peal oli arvestus, kui palju läheb maksma Pengarrocki katuse osaline asendamine. Summa ajas lausa nutma – 100 000 naela. Tavaline summa olnuks 20 000 naela. Pengarrocki suurus teeb näiliselt väikestest asjadest palju suuremad.
Hunnikust kukkus välja fotosid, pleekinud mustvalgeid kujutisi Pengarrockist ja Helfordi jõest. Inimesi fotodel polnud ja need mõjusid ajatult. Siis sattusin ühe kai ääres seisva kahemastilise kuunari pildile. Isegi ilma all servas oleva pliiatsikirjata võinuksin pildistamise aja ära arvata, kuid seda polnud tarvis. Pilt oli tehtud korni külas Gweekis 1860. aastal. Vesi oli peegelsile ning särgi ja vestiga mehed seisid laeva kõrval väikeses paadis. Maani kleidis naised vaatasid neid kaldalt. Heitsin pilgu mäeküljele ja nägin taeva taustal ühte värvitamme ja mõnd kõrget puud.
Tajusin selja taga mingit liikumist ja pöörasin ringi, arvates, et seal on Helen, aga polnud mitte kedagi. Imelik. Miski ei liikunud selles vaikses hommikus. Võtsin kätte W. Trelawny ja I. Rowse’i kirjutatud raamatu Cornwalli orhideedest. Selle kiiresti läbi lehitsenud, sain teada, et seal kirjeldatakse erinevaid orhideeliike ja nende kasvukohti. Järgmine oli mustas nahkköites päevaraamat. Kõhklesin, enne kui selle lahti tegin, aga siis märkasin kuupäevi, mis Petroc oli esilehele märkinud. Varem avastatud päevik oli „Uuri Petrocilt” hunnikust kadunud. Ohkasin ja liigutasin kangeks jäänud õlgu.
Helen pistis pea ukse vahelt sisse ja ma tõstsin pilgu Helfordi kaubandust puudutavatelt paberitelt, mis olid ilmselt seotud raamatuga, mis Petrocil parajasti käsil oli.
„Kuidas edeneb?” Helen heitis pilgu segadusele.
„Petroci meetodid ei lase just eriti kiiresti edasi liikuda.” Hakkasin naerma.
„Seda on näha. Tulge sööge vahepeal lõunat.”
Kortsutasin kulmu, kuid läksin Heleni kannul kööki. „Ma saan väga hästi endale ise lõunat teha.”
„Eks te arva muidugi, et saate, aga ma tean seda asja. Te olete ju nagu kondikubu. Teil on natuke toiduabi tarvis.”
„Seda te mainisite jah.”
„Ja mainin edaspidigi, kuni näen, et teil on jälle inimese nägu peas. Esmalt on meil vaja teile natuke liha luudele saada. Et keha saaks ellu jääda ja end hästi tunda, on seda tarvis. Te vajate värsket toitu ja head Cornwalli õhku.” Helen vaatas mulle karmilt otsa. Oli selge, et ta oli minu kohta mõned järeldused teinud, ma ainult ei teadnud, millised.
Tõmbasin tooli ukse juurde, kust puhus sisse kerge tuuleke. „Helen, ma tean, et te olete siin elanud terve elu, aga kui kaua te olete siin töötanud?”
„Terve elu.” Ta keeras nõuderäti ümber käe. „Ma olen nii või teisiti Pengarrocki mõisas töötanud juba sellest saadik, kui kooli lõpetasin. Kui lillekorjamine kaasa arvata, siis isegi varem.”
„Lillekorjamine?” Kibrutasin laupa.
„Nartsisside korjamine. Nartsissid on siin kandis suur äri. Õigemini olid. Praegu on nõudmine vähenenud ja on ka teisi kohti, mis varaseid nartsisse pakuvad. Aga pange tähele, ikka veel on võimalik raha kokku ajada.” Helen käis köögis ringi ja pani taldrikuid ära. Püüdsin tema vanust ära arvata. Ta võis olla kuuskümmend nagu Petroc, aga et tal oli täidlasem nägu, tundus ta noorem.
„Ma lähen nüüd koju JC-le süüa seadma. Teie toidu jätsin külmikusse. Peate seda ainult soojendama.” Ta vaatas mind üksisilmi ja ma ajasin selja sirgu. Minu meelest oleks temast saanud hea nunn, selline, nagu oli üks eakas nunn, kes mind Pariisis õpetas. „Vaadake, et te ikka sööte seda.”
„Jah, proua.”
Helen kõkutas naerda ja lahkus.
