siis, mu armas härra, võiksite ju jääda ööseks meile. Tütar jõuab mulle veel õhtusöögi valmistada, kui oma palvetunnist tagasi tuleb. Täna õhtul sööme sealiha, just, sealiha ja siis mõnus voodi – see sobiks mulle hästi.”
Ross võttis taskuräti ja pühkis nägu.
„Tänan lahke pakkumise eest. Aga kui olen kord kodule nii lähedal, eelistan jõuda sinna juba täna.”
Härra Pearce ohkas ja ajas end tugitoolis püstakile. „Ulatage mulle siis käsi, olge nii kena. Toon teile testamendi koopia, et saaksite seda kodus rahulikult lugeda.”
Teine peatükk
Trenwithi mõisamajas söödi õhtust.
Tavaliselt olnuks õhtusöök selle aja peale juba läbi – kui Charles Poldark ja tema pere õhtustasid omavahel, kestis söömaaeg harva üle kahe tunni –, aga täna oli erandjuhtum. Külaliste tõttu serveeriti toit maja keskel paiknevas hallis, mis oli muidu liiga suur ja kõle, et seal pereringis einestada.
Pika kitsa tammepuust laua ääres istus kümme inimest. Selle otsas oli end sisse seadnud Charles ise ja tema vasakul käel istus tütar Verity. Paremal oli Elizabeth Chynoweth ja tema kõrval Charlesi poeg Francis. Järgnesid Elizabethi vanemad härra ja proua Chynoweth ning laua teises otsas pudistas pehmet toitu ja mälus seda oma hambutu suuga tädi Agatha. Teisel pool lauda ajas nõbu William-Alfred juttu doktor Choake’i ja tema prouaga.
Kala- ja linnuprae ning liharoogadega oli lõpule jõutud ning Charles oli just käskinud lauale kanda magustoidu. Söögi ajal vaevasid peremeest nagu alati gaasid ja tema kõhutuul tekitas naiskülalistes piinlikkust.
„Tont võtaks,” ütles ta, lõpetades toitudest küllastunud seltskonnale laskunud vaikuse. „Ma ei mõista, miks ei võiks teie, kaks tuvikest, abielluda juba homme, selle asemel et oodata terve kuu või rohkemgi. Hõkk! Mis teil veel vaja on? Kas kardate, et võite ümber mõelda?”
„Kui asi oleks ainult minu otsustada, siis võtaksin sinu nõu kuulda,” ütles Francis. „Aga see on samal määral Elizabethi päev.”
„Ühe lühikese kuu jõuab ikka oodata,” lausus proua Chynoweth, sõrmitsedes kleidi rinnaesise kenal kalliskividega kaunistatud pitsil lebavat medaljoni. Tema ilusat välimust inetas pikk aplalt esileküündiv nina; neile, kes teda esimest korda nägid, tuli ehmatusena, et säärane ilu on rikutud. „Ei saa ju isegi minult oodata, et suudaksin nii kiiresti pulmadeks valmistuda, rääkimata siis mu vaesest lapsest. Tütre laulatuses elab ema uuesti läbi enda oma. Mina küll soovin, et võiksime valmistuda selleks ulatuslikumalt.” Ta vaatas abikaasa poole.
„Mis asja ta ütles?” küsis tädi Agatha.
„Nojah, kui nii, siis nii,” ütles Charles Poldark. „Mis seal ikka. Eks me pea siis ootama, kui nemad on nõus ootama. Tõstan klaasi. Õnneliku paari terviseks!”
„Sa oled pakkunud seda toosti juba kolm korda,” õiendas Francis.
„Mis siis. Neli on õnnelikum number.”
„Aga ma ei saa sinuga võidu juua.”
„Kuss, poiss! See pole üldse tähtis.”
Naerdi natuke ja tervisenaps sa joodud. Sel ajal kui klaasid leidsid jälle kõlksatades laual oma koha, toodi sisse küünlad. Seejärel ilmus majapidajanna proua Tabb õunapirukate, ploomikoogi ja tarretistega.
„Nõndaks,” ütles Charles, vehkides noa ja kahvliga kõige suurema õunapiruka kohal. „Loodetavasti pole see üksnes ilus, vaid ka maitsev. Kus on koor? Aa, seal. Pane seda mulle piruka peale, Verity, kullake.”
