tõesti kindel, et need silmad nägid ka asju, mida ma ei rääkinud.
„Ma arvan, et mul vedas, aga täna me tööst ei räägi. Naudime pigem seda suurepärast ilma ja arutame poliitikat.”
Vaatasin teda ainiti. „Tööst oleks lihtsam.”
„Oleks ehk tõesti, aga kes teab – me võime ühel arvamusel olla, või veel parem, eri seisukohti pooldada, ja nii saame mõlemad midagi teada.”
Naersin. „Enne kui me selliste vaieldavate teemade juurde asume,” tegin pausi ja heitsin taas pilgu silmapiirile, jälgides, kuidas paat ümber poi purjetas, „mis tähis see seal on?”
„Ah see.” Petroc ohkas. „Seda ei saa leida, käies mööda merd ja maid. Kari, millel nimeks August, seda silmab vaid.”
Vaatasin Petroci poole. „Mingi mõistatus või?”
„See poi märgib, et seal on Augusti kari, peaaegu üleni vee all olev kalju.”
„Mõistatus kari kohta?”
„Jah, see ahvatleb vihjega kadunud kalliskividele. See on mõistatus võltslootustest, peidetud varandusest, mis on põhjustanud südamevalu ja surma. See lubadus on õrritanud mitut põlvkonda.”
„Teid ka?”
„Jah, hiljuti ka mind.” Ta tõmbas käega läbi juuste, nii et need jäid uljalt turri. „Kuni viimase ajani olin selle peaaegu unustanud.”
„Kuulan teid suurima tähelepanuga.”
Petroc hakkas naerma. „Noh, nagu mu poeg teile ütleks, ma olen loll, ja nagu arvatakse, pole midagi hullemat kui vana loll. Aga,” Petroc vaikis korraks ja rüüpas oma jooki, „mis see elu siis muud on kui seiklus, otsing?”
Kehitasin õlgu ja ootasin.
„17. sajandi lõpus armus üks mees naisesse.” Petroci silmis oli äraolev pilk ja ma kujutlesin, et ta näeb seda kõike. „Aga ta oli teine poeg ja seega polnud tal oma kaunile daamile midagi pakkuda.”
Arvasin, et tean, kuhu see välja viib.
„Ta läks kaugetele maadele ja ajas kokku varanduse. Mõne aasta pärast tuli mees tagasi, et kosida oma daami suure ja kauni safiiriga, mille sarnast keegi varem veel näinud ei olnud.”
„Miks ma arvan, et meie kangelasel läks midagi hirmsasti untsu?”
Petroc kõhistas naerda. „Sest kui te laps olite, meeldisid teile head muinasjutud?”
„Jah.” Naeratasin.
„Saabunud Pengarrockisse tagasi, leidis mees, et daam on abielus tema vanema vennaga.”
„Oh ei.”
„Oh jaa. Seega kinkis meie kangelane safiiri südamedaamile oma kestva armastuse märgiks ja läks ära mandrile.”
„Kui kurb.”
Petroc noogutas ja võttis lonksu.
„Kas te teate, mis temast sai?”
„Kahjuks mitte, aga ta jättis perekonnale mõned vapustavad kalliskivid.”
„Ja mida te nendega tegite?” küsisin tema poole pöördudes.
„Mina ei teinud kahjuks mitte midagi. Need on kadunud, ja juba üle saja aasta.” Petroc ohkas. „Aga aitab sellest. Rääkige mulle natuke endast.”
„Oh, mina olen igav. Jutustage parem, mille kallal te praegu töötate?”
„Ma ei usu, et te igav olete, aga ei hakka peale käima.” Ta kibrutas kulmu. „Kirjutan raamatut Helfordi jõest.”
„Mitte aedadest?” Vaatasin taas jõe poole ja pöörasin seejärel pilgu laiuvale muruväljakule.
„Ei, jõgi on mind juba mõnda aega ahvatlenud ja ma tahan kõik uurimused kokku võtta.”
„Ajalugu?”
