et loode välja kraapida. Nähes hiljem sõbrannat valust kägarasse tõmbununa, oli Annie õhutanud teda minema Londoni kuninglikku haiglasse, mis asus sealsamas lähedal, viis minutit kõndida, aga Evelyn oli kinnitanud, et temaga on kõik korras. Õhtupoolikul oli kaheksateistaastane tütar leidnud ema surnuna voodist, madrats verest läbi ligunenud. Niidid olid juhatanud võmmid maadam Rileyni, aga kõik olid hoidnud suu kinni ja süüdistust polnud talle esitatud. See polnud mooril esimene kord niisugusest asjast puhtalt välja tulla.
„Kuule.” Kui Annie nüüd rääkima hakkas, oli tema hääl leebem. „Olin ehk ennist natuke liiga käre. Lähme õige alla, joome tassi teed ja vaatame, äkki õnnestub meil midagi välja nuputada.”
Tüdruku tänulikkus oli nii ilmne, et sellest piisas, veenmaks Anniet, et ta oli langetanud õige otsuse.
Köögis teed juues jutustas Franny naisele kõigest, mis temaga viimaste kuude jooksul oli juhtunud. Kellegagi rääkida oli suur kergendus. Ta oli alati nurisenud, kui piiratud on elu talus, kus peab kõiges vanematele alluma. Ihuüksi Londonis, tuli tal kiiresti täiskasvanuks saada ning see polnud ei kerge ega meeldiv. Kuni selle ajani ei olnud tüdruk arugi saanud, kui üksildane ta on. Esimest korda üle hulga aja tundis ta, et keegi hoolib temast. Pealegi oli imeline pääseda külmast ja niiskest toast. Köök, ehkki vana ja kulunud, oli laitmatult puhas ja perenainegi polnud nii hirmuäratav, kui esialgu oli tundunud.
Annie kuulas kannatlikult tüdruku jutustust ja tundis talle kaasa, ehkki ühtlasi põlastas teda veidi. Piiga oli jahmatavalt naiivne. Mõelda vaid! Kujutab endale ette, et tuleb Londonisse ja leiab siin tolle Sean Galagheri! Isegi kui see oleks õnnestunud, oli tõenäosus, et poiss ta altari ette viib, sama väike kui et Annie pääseb kuninga palge ette.
„Kui kaugel sa oma asjaga siis oled?” küsis ta nüüd.
Tüdruk langetas silmad, tal oli piinlik rääkida millestki nii isiklikust.
„Kolm kuud,” pomises Franny. „Võib-olla neli.”
„Noh, sihandsel juhul on vist niikuinii liiga hilja sellest lahti saada,” ütles Annie.
„Mida ma siis peale hakkan?”
Neiu hääles kõlas tõeline hirm. Annie andis endale aru, et tüdruk ei oota temalt üksnes otsest vastust, vaid ka lahendust. Ning ehkki see käis tema enesealalhoiuinstinktile risti vastu, oli ta ometi valmis rikkuma oma põhilist reeglit ja osutama tüdrukule teene. Sedamööda kuidas Franny talle oma lugu jutustas, oli tema peas hakanud kuju võtma üks plaan ning nüüd otsustas ta sellega lagedale tulla.
„Kuula, võib-olla saan ma sind aidata. Senikauaks kui omadega järjele saad, võiksid siia jääda. Muidugi mitte ilma rahata,” lisas ta kiiresti, et tüdruk asjast valesti aru ei saaks. „See põle mingi heategevus, sul tuleb maksta nagu teistelgi. Aga ma määraksin sulle mõistliku taksi. Mul kulub siin natuke abi ära ning vastutasuks võid jääda sellesse tuppa, kus praegalt oled. Ja ma tean paari koristajakohta, mis tooksid veel tsipa raha sisse. See annab sulle sutsu hingamisruumi. Too laps ilmale ja otsusta siis, mida edasi ette võtad.”
Franny vaatas perenaist, täis hämmingut. See oli viimane asi, mida ta oodata oskas, kui too hirmuäratav naine ennist tema uksele tagus. „Kas te tõesti teeksite seda minu heaks?” Tundus, et ta on segaduses ega suuda oma õnne veel uskuda. „Aga miks?”
Annie kehitas õlgu, nagu poleks see asi, millest tasub suurt numbrit teha. „Tundub, et oled korralik tüdruk ja see su meesterahvas oli üks paras, noh… niisugune ja naasugune.” Annie turtsatas pahakspanevalt, näidates, mida ta säherdusest mehest õigupoolest arvab. „Ei ole sina esimene, kes nõndaviisi hätta on sattunud, ega jää sa ka viimaseks. Meil kõigil on tulnud see tee läbi käia ja sellepärast peame meie, naised, ühte hoidma. On mul õigus?”
Seepeale lõi Franny käed vanemale naisele ümber kaela.
