vastu silmi loksuda. Tema liikmeid täitis rammestus. Lainete müha kõrvus ja südames, laskis ta endal triivida ja hõljuda, kuni vajus sulgpehmesse jahedasse pimedusse.
Joshua magas. Väljas kustusid taevast kiiresti ja vaikselt viimased päevavalguse jäljed ning maja ja puud, jõgi ja kaljud vajusid pimedusse. Tuul paisus; järeleandmatu ja tugev, puhus see läänekaarest, uidates mägedes varemeisse vajunud kaevandushoonete vahel, kahistades õunapuude latvades, kergitades ühe küüni katuse serval lahtisi õlgi, pihutades katkiste aknaluukide vahelt külma vihma raamatukogutuppa, kus keset koli ja tolmu liikus kaks rotti nuuskides ja kraapides ettevaatlikult söösthaaval edasi. Jõgi kohises ja vahutas pimeduses ning selle kohal kõikus kriiksudes hingedel pikka aega asjatult parandamist oodanud värav. Köögis tegi Jud Paynter lahti teise džinnipudeli ja Prudie viskas tulle uue halu.
„Jälle tõstab tuult, saadananahk,” ütles Jud. „Ikka üks tuul ja tuul. Tahad või ei taha, tema muutku puhub.”
„Meil on vaja enne ommukut puid juurde tuua,” ütles Prudie.
„Viska see järi tulle,” soovitas Jud. „See on kõvast puust, õõgub kaua.”
„Anna mulle ka juua, va nõgikikas,” ütles Prudie.
„Võta aga isi,” vastas Jud.
… Joshua magas.
ESIMENE RAAMAT
Oktoober 1783 – aprill 1785
Esimene peatükk
Ilm oli tuuline. Kahkjas taevas oli õhtupoolikul kattunud pilveräbalatega ning teel, mis oli muutunud viimase tunni jooksul järjest tolmusemaks ja konarlikumaks, kahisesid langenud lehed.
Tõllas oli viis inimest: kõhn ametniku moega mees, nägu närviline ja ülikond läikima kulunud, ning tema naine, samavõrd paks, kui mees oli kõhn, surumas vastu rinda valgetesse ja roosadesse tekkidesse mähitud pampu, mille ühest otsast paistis välja tite mopsis ja kortsus, palavusest punetav nägu. Ülejäänud kaks olid mehed, mõlemad noored: üks arvata kolmekümne viiene kirikuõpetaja, teine temast mõni aasta noorem.
Pärast seda kui postitõld St. Austellist teele asus, oli seal valitsenud vaikus. Ehkki sõiduk rappus, aknad logisesid ja tiisel kolksus, magas laps rahulikult ega ärganud isegi siis, kui tõld vahepeal peatus. Aegajalt vahetas elatanud paar poolihääli paar sõna, aga kõhn mees ei tahtnud suurt rääkida, tundes end ilmselt ebamugavalt kõrgemast klassist härrasmeeste seltskonnas, kuhu ta oli sattunud. Kahest mehest noorem oli lugenud kogu tee raamatut, vanem oli vaadanud akna taga möödalibisevat maastikku, kergitades ühe käega tolmpruuni sametkardinat.
Too väike silmatorkamatu mees kandis kirikuõpetaja ranget musta rüüd; tema juuksed olid kammitud üle pea ning hoidsid kõrvade kohal ja taga lokki. Rüü oli heast materjalist ja sukad olid siidist. Kitsaste huultega nägu oli pikk, terav ja morn – tugev ja karm. Väiksele ametnikule oli see nägu tuttav, aga mehe nime ta ei teadnud.
Kirikuõpetaja omakorda ei tundnud teist tõllas sõitvat meest. Mitu korda oli tema pilk peatunud vastas istuva kaasreisija paksudel puuderdamata juustel ja näol.
Vaevalt viieteistkümne minuti eest olid nad jätnud selja taha Truro, ning kui hobused aeglustasid järsult ülesmäge suunduval teel käiku ja hakkasid sammu sõitma, tõstis teine mees silmad raamatult ja nende pilgud kohtusid.
„Vabandage, söör,” ütles kirikuõpetaja terava energilise häälega. „Teie näojooned on tuttavad, aga mulle ei tule kuidagi meelde, kus me võisime kohtuda. Oli see Oxfordis?”
