu leiba, määris neile praerasva ja puistas näpuotsaga soola. Ta andis ühe viilu tütrele ja jättis kaks endale, aga nähes, kui kiiresti Cara enda tükist jagu sai, ulatas lapsele oma taldrikult veel poole.
Annie nägi, mida ta teeb, ja lausus pahaselt. „Peaksid selle ise ära sööma, Fran. Seisad niigi suurivaevu jalul, tüdruk, aga endal veel pikk õhtu ees.”
Ent Franny, pilk tütrel, kes leiva kähku suhu toppis, üksnes naeris. „Aitab juba õiendamisest. Pistan hiljem klubis midagi põske.”
Kui Cara oli toidetud, viis Franny ta trepist üles nende väiksesse pööningukambrisse ja pani voodisse. Nagu alati, nõudis tütar, et ema loeks talle unejuttu. Franny teadis, et aega on vähe ning tal tuleb hakata õige pea minema, aga jäi ometi vastu tahtmist nõusse. Õnneks oli laps päevastest mängudest väsinud ja tema silmad hakkasid juba paari lehekülje järel kinni vajuma.
Cara
