meeldis tema vahvus. Kuigi vanatädi nõudis, et läheb üksi, vaatasin ringi, et kohanäitajat leida. Ei olnud küll kombeks, et pruut ise külalisi istuma saadab, aga Agnes oli eriline, nii et võisin ema raevuga riskida ja seda siiski teha.
Jõudsime kirikuukseni ja ta tõmbas paar korda hinge, uurides mind pealaest jalatallani. „Kenad kingad. Jube kleit. Ma oletan, et sinu ema valik. Ta on alati kõike oma tahtmise järgi teinud.”
Hakkasin juba vastama, aga panin siis suu uuesti kinni.
„Sa oled armas tüdruk, aga minu maitse jaoks liiga sõnakuulelik. Ma muudkui mõtlen, kus sinus see Warreni selgroog on.” Vanatädi hääl kajas kõvasti ja ma mõtlesin, ega ta pole unustanud kuulmisaparaati sisse lülitada. Asetasin käe tema käsivarrele. „Tead, su isal ei paista seda ka olevat. Nii palju kui mina tean, on ema teda alati tuhvli all hoidnud.”
Vaatasin ringi ja lootsin, et orelimäng summutas tema sõnad. Hoides Agnesel küünarnukist, hakkasin teda kirikusse juhtima, kui Sophie poiss Tim tuli mind päästma. „Ilus poiss.” Agnes võttis tal käe alt kinni, vaatas siis tagasi minu poole ja pilgutas silma.
Astusin tagasi kiriku eeskotta ja tundsin ema raevu, kui ta mind pilguga kõrvetas. Mu polsterdatud rindade vahelt voolas alla higinire. Puhus kerge tuulehoog ja pani õrnad kaselehed liikuma. Ainult äike võinuks seda rõhuvat õhkkonda leevendada.
Kui ma vahekäigu teise otsa vaatasin, nägin seal Johni ja isameest. John näis nii kauge ja ametlik. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas. Kõik läheb hästi. Närvis olla on normaalne.
„Eks Jane’il ole ikka hästi läinud, et saab Judithi Johnile mehele panna? Ta on seda juba aastaid püüdnud.” Keegi naisterahvas rääkis nii, et jutt kostis üle muusika.
„Ma tean. Stewartid on väga hea perekond, poiss on juba firmas partner. Aga ma pean ütlema, et imestan siiani, mida ta ometi selles Warreni-tüdrukus näeb. Tüdruk pole ju sugugi selline kui Jane, tal pole üldse tema stiili. Jane’il vedas tõesti, et saab ta mehele pandud.” Nad vaatasid ema poole, kui too läks tagasi oma kohale esimesse ritta.
Ma ei tundnud kumbagi naist, aga nemad tundsid mind, või kui täpne olla, siis ema. Ema oli lausa seitsmendas taevas, kui ma Johniga käima hakkasin, ja kui nüüd tagantjärele mõelda, siis oli ta mind algusest peale praeguse hetke poole tõuganud. Kas John oligi üldse minu valik või hoopis tema oma?
Pruudikimp ulatus kaskaadina põrandani ja ma vaatasin, nagu mind polekski õieti kohal, kuidas mu käed värisesid nii väga, et ma pillasin selle koheva imala moodustise maha. Üks lilleneiu kummardus seda üles võtma ja ma sirutasin käe, vaadates uhket lilleseadet. See polnud õige. See polnud minulik. Kogu see asi oli vale. Lasin käe langeda ja pistsin siis nii kiiresti jooksu, kui mu kingad lubasid, ega heitnud pilkugi tagasi.
Tõusuvesi limpsis mu punaseid varbaküüsi ja tegi märjaks uhke valge satsivahuse pulmakleidi. Pisarahämus näis kõik roosana, meenutades mulle neid näruseid liiliaid. See oli juhtunud juba mitu tundi tagasi, Golfi hoovuse soolane vesi oli seeliku jäikusest jagu saanud ja see liibus mulle vastu jalgu. Lõpuks ometi olin selle neetud kleidiga rahujalal.
Kajakas langes kivina vette. Pühkisin pisarad ära, et näha, kas tal vedas. Vedas küll ja ma naeratasin. Vähemalt keegi sai seda, mida tahtis. Kuid kajakas teadis, mida tahab, aga mina mitte. Suur erinevus. Ainult et ma olin kõige ebasobivamal hetkel avastanud, mida ma ei taha.
Pidin pingutama, et püsti tõusta. Jalad olid muutunud pisut tuimaks. Olin kaotanud ajataju, ma ei teadnud, kui kaua ma juba olin istunud ja vett vahtinud. Vastust ma sealt ei leidnud ning nüüd pidin minema ja kõigi ette astuma. Päike oli loojunud ja tegelikult pidanuksin olema teel Bostonisse pulmaööd veetma, sealt edasi Maine’i mesinädalatele, mitte seisma tühja vetelpäästetorni kõrval.
