lähme nüüd kabinetti?” Petroc näis seda lootvat, ja nii väga, kui ma tahtsingi rohkem majas ringi käia, oli mul meeles, et ma tulin siia ikkagi tööd tegema.
„Kabinetti, palun.”
Kõndisime peatrepi juurde ja Petroc avas ukse. Kissitasin silmi. Päike tulvas akendest sisse, aga asi polnud selles. Toapõrandat ja kõiki võimalikke pindu katsid raamatud, paberid ja fotod. Petroc astus pika sammu, et tühjale põrandale jõuda, läks edasi akna juurde ja tegi selle lahti. Jälgides tema teekonda, märkasin väikesi vaibalapikesi. Näis, nagu oleks ta jätnud mulle raasukestega tähistatud raja, mida mööda talle selles kaoses järgneda.
„Kohutav, jah?”
„Mmm, on küll.” Mu süda vajus saapasäärde. Siin polnud küll kellelgi võimalik tööd teha, rääkimata peaaegu geniaalsete teoste loomisest. Kolme seina ääres seisid raamaturiiulid, ma nägin, et sinna oli raamatuid topitud kahes ja kohati isegi kolmes reas. Raamatute pealt tungisid esile paberid. Kirjutuslaua kõrval seisev kaustakapp, mille peale oli kinnitatud märkmeid, oli avatud sahtlite raskuse tõttu ümber kukkumas.
Kirjutuslaudki polnud paremas seisukorras. See oli läbisegi nii täis igasugust kraami, et ma imestasin, kuidas siin üldse midagi teha saab. Väikesest segadusest poleks ma ju hoolinud, aga siin polnud lihtsalt võimalik töötada. Keset lauda olid täitesulepea ja täiskirjutatud jooneline vihik.
„Võttis sõnatuks?”
Noogutasin ja Petroc hakkas naerma.
„Nüüd saate siis aru, miks mul on teie abi vaja.”
Seda oli talumiseks peaaegu liiga palju. „Teil võib olla tarvis midagi enamat kui mind. Võib-olla tuleks kutsuda merejalaväelased.”
„Ärge muretsege, mingi süsteem siin siiski on.”
Kallutasin pea küljele ja uurisin Petrocit. „Tõesti?”
„Jah. Toa selles osas on paberid, mis tuleb kausta panna.” Tema käsi osutas vasakule. „Siinpool on asjad, mida ma parasjagu kasutan.”
„Kui te nii ütlete.”
„Ütlen küll.”
„Kust te tahate, et ma alustaksin?” Ma ei näinud küll kohta, kuhu võiksin astuda, rääkimata siis juba töötamisest. „Ja mida täpselt ma peaksin tegema?”
Kolme pika sammuga oli Petroc kirjutuslaua juures. „Hea küsimus.”
„Teil pole siis eelistusi?” Vaatasin uuesti ringi, lootes mingi mõtte peale tulla.
„Ei.” Ta seisis kirjutuslaua juures ning võttis vihiku ja sulepea. „Jätan selle teie otsustada.”
„Sellisel juhul oleks parem alustada ukse juurest ja liikuda vasakule, kus on kausta panekut ootavad asjad.”
„Hea plaan. Ma olen raamatukogus, kui mind vaja peaks olema.” Petroc oli läinud enne, kui jõudsin küsida, kus raamatukogu asub ja mida ma siin tegelikult peaksin tegema.
Mul polnud nädalate kaupa kõht õieti tühi olnud ning olin üllatunud, kui see korisema hakkas. Söömine oli vajadus, lihtsalt kütus. Täna oli selle vajaduse juures kerge igatsus veel millegi enama järele. Vaatasin kaustu – ei, kaost –, mis mind ümbritses. Ma ei tahtnud seda segaduseks nimetada, aga kõik oli nii korrast ära, et muud mul üle ei jäänud. Olin töötanud sellest saadik, kui Petroc ära läks, ja suutnud teha põrandal lagedaks ainult nii palju ruumi, et sain istuda. Pelgalt sellele oli kulunud kaks tundi. Selle aja jooksul oli mul rohkem kui üks kord tekkinud kahtlus Petroci terves mõistuses. Oli arusaamatu, kuidas keegi sai niimoodi töötada.