„Tänan teid! Tänan teid!”
Niisuguse ülevoolava tundepuhangu pärast piinlikkust tundes lükkas Annie tüdruku leebelt kõrvale. „Kuule, seda pole’nd küll vaja,” ütles ta karedalt. „Võib-olla pole sa mulle enam sugugi nii tänulik, kui oled päev otsa neljakäpakil mingi tatise lehma põrandaid küürinud!”
Aga hoolimata oma järsuvõitu sõnadest tundis Annie Connolly selle kauba üle ka ise head meelt. Päris kena, otsustas ta, kui majas on veel üks naishing.
Viies peatükk
London, Islington, veebruar 1949
Proua Simpson tõmbas nimetissõrmega üle kaminasimsi, kontrollides, kas tolm on pühitud. Franny seisis närviliselt sealsamas kõrval. See oli asja juures kõige hullem. Tubade koristamisega sai neiu kuidagimoodi hakkama, aga ta ei suutnud taluda, kuidas too krõhva pärast seda ringi käis ja kõik tema tehtu piinliku hoolega üle kontrollis. Franny oli seal töötanud juba peaaegu kaks aastat, miks pidanuks ta nüüd järsku hakkama seanahka vedama.
„Ja kas sa lauahõbeda puhastasid akuraatselt ära?” Kui naise kõrgklassi kõnepruuk oli kunstlik, siis snobism ja põlgus olid ehtsad. Frannyl oleks ehk olnud kergem seda alla neelata, kui ta oleks käinud koristamas mõnes Mayfairi või Belgravia linnaosa suures valges majas, aga nendes majades olid teenijad kohapeal. Nii pidi tema taluma proua Simpsoni taolisi snoobe – keskealisi naisi, kes elasid Islingtonis ja Hampsteadis äsja ehitatud ridamajades ning olid abielus valgekraedega; nood olid alles hiljaaegu saanud nii jõukaks, et võisid palgata abilisi, ning vaatasid koristajatele ülalt alla, et demonstreerida oma kõrget ühiskondlikku seisundit.
Franny nägi vaeva, et oma kärsitust talitseda. Ta kibeles sellest majast välja pääsema.
„Jah, proua. Ja pühkisin kristallilt tolmu,” lisas ta, ennetades järgmist küsimust. Ta vihkas klaasist loomakesi, mida see daam kogus, ega suutnud mõista, miks too nende koledate nipsasjade üle nii uhke on. Frannyle oli kohe selgeks tehtud, et kui ta mõne neist maha pillab, tuleb tal see oma palgast kinni maksta. „Kas see on kõik?”
Suutmata leida enam midagi, mille kallal norida, läks naine mustast nahast käekoti juurde. Alati, kui Franny oli majas, hoidis ta seda demonstratiivselt enda läheduses, nagu kardaks, et noorem naine võib tema tagant varastada. Lugenud rahakotist ettenähtud summa, ulatas proua Simpson selle vastu tahtmist Frannyle, ilmselgelt pahane, et peab koristajale maksma.
„Tänan teid väga.” Franny pistis raha kiiresti tasku. Ta ei vaevunud seda üle lugema. Mitte kunagi polnud palgale lisatud jootraha, seal polnud pennigi rohkem, kui ette nähtud – isegi mitte jõulude ajal. Aga ta ei unustanud iial viisakalt tänamast, sest teadis, kui tähtis on püsida selle naisega heal jalal. Proua Simpson tegi alatasa väikesi vihjeid, et Franny on liiga kallis, ja ähvardas võtta uue passija. Seni oli Franny endale kindlaks jäänud, peamiselt sellepärast, et Annie oli käskinud. „Sa võtad juba niikuinii vähem, kui peaksid,” kinnitas ta. „Ta lihtsalt proovib, et äkki õnnestub.” Franny teadis, et see on tõsi, aga teadis ka seda, et kõnnib noateral. Lepinguta töötajana polnud tüdrukul mingeid õigusi ja tal ei olnud aimugi, kui raske võiks olla leida uut kohta.
Proua Simpson saatis ta ukseni – jälle kahtlustas Franny, et põhjus ei peitunud naise heades kommetes, vaid soovis kontrollida, kas koristaja midagi kaasa ei võta. Kell oli alles pool neli, aga väljas hakkas juba hämarduma. Oli nii külm, et Franny nägi oma hingeõhku pilvekesteks tihenemas. Pannud mantlinööbid külmetavate sõrmedega kinni, torkas ta käed tasku ning tõttas metroojaama, et alustada nelikümmend minutit kestvat sõitu tagasi Whitechapelisse. Hõlpsam olnuks minna kohe klubisse, kus ta õhtuti töötas, aga see oleks tähendanud, et ta ei näe Carat, ning sellel ei tahtnud ta lasta sündida.
