„Praegu on see kolmekümneaastase jaoks natuke liiga lapselik. Hiljem näeme. Sa lõpetad need kirjad ära, eks ole?”
Vajusin voodile, korrates mõttes tema sõnu ,,praegu on see kolmekümneaastase jaoks natuke liiga lapselik”. Mida ma ometi edasi teen? Ma ei saanud jääda siia, kuni mu töövabastus on läbi ja ma saan oma korteri jälle tagasi. Oli muidugi suurepärane, et nad olid nõus mind enda juurde võtma, aga…
Tõusin ja läksin kööki. Olin asjad tõesti nässu keeranud. Poleks veel nii hull, kui see puutuks ainult minusse, aga ema ja isa pidid taluma kuulujutte ning ilmselt taas minu ülalpidamist. See mõte pani mind värisema.
Oleks hea, kui saaksin lihtsalt tööle minna ja sellesse mattuda. Jumaldasin oma tööd. See oli täiuslik. Raamatud, aiad ja akadeemiline maailm kõik üheskoos. Sellest loobumine oligi Londonisse kolimise juures kõige raskem. Nüüd polnud mul isegi Londonit, mida oodata. Pidin hakkama elama vanemate juures ja olema kõigi inimeste hammaste vahel.
Nägin aknast, et isa on aia kaugemas otsas roosipeenras ametis. Roosidel hakkas just kõrgaeg kätte jõudma. Peaksin talle appi minema. Kohendasin ümbrikuvirna, mis tahtis täitmist nende paganama kirjadega.
Kirjad võib hilisemaks jätta, aga püüet isaga mingitki rahu sõlmida ei või. Ema oli kogu aeg käitunud, nagu midagi polekski juhtunud, igast tema liigutusest paistis inglaslik reserveeritus. Aga isa ja mina polnud sõnagi vahetanud. Mõtlesin, et ta mõistab mind, aga esialgu olin eksinud.
Võtsin telefoni ja aiatöökindad ning kõndisin üle muruplatsi, vaadates, kuidas Eeli jõgi hommikupäikeses väreleb. Isa tõstis korraks pilgu, aga hakkas siis kohe uuesti nakatunud lehti ära kitkuma. Põlvitasin temast kaks põõsast eemale ja asusin sama asja kallale. Sel aastal polnudki tahmlaiksus kõige hullem. Olin isast kahe põõsa jagu ees. Iga kord, kui kuulsin, et ta vahet pidas, püüdsin temaga rääkida, ent nende sõnade asemel, mida ma öelda tahtsin, nagu näiteks „anna andeks, et ma kõik ära rikkusin”, trügisid esile hoopis teised. Nii ma siis noppisingi rääkimise asemel muudkui lehti ja korrutasin nende rooside ladinakeelseid nimesid, millega parajasti tegelesin. Kui isa selle maja päris, oli aed olnud väga algeline. Vanavanemad polnud olnud erilised aednikud. Igal suvel, kui me siin käisime, kohendas ema maja seest ja isa jättis oma jälgi aeda.
Pärast Rose’i surma rajasime selle peenra. Koos tuhnisime kataloogides ja valisime roose: nelgilõhnalise Souvenir de St Anne’i, et meenutada Araabia poolsaarel veedetud aega, David Austini roosi William Shakespeare, sest Rose armastas seda kirjanikku, ja Grace’i, sest see oli Rose parima sõbra nimi. See oli meie viis koos leinata. Kas isa töötas siin nüüd sellepärast, et igatses Rose’i ja et mina olin talle nii suur pettumus?
„Palun kõige pärast vabandust ja selle raha pärast ka, mis raisatud sai.”
Isa tõstis pea ja ma nägin, et talle tulevad pisarad silma. „Sa keerasid jälle suure jama kokku.”
Vajusin kandadele ja pigistasin roosivart peos. Seal, kus okas oli peopessa torganud, nirises läbi kinda verd.
Mu mobiil hakkas helisema. Helistas ema. „Judith, Pati õetütar ei saanud Hyannis Mallist tulema ja me otsustasime 18 auku mängida.” Ta vaikis hetke ja ma teadsin, mis järgmiseks tuleb. „Mine too ta ära. Ta on kell kaksteist põhjasissekäigu juures. Peaksid kohe liikuma hakkama. Oh, ja tee talutoodete kioski juures peatus, võta õhtuks mingit salatikraami.”
„Mine.” Isa langetas uuesti pea ja jätkas tööd.