Võtsin paberi ja pliiatsi ning panin kirja mõned asjad, mida Petrocilt küsida:
1. Isiklikud päevikud. Mida nendega teha?
2. Kas olete kokku pannud maja ja aia ajaloo? Kui jah, siis kus see on? Kui mitte, siis miks?
3. Kuhu ma peaksin ajutiselt paigutama asju täis kastid? Kui kataloogimine on lõpetatud, tuleb need uuesti läbi vaadata ning teema ja kuupäeva järgi ümber korraldada.
Tõstsin pilgu ja avastasin üllatunult, et olin taldriku tühjaks söönud. Helen oleks kindlasti rahul. Läksin kabinetti tagasi ja süüvisin põrandal valitsevasse kaosesse.
Kuhu see aeg küll kadus? Heitsin pilgu kellale. Kell oli kuus reede õhtul. Kodus sõidaksin praegu koos Johniga Cape’i ja me läheksime seal kohalikku baari, kus sõbrad juba ootavad. Nüüd oli mul ees terve õhtu üksinduses, aga see oli olnud mu enda valik. Mida John parajasti Londonis teeb? Kuidas ta hakkama saab? Hingasin sügavalt sisse. Õhtu oli ilus ja pikk jalutuskäik aitaks mõtteid klaarida. Leidsin põrandalt ümbruskonna kaardi ja arvasin, et Frenchman’s Creek kõlab huvitavalt.
Kui olin maja lukku pannud, jalutasin kahe koeraga Helfordi küla poole. Mul polnud esialgu plaani koeri kaasa võtta, aga nemad nii ei arvanud. Päike paistis soojalt ja kerge tuul pani vilja põldudel õrnalt lainetama. Jõge ma ei näinud, aga rannaäärsele rajale jõudes tundsin lõhnast selle lähedust. Rada valgustas loojuv päike, mis värvis koju suunduvate paatide purjed pehmelt kuldseks.
Naersin, nähes kellegi püüdeid veesuuskadele tõusta. Minu suved olid täis samasuguseid ebaõnnestunud katseid. John oli lõputult paadiga ringi tiirutanud, kui ma ikka uuesti ja uuesti üritasin. Olin meie sõpruskonnast ainus, kes sellega kunagi hakkama ei saanud. John seletas minu ebaõnnestumist sellega, et mul on liiga pikad jalad, seega on mu raskuskese paigast ära. Ta lihtsalt ei jäänud nõusse, et olen kohmakas ja saamatu peaaegu kõiges, mis puutub sporti. Ema oli ahastuses minu oskamatusest tenniseväljakul ja golfirajal. Talle ei läinud sugugi korda see ainus asi, milles olin spordirindel edu saavutanud – nimelt sõudmine. Sõudmine oli meil isaga ühine. Isa oli sõudnud Harvardi ja siis Oxfordi võistkonnas, seal oligi ta emaga tutvunud. Mulle on alati tundunud, et ema kadestab seda minu ja isa vahelist sidet.
Kui me külale lähenesime, hoidis spanjel Rumm minu lähedusse, aga labrador Džinn oli kaugel eespool. Kõndisin teel mööda valgeks lubjatud majakestest ja mõtlesin, et olen näinud selle vaatepildiga sarnanevaid postkaarte, kuid ma polnud kunagi uskunud, et selliseid kohti on päriselt olemas. Oli tõusuaeg ja ma läksin mööda silda üle oja. Luiged ujusid koos poegadega rahulikult ringi, kuni nägid koeri, kes hakkasid nende peale haukuma.
„Rumm, Džinn, siia!” hüüdsin ma, aga nad ei teinud väljagi. Pideva kolimise tõttu oli mul lapsepõlves suur puudus lemmikloomadest. Rongiga ei saa kalu vedada. Kuigi mulle koerad väga meeldisid, olin lähemalt kokku puutunud ainult Johni pere koeraga. Ilmselt polnud ma küllalt tähelepanelik olnud, sest need penid siin ei teinud küll minu korraldusi kuulmagi. Ehk tulevad nad järele, kui ma edasi liigun. Selgus, et see on kasutu ettevõtmine. Nad ei pööranud mulle mingit tähelepanu ja olid täiesti haaratud ainult luikedest. Teades, et luiged võivad olla õelad, mõtlesin, kes seal õieti rohkem ohus on.
„Džinn. Rumm. Siia.” Plaksutasin käsi. Koerad haukusid edasi. Vilistada ma ei osanud. „Rumm, siia, tüdruk.” Rumm kikitas kõrvu, kuid ei tulnud. Äkki kõlas vile, koerad peatusid ja kuuletusid. Tõstsin pilgu ja nägin pikka meest, kes mulle naeratas.
„Te olete kindlasti see ameeriklane.”
Mul läksid silmad pärani. Kas mul oli seljal silt päritolumaa nimega?
„Mina olen Mark Triggs.” Koerad istusid nüüd rahulikult tema jalge juures ja nägid äärmiselt süütud välja.
„Jude Warren,
