oleks Rossist sullegi olnud, püsinuks ta ainult kodus, selle asemel et prantslaste ja kolonistidega ringi mehkeldada.”
„Mul oli veel üks asi,” lausus Joshua. „On sulle puutunud viimasel ajal silma või kõrva midagi Elizabeth Chynowethi kohta?”
Pärast kõva söömaaega jõudsid küsimused Charlesi ajju pikkamisi, ning kui tegu oli tema vennaga, tuli neis otsida varjatud tagamõtteid. „Kes see on?” küsis ta umbusklikult.
„Jonathan Chynowethi tütar. Tead küll. Ilus sale tüdruk.”
„Ja mis temaga siis on?” päris Charles.
„Küsisin, kas sa oled teda näinud. Ross mainib teda alatasa. Kena lapsuke. Tagasi tulles loodab ta leida tüdruku eest ja minu arvates oleks see igati sobilik asjade käik. Poiss võtab noorelt naise ja muutub tasakaalukamaks ning tüdruk ei leia ka kusagilt paremat meest, kuigi pole ehk minu asi oma poega kiita. Kaks vana head perekonda. Kui mul olnuksid jalad all, oleksin astunud jõulude ajal Jonathani poolt läbi ja ajanud need asjad joonde. Oleme sellest küll varemgi rääkinud, aga tema ütles, et oodaku me, kuni Ross tagasi tuleb.”
„Tarvis hakata minema,” ütles Charles ja ajas end tooli kägisedes jalule. „Loodan, et poiss võtab tagasi tulles aru pähe, ükskõik kas ta abiellub või mitte. See kamp, kellega ta ringi ajas, ei kõlvanud kusagile.”
„Oled sa muidu Chynowethidega viimasel ajal läbi käinud?” Joshua ei lasknud end häirida sellest, et talle tema tegematajätmisi meelde tuletati. „Ma ise olen ju maailmast ära lõigatud ja Prudiet huvitavad ainult Sawle’i skandaalid.”
„Oh, mõnikord ikka satume nägema. Verity ja Francis nägid neid suvel Truros ühel peol …” Charles kiikas aknast välja. „Susi mind söögu, kui see ei ole Choake. Noh, nüüd on sul jälle seltsi ja ise veel ütlesid, et sind ei käida üldse vaatamas. Ma siis lähen.”
„Ta tuleb ainult uurima, kui kiiresti tema rohud mu hauda ajavad. Või siis poliitikast rääkima. Just nagu läheks mulle korda, kas rebane1 kükitab oma urus või jahib tooride tibukesi.”
„Noh, tee, nagu ise tahad.” Ehkki Charles oli üpris kogukas, ajas ta end hämmastavalt kiiresti püsti, võttis kübara ja ratsakindad ning valmistus lahkuma. Korraks peatus ta veel voodi ees, arutledes endamisi, kuidas oleks kõige parem jumalaga jätta, samal ajal kui akna tagant kostis kabjaplaginat.
„Ütle, et ma ei taha teda näha,” lausus Joshua pahuralt. „Ütle, et tohterdagu nende tõmmistega oma tobedat naist.”
„Rahune nüüd,” manitses Charles. „Et ma ei unustaks: tädi Agatha käskis tervitada; ütles, et sa pead jooma kuuma õlut suhkru ja munaga. Tema jutu järgi teeb see su terveks.”
Joshua pahameel andis järele.
„Tädi Agatha on tark vanamoor. Ütle talle, et teen, nagu ta õpetas. Ja veel … ütle, et hoian talle enda kõrval kohta.” Ta hakkas köhima.
„Jumal olgu sinuga,” paristas Charles ja poetas end toast välja.
Joshua jäi üksi.
Pärast Rossi lahkumist oli ta veetnud palju üksildasi tunde, aga nendes ei tundunud olevat midagi hullu, enne kui ta oli kuu aega tagasi sunnitud voodisse jääma. Nüüd hakkasid need tunnid teda rõhuma ja tõid pähe igasuguseid mõtteid. Mehena, kellele meeldis viibida vabas õhus ja kelle päevad pidid alati olema täis tegevust, tundis ta, et niisugune hädine ja sünge voodihaige inimese elu ei väärigi elu nime. Tal polnud oma ajaga midagi muud peale hakata kui meenutada minevikku, ent minevik ei pakkunud sugugi alati meeldivat mõtteainet.