Pidamata jäänud pulmadest oli möödas kolm päeva ja mu ranne valutas. Selle ajupoolega, mis polnud hõivatud paberile mõttetute sõnade leidmisega, sepitsesin valmis plaani. Heitsin pilgu üheotsapiletile Londonisse. Olin selle ostnud hoopis teise eesmärgiga, aga nüüd pakkus see mulle väljapääsuvõimalust. Ma ei saanud vanemate majas edasi elada, oleksin end tundnud taas nagu seitsmeteistkümneaastane, täiesti ema meelevallas. Teengi, nagu isa ütles, ja lähen.
Kui ma lahkun, vaibub skandaal ja ma pole enam jututeema number üks. Talukioski juures rääkisid isegi võõrad inimesed pruudist, kes oli põgenenud. Mul oli praegu üsna vähe valikuvõimalusi. Mul polnud ei tööd ega korterit, aga igatahes oli mul üheotsapilet Inglismaale. John hakkab elama Londonis ja asub tööle uuel töökohal, mina võin uuesti alustada Oxfordis. Olin seal magistrikraadi omandanud ja seal elas mu ristiema Barbara. See oli igatahes minu plaani algus. Mul oli veidi sääste, nii et sain kokkuhoidlikult elada, ja kui veab, leian võib-olla töödki.
Lend on homme, kui ma seda ümber ei vaheta. Koos Johniga Londonisse lennata olnuks liig. Võtsin telefoni ja lootsin, et lennukompanii saab aidata. Pastakat närides murdsin läbi automaatsüsteemi elusa inimeseni. Köögiaknast oli näha, et silmapiiril kogunevad pilved. Lähenes torm.
Vähemalt lahenes piletivahetus ilma draamata. Naistöötaja oli väga mõistev. Jäi ainult loota, et kõik teised suhtuvad sellesse niisama hästi.
Mul jäi ainult mõni tund aega, et asjad korda ajada ja teatada neile, kellel on tarvis teada. Loodetavasti tunnevad ema ja isa kergendust. Ilma minuta saavad nad endist viisi edasi elada. Barbarale saadan kohe meili. Keerulisem oli sellega, mida öelda Johnile. Lennupilet pidi viima meid ühise elu algusesse, nüüd viis see eraldi elamiseni. Olukord oli keeruline. Me polnud pärast hommikust kohtumist rannal omavahel sõnagi vahetanud. John ei tahtnud minuga rääkida ja mina teda selles küll süüdistada ei saanud.
Võtsin telefoni ja valisin tädi Agnese numbri. „Tere, tädi Agnes.”
„Jude. Mul on hea meel näha, et sul siiski on selgroogu.”
„Eks seda võib vist öelda jah.” Hakkasin naerma.
„Võib küll. Kuidas sul läheb?”
„Läheb kah, tahtsin sulle lihtsalt teada anda, et sõidan mõneks ajaks ära Oxfordi, nii et,” pidasin väikese pausi, „olukord saab natuke rahuneda.”
„Hea mõte. Hoia ikka ühendust.”
„Hoian. Ole terve.”
Tädi Agnes naeris. „Minu vanuses on juba seegi tervis, et üldse hing sees on.” Jätsime nägemiseni ja lootsin, et ta on ikka tõesti terve. Panin telefoni käest ja võitlesin nukrusega, mille põhjust ma ei teadnud.
„Siin sa siis oledki.” Ema marssis kööki. „Rääkisin just telefoni teel Patiga. Ta sai sinu kirja koos tagasisaadetud kingitusega.”
See ei tõotanud midagi head. Ema huuled olid kriipsuks pigistatud ja tal oli pliiats kõrva taga. Kui ta oli pliiatsi sinna unustanud, siis oli ta päris kindlasti rahulolematu. Tõusin püsti.
„Ta ütles, et sa ei selgitanud, miks sa siis ikkagi ei abiellunud. Sa lihtsalt vältisid seda teemat.”
„Nii see oli.” Panin sülearvuti kaane ettevaatlikult kinni.
„Ma olen rohkem kui kannatlikult oodanud, et sa mulle räägiksid, mis juhtus. Inimestel, eriti sinu oma vanematel, on õigus saada sinu arusaamatute tegude kohta mingitki selgitust.” Ema pani teevee üles ja tema hääl oli ikka nii tavaline, nagu õpetaks ta tütrele, kuidas teha tassikest teed.
„See ei ole nende asi.”
„Judith, oma käitumisega sa tegid selle nende asjaks.”
Võtsin prillid eest ja asetasin lauale. „Ma olen vabandust palunud ja palun ikka edasi, aga midagi muud ma teha ei saa.”
„Sa saad selgitada. Kõik muudkui pärivad
