kõhelnud seletamast.
„Ei,” vastas Francis. „Ma … ee … Asi on selles, et …”
„Meie tänase koosviibimise põhjus on sootuks teist laadi,” ütles Charles, andes käeviipega märku, et tema klaas uuesti täidetaks. „Francis võtab varsti naise. Seda me siin tähistamegi.”
„Võtab naise,” ütles Ross toitu tükeldades. „Vaat kui tore; ja kelle?”
„Elizabethi,” vastas proua Chynoweth.
Hallis jäi vaikseks.
Ross pani noa käest. „Kelle?”
„Minu tütre.”
„Kas ma tohin sulle jooki valada?” sosistas Verity Elizabethile, kes oli just trepijalamile jõudnud.
„Ei-ei … Palun ära vala.”
„Oo,” sõnas Ross. „Et siis … Elizabethi.”
„Meil on väga hea meel,” lausus proua Chynoweth, „et meie kaks vana perekonda saavad ühendatud. Oleme väga rõõmsad ja väga uhked. Olen kindel, et ka sina, Ross, soovid koos meiega Francisele ja Elizabethile nende ühiseks eluks palju õnne.”
Elizabeth tuli väga aeglaselt proua Chynowethi juurde.
„Sinu sall, ema.”
„Tänan sind, kullake.”
Ross hakkas uuesti sööma.
„Ma ei tea, mida teie arvate,” ütles Charles natukese aja pärast rahulolevalt, „aga minule see portvein igatahes meeldib. See on toodud 79. aasta sügisel Cherbourgist. Kui mulle seda maitsta anti, ütlesin iseendale: teist nii head partiid neil teha ei õnnestu; ostan kogu kupatuse. Ja nii head ei olegi enam tehtud – mul oli õigus.” Ta laskis käed alla ja kergitas oma suure kõhu mugavamalt laua najale.
„Küllap jääd nüüd siia pidama, Ross, või mis?” küsis tädi Agatha, kortsudest küntud käsi noormehe varrukal. „Naisukest on sul vaja, vaat mis. Peame sulle ühe välja vaatama!”
Ross pöördus doktor Choake’i poole.
„Teie ravisite mu isa?”
Doktor Choake noogutas.
„Kas ta pidi palju kannatama?”
„Viimasel otsal jah. Aga õige lühikest aega.”
„Imelik, et ta nii kiiresti kustus.”
„Midagi polnud parata. Vesitõbi – inimese oskused selle vastu ei aidanud.”
„Sõitsin kaks korda sinna,” lausus nõbu Willian-Alfred, „tahtsin temaga kokku saada. Aga kahjuks polnud ta … hm … niisuguses tujus, et minu pakutud vaimset lohutust vastu võtta. See, et sain nii vähe abiks olla omaenda sugulasele, kurvastas mind väga.”
„Söö ometi natuke õunapirukat, Ross,” ütles Verity selja taga vaikselt, kuid tungivalt, vaadates onupoja kaelal paisunud veresooni. „Ma ise küpsetasin selle täna õhtupoolikul.”
„Ma ei saa kauemaks jääda. Tulin ainult mõneks minutiks, et vaadata, kuidas te elate, ja anda oma lombakale hobusele pisut puhkust.”
„Oi, aga sa ei pea ju kohe täna õhtul edasi sõitma. Ütlesin proua Tabbile, et ta sulle toa korda seaks. Hobune võib pimedas komistada ja su seljast visata.”
Ross vaatas Verityle otsa ja naeratas. Selles seltskonnas polnud neil võimalik vahetada ainsatki usalduslikku sõna.
Nüüd kordasid Verity ettepanekut ka Francis ja – pooleldi nagu moepärast – Charles. Aga Francis ei käinud peale ja tema isal näis olevat ükskõik ning Ross jäi endale kindlaks.
Charles ütles: „Noh, eks tee siis nii, nagu soovid, poiss. Minule küll ei meeldiks täna õhtul Namparasse jõuda. Seal on külm ja rõske, ning kes teab, kas ongi kedagi vastu võtmas. Võta veel kangemat kraami, et külm ligi ei tikuks.”
Ross tegi, nagu kästud, ning jõi kolm klaasi järjest. Neljandaga tõusis ta püsti.
„Elizabethi terviseks,” ütles ta aeglaselt, „ja Francise terviseks … Saagu nad koos õnnelikuks.”
Klaasid tühjendati sõnaahtramalt kui enne. Elizabeth seisis ikka veel ema tooli taga ning Francis, kes oli lõpuks tulnud ukse juurest tema kõrvale, võttis tal käe alt kinni.
Vaikuse katkestas proua Choake.
„Kui rõõmuf te võite olla, viibidef jälle koduf. Minul on alati hea meel koju jõuda, ifegi kui olen äva olnud ainult lühikeft aega. Kuidaf teile Ameerika kolooniate elu tunduf, kapten Poldark? Väägitakfe, et päikegi tõufeb ja loojub võõval maal teiftmoodi.”
Polly Choake’i lihtsameelne küsimus näis üldist pinget leevendavat ning sel ajal, kui Ross söömist lõpetas, võttis vestlus taas tuurid üles. Nii mõnigi tajus, kui suur kergendus kõiki valdas, et Ross uudise nii rahulikult teatavaks võttis.
Ööseks jääma Ross siiski ei nõustunud, vaid lahkus varsti.
„Astu päeva või paari pärast jälle läbi, eks?” ütles Francis, hääles ootamatu hellus. „Me ei ole sinust seni õieti midagi kuulnud, ainult laias laastus sellest, mida sul läbi tuli elada, kuidas sa haavata said ja kuidas meresõit läks. Elizabeth sõidab homme koju tagasi. Meil on plaanis kuu aja pärast abielluda. Kui vajad Namparas abi, lase mind kutsuda – tead ju, et tulen rõõmuga. Nüüd, kui sa tagasi oled, on kõik jälle samamoodi kui vanasti! Me kartsime su elu pärast, eks ju, Elizabeth?”
„Jah,” vastas Elizabeth.
Ross võttis kübara. Nad seisid koos ukse juures, oodates, kuni Tabb Rossi mära ette talutab. Ta oli keeldunud toda viimaseks kolmeks miiliks puhanud hobuse vastu vahetamast.
„Nüüd peaks mära küll ees olema, kui Tabb temaga ikka hakkama sai. Hoiatasin, et ta oleks ettevaatlik.”
Francis avas ukse. Tuul pihutas sisse vihmapiisku. Ta läks taktitundeliselt välja vaatama, kas Tabb on juba kohal.
Ross lausus: „Loodan, et mu kohatu surnuist tõusmine ei tumestanud su õhtut.”
Ukse vahelt voogav valgusvihk langes Elizabethi näole ja tõstis esile tema hallid silmad. Varjude tõttu oli nägu kaotanud sära ja tundus, nagu oleks neiu haige.
„Mul on nii hea meel, et sa tagasi oled, Ross. Kartsin sinu pärast, me kõik kartsime … Mida sa nüüd küll minust võid arvata?”
„Kaks aastat on pikk aeg. Küllap liiga pikk.”
„Elizabeth,” ütles proua Chynoweth. „Vaata et sa ennast seal õhtuses jaheduses ära ei külmeta!”
„Jah, ema.”
„Head aega.” Ross võttis neiul käest kinni.
Francis tuli tagasi. „Hobune on nüüd ees. Kas sa ostsid selle mära? Kena ratsu, aga väga äkilise loomuga.”
„Eks halb kohtlemine muuda kõige leebemadki olendid kurjaks,” vastas