„Mitte tavapärases mõttes ega minu eelmiste tööde moodi. Kirjeldasin seda oma kirjastajatele kui omamoodi mälestusi, veidi selliseid nagu Victoria-aegsed reisipäevikud, pigem igapäevases kui teaduslikus stiilis.” Petroc naeratas. „Kas vaatame, mida Helen on meile õhtusöögiks jätnud?”
Noogutasin ja järgnesin talle ümber maja kööki, püüdes kõike vaadata. Meelte ülekoormus aeglustas veelgi mu väsinud aju. Pengarrock oli vapustav ja siin oli nii palju ajalugu. Ma hakkan nautima selle kõige tundma õppimist.
Viis
Mu süda tagus. Hämar valgus tegi nägemisega trikke. Panin öölambi põlema ja sain kinnitust sellele, mida juba teadsin: olin üksi. Kuidas siin saanukski kedagi veel olla? Kell oli neli hommikul, ma olin Cornwallis, mitte Londonis, ja ma polnud abielus. Ajavahe andis endiselt tunda, aga mitte nii, nagu oleks pidanud – see ei sundinud mind pikalt magama. Otse vastupidi, see pani mind nägema asju, mida polnud olemas.
Liikumatult lamades kuulasin koiduaegset linnukoori ja kaotasin igasuguse lootuse uuesti und saada. Heitsin teki pealt ja läksin akna juurde. Falmouthi lahe kohal hakkas taevas just värviliseks muutuma. Ühtegi pilve polnud näha ja tõotas tulla järjekordne suurepärane päev.
Mingil moel teadsin, et olen õiges kohas, isegi kui vaate tuttavlikkusest tõmbus kõht krampi. Olin piisavalt kaugel ära, sealne maailm ei saa mind kätte. Olin lihtsalt Judith Anne Warren. See oli kõik ja see oli ka pisut hirmutav, kui polnud mingeid juhtnööre ega ootusi.
Cape Codile mõeldes lülitasin telefoni sisse. Süüdistused võivad olla valusad, aga ma tahtsin teatada, et olen kohal. Mida aeg edasi, seda rohkem kahetsesin viisi, kuidas olin lahkunud. Oodates uurisin taas tuba. Voodi vastas oleva seina keskel oli kamin, mis nägi välja, justkui oleks see ikka veel töökorras. Milline oli maja olnud enne keskkütte sissepanekut, kui ookeanituuled tõid kaasa ühe tormi teise järel? Elusa tule soojus ei ulatunud suures toas ju kuigi kaugele. Loomulikult olid voodil siis kardinad, mis aitasid külma tõmbetuule vastu.
Tahtsin seda kõike kirjeldada, aga kellele, kui ma olin teinud seda, mida ma olin teinud? Sophie on muidugi suurepärane, aga vanad majad teda ei huvita. Märkasin akna all kirjutuslauda. Kirjutan tädi Agnesele, nagu olin varemgi kirjutanud.
Tõmbasin tooli välja ja panin väikese laualambi põlema. Ülemises sahtlis oli peent valget paberit ja mitu pastapliiatsit.
Kallis tädi Agnes!
Loodan, et sa oled terve ja linna kuumus pole liiga hull. Kuidas läks reis Maine’i sugulasi vaatama?
Peatusin ja mõtlesin, kas peaksin uuesti pulmi mainima. Olin juba kirjutanud ja saatnud tagasi helde tšeki, mille ta meile kinkis.
Tean, et rääkisin sulle, et lähen Oxfordi, aga olen nüüd hoopis Cornwallis ja töötan Petroc Trevillioni juures Pengarrockis. Olen sellest elevil, sest mulle meeldivad väga tema raamatud ja Cornwall on vapustav. Sulle siin meeldiks. See meenutab veidi Cape Codi ja Maine’i, kui need kokku panna. Kas sa oled kunagi siin käinud?
Haigutasin ja vaatasin kella. Oli juba viis, pisut viisakam kellaaeg. Lõpetan kirja hiljem.
