üles korjaks. Mul on töö. Suudan ennast ise üleval pidada.”
„Tõesti või? Kas sa arvad, et see närune palk, mida sa raamatukoguhoidjana teenid, lubab sul elada edasi sellist elu, nagu sa praegu elad?”
„Ma olen arhivaar ja töötan Harvardis.”
„Miks sa siis ei õpeta, selle asemel et mingis aiaraamatukogus istuda?”
Kiristasin hambaid. Emal oli õigus pulmade pärast vihane olla, aga oma tööd ma tal alahinnata ei lase. „Ma ka õpetan, aga minu põhiülesanne on arboreetumi olulise kollektsiooni säilitamine.”
„Need on ikkagi kõigest mingid paganama aiad! See pole maailma päästmine.” Ema kallas vett teekannu. Tema oleku järgi võinuks arvata, et me räägime ilmast, mitte ei tülitse. „Rose küll ei oleks…”
„Muidugi, Rose oli täiuslik.” Pigistasin käsi kokku.
Ema pani veekannu mütsatusega pliidile tagasi. „Sa käitud nagu hellitatud ja tänamatu jõmpsikas.”
„Kui sa nii arvad, siis mina seda muuta ei saa. Ma olen pulmade pärast vabandust palunud ja mul on kahju, et ma valmistan igas suhtes pettumuse.”
„Ära ole naeruväärne.”
„Ma ei olegi. Sa ju ise ütlesid nii.”
Ema keeras ägedalt ringi. „Ma ei taha enam mingeid mõttetusi kuulda.”
„Vabandust, aga vahel tuleb asjad välja öelda. Sa tahad, et ma oma südame pahupidi pööraksin ja sulle selgitaksin, miks ma Johniga ei abiellunud. Nii et mis siin siis teisiti on? Rose oli täiuslik. Mina ei ole. Lihtsalt ütlegi nii.” Tundsin, kuidas mu nägu lõkendab.
Ema virutas teetassi lauale, nii et see purunes kildudeks. „Judith, ma ütlesin, et aitab. Ma ei taha enam sõnagi kuulda.”
„Ma lähen ära, siis sa ei kuulegi.”
„Head teed sul minna,” pomises ema. Kui ma köögist lahkusin ja soovisin, et mul oleksid emaga teistsugused suhted, nägin, et isa seisab tagaukse juures, käes kimp roose. Ta oli kuulnud viimset kui sõna. Mitte nii ei tahtnud ma neile öelda, aga nüüd oli see tehtud ja isa näost võis välja lugeda, et võib-olla ei lasta mind siia kunagi tagasi tulla.
„Mida? Lähed ära? Kas sa oled hull või?” Sophie uuris mind üle oma kohvitassi serva.
„Ilmselt olengi. Ma ei abiellunud maailma kõige suurepärasema mehega ja kõnnin nüüd siit kõige selle juurest minema.” Vaatasin kohvikus ringi, vältides nende inimeste pilke, kes mind vahtisid. Üks näitas isegi sõrmega.
„Mida sa teha kavatsed?”
„Elan Barbara juures, kuni tööd leian.”
„Kas sa siis tohid seal töötada?”
„Topeltkodakondsus.”
„Kuidas see mul ometi meelest ära läks – see passitrikk.” Naeratasime mõlemad, meenutades pikki lennureise, et vanemate juurde jõuda. Sophie omad elasid Hongkongis, minu omad liikusid palju ringi. „Noh, ma oleksin su niikuinii Londonile kaotanud, nii et tegelikult pole siin mingit vahet. Kas John teab, mis sul plaanis on?”
Katsusin oma kotis olevat ümbrikku. Selles oli kihlasõrmus, mille pidin talle tagasi andma. „Ei, ma pole talle veel rääkinud.”
„Talle see ilmselt ei meeldi – või siis just meeldib. Tead, ta armastab sind ikka veel.”
Noogutasin. Ilma sõrmuseta oli mu vasak käsi otsekui alasti. Seal, kus oli olnud sõrmus, oli näha ainult õrn vagu. „Sõidan nüüd tema vanemate maja juurde ja vaatan, kas ta on seal.”
„Ta on selle nädala nende juures olnud.” Sophie sirutas käe ja võttis minu omast kinni. „Ma ei kadesta sind.”
Naersin. „Nojah, ise ma selle supi kokku keetsin, ise pean selle ka ära sööma.”
„Jah, aga anna teada, kui ma saan aidata.”
„Tänan.” Ohkasin. „Ma pean nüüd minema. Ära lase Timil käest libiseda. Te sobite suurepäraselt.” Tõusin ja suudlesin Sophiet põsele. „Ma hoian ühendust.”
„Aitäh.” Ta naeratas. „Miks mulle tundub, et pärast kõiki neid aastaid oled sa lõpuks mässama hakanud? Kas pole pisut hilja?”
„Hea küsimus, aga ma ei tea.” Läksin ukse poole.
„Tätoveering oleks lihtsam olnud!” Sophie sööstis minu juurde ja kallistas mind.
„Tõsi.” Vaatasin alla Sophiele otsa. „Ma hakkan sinust puudust tundma, jupats.”
„Kindel see. Ole tubli.” Ta vaikis korraks. „Ah, ole ometi kord pöörane!”
„Äkki olengi.” Lehvitasin ja läksin auto juurde.
Johni vanemate maja eesukse kõrval olid lillepeenrad täis lemmaltsa. Näppisin taskus telefoni. John polnud mu kõnesid vastu võtnud ega sõnumitele vastanud. Mul oli vaja näha teda, mitte tema vanemaid. Olin püüdnud neile sel nädalal helistada, aga sattunud automaatvastaja peale, nii et olin kirjutanud ja vabandust palunud. Johni ema ajas mulle natuke hirmu peale. Kui minu ema oli pisike ja kamandav, siis tema oma hoopis kopsakas ja ülevoolav. Ta oli heatahtlik, kuid mina olin tema pojale haiget teinud ja tal oli täielik õigus mind vihata.
Klaasuks lubas majja pilku heita. Kedagi näha ei olnud, aga Johni autovõtmed olid sealsamas esikus laual. Koputasin ja jäin ootama. Kui ma üle oma südamepõksumise samme hakkasin kuulma, teadsin kohe, et tulija pole John, vaid tema ema. Mu kurk tõmbus kuivaks.
„Jude.” Ta seisis teisel pool ust. Tervitusnaeratust tema näol ei olnud, aga ega ma polnud seda oodanudki.
„Mary. Ma soovin Johni näha, aga luba mul kõigepealt öelda…”
„Ära näe vaeva. Sain su kirja.”
„Vabandust.” Jälle see sõna.
„Sa murdsid ta südame.”
„Ma tean.”
„Seda ei andesta ma sulle mitte kunagi.”
Noogutasin. „Kas ma tohin teda näha?”
„Mida – et saaksid talle veel rohkem haiget teha?”
„Ema.” John puudutas ema õlga, astus siis ukse juurde ja tuli välja. „Lähme jalutame natuke.”
„Hea küll.”
John hakkas kiirel sammul ranna poole minema. Varsti olimegi pikal liivaribal, mis oli õnneks inimtühi. Pealtnägijaid ma küll ei tahtnud. John peatus alles veepiiril. Rullisin teksaste sääred üles ja astusin madalasse vette. Iga lainesäbar keerutas üles liiva ja muutis vee mu jalgade ümber sogaseks.
„John.” Hingasin sügavalt sisse. „Ma sõidan täna õhtul ära.”
„Mida?” Ta vaatas mulle otsa.
„Tead, minu meelest on mul kõige parem ära minna