Joshua mõtted läksid ikka ja jälle oma ammu surnud naisele Grace’ile. Grace oli olnud tema talisman. Kuni naine elas, läks kõik hästi. Joshua oli rajanud kaevanduse ja nimetanud tema järgi ning see andis rikkalikult toodangut; täis uhkust ja lootust, oli ta hakanud ehitama seda maja; peres kasvas kaks tugevat poega. Joshua oli teinud ulaelule lõpu ja hakanud korralikuks, lubades endale, et jõuab nii mõneski vallas Charlesist ette; ta ehitas selle maja mõttega, et temast alguse saav Poldarkide sugupuu haru ajab juured sama kindlalt maasse kui peamine, Trenwithi haru.
Grace’i surma järel keeras õnn talle selja. Majaehitus jäi pooleli, kaevandus hingitses vaevaliselt ning näis, nagu oleks koos Grace’iga kadunud ka tema soov kulutada kummalegi raha ja aega. Hoone sai siiski läbi häda valmis, kuigi palju plaane jäi teostamata. Siis tuli sulgeda ka Wheal Vanity ja tagatipuks suri väike Claude Anthony.
… Ta kuulis doktor Choake’i ja oma venda välisukse juures juttu ajamas: venna kähedat ja lohisevat tenorit ning Choake’i madalat aeglast ja üleolevat häält. Temas tõstsid pead viha ja abitus. Mis kuradi pärast peavad nad tema trepi peal heietama – räägivad muidugi temast, noogutavad teineteisele takka kiites pead ja ütlevad: oojaa, eks see olnud ju ette teada. Joshua sikutas voodi kõrval rippuvat kellanööri ja ootas vihast vahutades, et hakkaks juba kostma Prudie tuhvlite tatsumist.
Lõpuks jõudiski teenija kohale ning jäi, lohmakas ja laialivalguv, ukseavas seisma. Joshua pidi hääbuvas valguses lühinägelikult silmi kissitama, et teda näha.
„Too küünlaid, naisterahvas! Kas tahad, et peaksin pimedas surema? Ja aja need kaks vanameest minema.”
Prudie tõmbas küüru selga nagu õnnetust kraaksuv vares. „Kas räägite õite doktor Choake’ist ja ärra Charlesist või?”
„Kellest siis veel?”
Prudie läks välja ja Joshua kuulas uuesti tärkava vihaga, kuidas ukse ees pominal kõneldi. Ta vaatas keppi otsides ringi, täis otsustavust ajada end viimsest jõust jalule ja minna välja nende juurde. Aga siis valjenesid hääled taas: jäeti hüvasti ning kostis kabjaplaginat, kui hobune üle munakivide jõe poole sörkis.
Charles oli läinud. Jäi veel Choake …
Uksele koputati valjusti ratsapiitsaga ja arst astus sisse.
Thomas Choake oli pärit Bodminist, aga praktiseerinud Londonis, abiellunud õllepruuli tütrega ning pöördunud seejärel tagasi kodukanti ja ostnud endale Sawle’i lähedal väikese koha. Tol pikal kohmakal mehel olid kõmisev hääl, õlekarva kulmud ja kärsitu suu. Väikemõisnike silmis oli ta hinnas: Londonis praktiseerinud tohter pidi ju kindlasti olema kursis kõigi arstiteaduslike uuendustega. Choake oli paljude ümberkaudsete kaevanduste arst ja käsitses nuga sama bravuurselt kui jahirelva.
Joshua pidas teda soolapuhujaks ja oli mitu korda kaalunud, kas ei peaks kutsuma Redruthist kohale doktor Pryce’i. Teda hoidis tagasi ainult mõte, et ega ta doktor Pryce’igi rohkem usalda.
„Nõndapsi siis,” lausus doktor Choake. „Meil käisid külalised, mis? Kindlasti tunneme ennast pärast venna külaskäiku paremini.”
„Sain mõned äriasjad joonde aetud,” vastas Joshua. „Sellepärast ma ta kohale kutsusingi.”
Doktor Choake katsus oma jämedate sõrmedega lamaja pulssi. „Köhige,” lausus ta.
Joshua täitis vastu tahtmist käsku.
„Meie seisund on jäänud enam-vähem samaks,” sõnas arst. „Haigus ei ole hullemaks läinud. Kas tablette oleme võtnud?”
„Charles on kaks korda suurem kui mina. Miks sa teda ei võiks tohterdada?”
„Teie olete haige,
Rebane – fox (ingl k). Jutt käib Briti viigide poliitikust Charles James Foxist.