Kui mul nüüd oli ruumi sülearvuti ja märkmiku tarvis, tundsin, et võin tegelikult tööga algust teha, aga häda oli selles, et kõik oli liiga huvitav. Raske oli artikkel lihtsalt ära kataloogida. Iga asi, mis mulle kätte sattus, ootas enamat kui ainult paarisõnalist kirjeldust ja katalooginumbrit. Iga dokument näis juhtivat osaliselt uuritud rajale, mis ootas edasist süvenemist. Kui võtsin kätte lähima paberi, sain võimaluse heita kiusatust tekitava pilgu Truro lähedal asuvale aiale, mis avastati, kui omanikud hakkasid ujumisbasseini rajama. Kaevamistööd peatati, kuni kloostriaia jäänused saavad korralikult dokumenteeritud. Aga Petroc polnud märkinud, mis edasi sai. Ärritav.
Põhiline probleem oli nüüd selles, mida teha edasi paberitega, mille olemasolu ta oli registreerinud. Mul polnud karpe, kuhu neid kataloogida ja kus säilitada. Kapid olid täis, raamaturiiulid samuti. Võisin teha lihtsa indeksi, kuid siis tuli seda edasi põhjalikult süstematiseerida. Mida tahab Petroc selle koguga edasi teha? Vastus sellele küsimusele annab olulise teadmise, kuidas ma tegelikult peaksin töötama. Mõned paberid, mille ma juba olin registreerinud, vajasid hädasti konserveerimist happevabas kastis, enne kui need veel rohkem lagunevad. Fotodele kuluksid ära kiletaskud, et neid saaks kahjustamata vaadata. Et ma saaksin seda tööd korralikult teha, peab Petroc mulle ütlema, mida ta täpselt tahab.
Tõusin ja nautisin vaadet, kuni veri jälle jalgadesse voolas. Mesilased lendasid ühelt väikeselt valgelt elulõngaõielt teisele. Nende töökus oli imetlusväärne ja juba ainult nende vaatamisest läks mul kõht veel rohkem tühjaks. Vastu tahtmist lahkusin kabinetist ja läksin süüa otsima.
Mööda halli edasi minnes mõtlesin Pengarrocki arengust. Koridor mõjus lausa ajatunnelina. Kõigepealt oli seal minu kujutluse järgi ülemteenri köök, siis sahver või nõudepesuruum, jahiloomade ruum mõisa faasanitele ning siis lõpuks vana tohutu kolde ja suure pliidiga köök. Keset kööki oli suur laud, mis oli pooleldi tööpind ja pooleldi söögilaud.
„Tere, Judith.” Helen tõstis pilgu triikimislaualt, kui ma sisse astusin.
„Hommikust, Helen. Palun kutsuge mind Jude’iks.”
„Aga Judith on nii ilus nimi.”
„Jah, on küll, aga alati, kui ma seda kuulen, arvan, et olen hädas.”
„Või siis nii on lood?”
„Jah.”
Helen pani triikraua käest ja vaatas mulle otsa. „Kas kõht läks lõpuks tühjaks?”
Lõdvestusin. Helen oli ilmselt hea inimesetundja ega kavatsenud mulle rohkem küsimusi esitada. „Kindel see. Olen näljane nagu hunt.”
„Laske aga hea maitsta. Veinis hautatud makrell, natuke salatit, külm supp, krabi ja juust…”
„Pidage!” See ei saanud ju tõsi olla. Kas ma olin sattunud kohalikku gurmeerestorani?
Helen naeratas ja hõõrus nõuderätiga käsi. „Tundsin lihtsalt, et teid oleks toita tarvis, muud midagi, aga ma ei teadnud, mis teile maitseb.”
„Lubage mul teid rahustada. Mulle maitseb kõik peale anšooviste.” Kirtsutasin nina.
„Mul on hea meel kuulda, et te pole selline tobe tegelane, kellele ei meeldi toit, mida nad söövad.” Helen vaatas mind pealaest jalatallani, aga kõige pikemalt peatus tema pilk mu randmetel. Seal olid näha ainult luud ja veresooned.
„Teil pole tarvis minu pärast muretseda, aga mina pean vist teie pärast muretsema küll, kui kavatsete iga päev niimoodi süüa teha! Ma ei tea, millest alustadagi.” Kõik pakutav oli suurepärane. Alustasin kausitäie supi ja värske leivaga ning panin tähele Heleni heakskiitvat pilku. „Helen,