Kui ma jälle mere poole vaatasin, jõudis mulle pärale, kui koletisliku teoga ma hakkama olin saanud. Pidin Johniga rääkima, aga mul polnud selleks sõnu ja niikuinii poleks miski suutnud heastada seda, mida ma olin talle teinud.
Pühkisin nii hästi, kui sain, ennast liivast puhtaks ning soovisin, et mul oleks telefon kaasas. Aga mul polnud muud kui läbiligunev kleit, loor ja kasutud kõrge kontsaga kingad. Ma ei suutnud mööda randa kuigi kiiresti edasi liikuda. Kleit takistas kõndimist. See polnud alguseski just vähe kaalunud, aga ema oli olnud väga elevil ja ma olin tahtnud teha teda õnnelikuks, kui see oli minu võimuses. Omamoodi pidi see ühteviisi nii tema kui ka minu päev olema.
Jalad valutasid. Minek tundus lõputu. Minust kihutas mööda auto ja andis signaali. Teadsin, et näen veider välja, ja mida rutem riideid vahetada saan, seda parem. Maja ilmus nähtavale ja ma peatusin.
Majaesistel lillepeenardel valitses värvide möll, oranžid päevaliiliad nõudsid tähelepanu tagasihoidlike pehmetes valgetes toonides pojengide taustal. Isa oli südameasjaks võtnud, et aed oleks minu päeval kaunis. Minu päeval… Pigistasin silmad kinni. Tundus, et nendest õnnelikest hetkedest, kui mina ja John siin koos isaga töötasime, on möödas juba väga palju aega, kuigi tegelikult olid need ainult paar nädalat tagasi.
Majast väljusid toitlustajad ja ma tõmbusin suure männi varju. Kui nad sisse tagasi olid läinud, liipasin murule ja uurisin seda ainsat kindlat asja, mis mu rahutus elus veel oli – tumeroheliste luukidega puumaja. Olime käinud siin igal suvel ja kui isa pensionile jäi, sai see meie koduks. Ma ei tahtnud sisse minna. Ema on kindlasti endast väljas – ja miks ta ei peakski olema?
Kui ma maja juures seisin, näis see nii rahulik, kuid see tunne oli petlik. Selle nurga alt vaadatuna ei paistnud maja olevat vee ääres, aga oli siiski. Siit näis ta seisvat keset metsa, aga kui minna läbi maja, avanes vaade Eeli jõele. Maja ehitas minu vanavanaisa 1920. aastatel suvilaks. Sel ajal olid suvilad uhked teenijatoaga ehitised ja Cape Codile sõideti rongiga, kohvrid kaasas.
Ma olin kõiki alt vedanud – nii olevikku kui ka minevikku –, kui jätsin altari ette minemata. Minu peas oli kõik selge, aga kuidas sain ma seda teistele selgitada, ilma et oleksin neile veel rohkem haiget teinud? Nüüd, mitu tundi hiljem, kui nägin, kuidas kõigis akendes säravad tuled, mõistsin, mida ma õieti olin teinud. Maja näis nii rõõmus. See oli ehitud peoks, minu peoks, aga mina polnud välja ilmunud enne, kui see oli läbi. Selle kõige hind tõi mulle pisarad silma.
Neid mõtteid maha surudes teadsin ma, et mind ei hoidnud peidus mitte hirm ema tohutu rahulolematuse, vaid isa pettumuse ees. Kuidas ma pidin oma kindlale kaljule selgitama, miks ma ära jooksin?
Läksin oma auto poole. See oli pargitud teest eemale ja pidi ootama aega, mil ma mesinädalatelt tagasi tulen. Mida John praegu teeb? Ilmselt tõmbab nina täis. Oleksin isegi tahtnud seda teha, aga enne, kui sain selle või ükskõik mille muu ette võtta, pidin tollest paganama kleidist pääsema. Läksin nii vaikselt, kui sain, külgukse juurde, kus toolide virnaladumise ja korralduste andmise hääled peaaegu lämmatasid ema hääle. Jäin seisma ja kuulatama.
„Mida see laps ometi mõtleb?” Ema inglise hääldus muutus alati silmatorkavamaks, kui ta vihane oli. Hääl kostis läbi öö.
Laps? Kolmekümnene pole enam laps. Hakkasin juba varjust välja astuma, kui ta jätkas.
„Niisugune lollus.”
„Jane!” Isa katkestas teda.
„Johni altari ette mahajätmine oli ülepingutatud ja loll tegu.” Ema tegi pausi. „Kas sa nägid, mis nägu Mary oli? Tema armastatud poeg seisis altari ees nagu tola ja see oli meie tütre süü. Ma ei usu, et nad veel kunagi meiega räägivad.”
„See oli kohutav.” Isa hääl