„Palun vabandust,” tegi Elizabeth esimest korda suu lahti. „Mina ei suuda enam küll suutäitki süüa.”
Elizabeth Chynoweth oli saledam, kui tema ema eales oli olnud, ning erinevalt emast ei rikkunud tema kaunist nägu miski. Nüüd, kui kollane küünlatuli oli sundinud hämaruse taanduma seinaveertesse ja tõrjunud kõrgele laetalade alla, kerkis tema veatult valge nahk halli varjude ja kõrge tumeda toolikorju taustal pilkupüüdvalt esile.
„Tühi jutt, laps,” ütles Charles. „Oled kõhn kui kummitus. Sul on hädasti tarvis natuke liha luudele.”
„Ma tõesti ei …”
„Kallis härra Poldark,” ütles proua Chynoweth peenutsevalt, „teda vaadates ei oskaks arvatagi, kui kangekaelne see tüdruk võib olla. Kakskümmend aastat olen näinud vaeva, et teda sööma meelitada, aga tema kirtsutab isegi kõige parema toidu peale nina. Võib-olla õnnestub sinul ta sööma panna, Francis.”
„Mina lepin temaga säärasena, nagu ta on,” vastas Francis.
„Seda küll, seda küll,” ütles tema isa. „Aga pisut toitu … Kirevase päralt, see ei tee kellelegi halba. Naine peab ju terve ja tugev olema.”
„Oo, Elizabeth on tegelikult väga tugev,” tõttas proua Chynoweth jätkama. „Te paneksite lausa imeks. See on meil perekonnas, tõug on niisugune. Kas polnud mina neiuna sama sale, Jonathan?”
„Jah, mu kallis,” vastas Jonathan.
„Kuulake, kuidas tuul väljas ulub!” ütles tädi Agatha koogitükki murendades.
„Ma ei ole sellest asjast kunagi aru saanud,” ütles doktor Choake. „Kuidas on teie tädil, härra Poldark, kurt nagu ta on, nii hea kõrv loodushäältele?”
„Minu arvates kujutab ta neid enamjaolt endale ainult ette.”
„Ega ikka kujuta küll!” kuulutas tädi Agatha. „Kuidas sa julged, Charles!”
„Kuulsite, keegi oleks nagu ukse taga?” torkas Verity vahele.
Tabbi ennast polnud toas, ent proua Tabb polnud midagi kuulnud. Küünlad lõid tuuletõmbuses hubisema ja kõrgete akende ees rippuvad punased damastkardinad õõtsusid, nagu liigutaks neid nähtamatu käsi.
„Kas ootad kedagi, kullake?” küsis proua Chynoweth.
Verity ei punastanud. Talle polnud antud venna head välimust – väike, tõmmukas ja tuhmja jumega, oli tal lisaks veel paljudele Poldarkidele iseloomulik suur suu.
„Lehmalauda uks vist kolksub,” ütles Charles ja rüüpas mehise sõõmu portveini. „Tabb pidi selle eile ära parandama, aga ta sõitis minuga St. Ann’si. Pean noorel Bartle’il kere kuumaks kütma, siis teab, kuidas tööd tegemata jätta.”
„Olen kuulnud väägitavat,” seletas proua Choake pudistamisi proua Chynowethile, „olen kuulnud väägitavat, et prints elab kohutavaf kitsikufef. Lugefin Mercuryst, kuidas härra Fox oli lubanud anda talle aastas fada tuhat naela fissetulekut, aga nüüd, kui ta on võimul, pole tal kuidagi võimalik feda lubaduft täita.”
„Tundub üpris ebatõenäoline,” sekkus härra Chynoweth, „et härra Fox end sellest ülearu häirida laseks.” See väikest kasvu, siidise valge habemega mees võttis küll tihtipeale südikalt sõna, ent tema sõjakus oli mõeldud enesekaitseks – selle eesmärk oli varjata tõika, et ta polnud suutnud oma elus iial midagi ära otsustada. Naine oli abiellunud temaga kaheksateistkümneselt, kui mees oli juba kolmkümmend üks. Sellest ajast olid kokku kuivanud nii Jonathan ise kui ka tema sissetulek.