Noormees oli pikk, kõhn ja suure kondiga ning üle tema põse jooksis arm. Ta kandis kaherealist eest lühemat ratsakuube, mille alt paistsid vest ja puuvillriidest püksid, mõlemad heledamat tooni pruunid. Tumedad juuksed, milles võis aimata ka kergelt vasekarva varjundit, olid kammitud üle pea ja seotud tagant pruuni paelaga kokku.
„Teie olete reverend doktor Halse, kui ma ei eksi,” ütles ta.
Kõhn ametnik, kes oli seda vestlust vaikides pealt kuulanud, vaatas nüüd tähendusrikkalt naisele otsa. Towerdrethi kirikuõpetaja, St. Erme’i kuraator, Truro grammatikakooli direktor, Truro linnavalitsuse kõrge ametnik ning endine linnapea – doktor Halse oli tähtis isik. See seletas tema hoiakut.
„Teie siis tunnete mind,” lausus doktor Halse ja manas ette väärika ilme. „Mul on tavaliselt nägude peale hea mälu.”
„Teil on olnud ka palju õpilasi.”
„Aa, see selgitab asja. Täiskasvanuks saades nägu muutub. Ja … hm. Laske ma mõtlen … võib-olla Hawkey?”
„Poldark.”
Kirikuõpetaja silmad ahenesid, oli näha, et ta püüab meenutada. „Te olete siis vist Francis. Ma arvasin, et …”
„Ross. Mu nõbu mäletaksite paremini. Ta jäi kauemaks kooli. Mina arvasin – täiesti ekslikult –, et olen kolmeteistkümneselt juba piisavalt haritud.”
Nüüd koitis äratundmine. „Ross Poldark. Vaata aga vaata! Olete kõvasti muutunud. Nüüd tuleb mulle meelde küll,” sõnas doktor Halse ja tema silmis välgatas jahe huumorisäde. „Olite tõrges poiss. Mul tuli teile sageli ihunuhtlust jagada ja siis jooksite minema.”
„Jah.” Poldark keeras raamatus lehte. „Sant lugu. Teie pahkluud olid sama valusad kui minu kannikad.”
Kirikuõpetaja põskedele ilmus kaks väikest roosat laiku. Vaadanud korraks Rossile otsa, pöördus ta uuesti akna poole.
Väike ametnik oli Poldarkidest kuulnud – oli kuulnud Joshuast, kelle eest polnud viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel väidetavalt kaitstud ükski kaunis naine, olgu ta abielus või vallaline. See siin pidi siis vist olema tema poeg. Huvitav nägu: tugevad põsesarnad, lai suu ja suured tugevad valged hambad. Noormehe väga selgetel sinakashallidel silmadel olid paljudele Poldarkidele iseloomulikud rasked laud, mis andsid neile petlikult unise välimuse.
Doktor Halse pöördus uuesti rünnakule.
„Oletan, et Francis on hea tervise juures. Kas ta on abielus?”
„Kui temast viimati kuulsin, siis ei olnud, söör. Olen viibinud mõnda aega Ameerikas.”
„Helde aeg! See sõda oli kahetsusväärne viga. Olin algusest peale selle vastu. Kas juhtusite sõda ka nägema?”
„Ma olingi sõjas.”
Nad olid jõudnud lõpuks künka tippu, kust algas laskumine, ning kutsar laskis ohjad lõdvemale.
Doktor Halse kirtsutas oma teravat nina. „Olete siis toori?”
„Olen sõdur.”
„Nojah, ega sõdurid süüdi ole, et me kaotasime. Inglismaa ei olnud südamega selle sõja juures. Troonil on nõder vanamees. Ega teda enam kauaks ole. Printsil on teistsugused vaated.”
Mäe järsemal nõlval oli tee sügavalt rööplik ning tõld vappus ja õõtsus ohtlikult. Imik hakkas nutma. Nad jõudsid alla ja kutsari kõrval istuv mees puhus sarve. Tõld pööras St. Austell Streetile. Oli teisipäeva pärastlõuna ja poodide juures liikus vähe inimesi. Kaks poolpaljast jõnglast jooksid sõidukile mööda tänavat järele ja palusid, et neile visataks penn, aga loobusid taga
