sadade naelade kaupa.“ Ärgates leidsid esimese öise relvarünnaku üle elanud üksikud koprad oma tammid pihuks ja põrmuks purustatuna.
„See ei tundu olevat just eriti aus võitlus,“ ütlesin mina.
„Kuradi kopranärakad,“ vastas tema.
Kõike, mida ta tegi, tegi ta lõbuga. Kaks ja pool aastat oli ta jälginud ülemaailmset finantssüsteemi ja sealseid juhte ning saanud kinnitust oma halvimale arvamusele neist. See ei löönud teda verest välja. Temas tekkis hasart mõista pealtnäha arusaamatuid sündmusi. „Ma ei ole inimene, kes terve elu kõiges aina halba näeb,“ ütles ta. „Ma arvan, et me peame selle lihtsalt üle elama. See on lunastus. Mineviku pattude lunastamine.“
Riskifondi juhil oli taas olnud enam-vähem õigus ja maailm eksis. Nüüd näis olevat õige hetk esitada küsimus, mis oli mind üle kahe aasta vaevanud. Ole lahke: kui asju õige nimega nimetada, oled sa tegelikult lihtsalt üks provintsis, Texases elav riskifondi juht, kelle kogu täismeheelu on möödunud siinsamas mõne miili raadiuses. Sa ei oska võõrkeeli. Välismaal käid sa harva. Sa oled tulihingeline patrioot: sinu heategevuse suurim objekt on haavatud sõjaveteranid. Sa ei tunne ühtegi mitteameeriklast. Kuidas sa üldse selle peale tulid, et kaugete maade finantstulevikku analüüsida?
„Asi sai alguse Islandist,“ vastas ta. „Island on mind alati huvitanud.“
„Miks?“
„Oled sa kunagi lapsena „Riski“ mänginud?“ küsis ta. „Minule meeldis „Riski“ mängida. Mina paigutasin alati kõik oma relvajõud Islandile. Sest sealt on võimalik rünnata ükskõik keda.“
Usk, et Islandilt on võimalik rünnata ükskõik keda, oli ärgitanud Kyle Bassi Islandist võimalikult rohkem teada saama ning Islandil toimuvat tähelepanelikult jälgima. Näiteks sai ta teada, et geograafide arvates on Island maa, millel on eriline ellujäämisvõime, vaatamata pikemas perspektiivis keskkonnast tulenevatele ohtudele. „Kõik olid veendunud, et Islandi pangad on nüüd mängust väljas. Aga valitsus aina jätkas pankade päästmist,“ rääkis Bass. „Ja siis korraga oli Island pankrotis. Väga huvitav, mõtlesin mina. Tuhat aastat on nad oma asju õigesti ajanud ja suutnud kõik looduse poolt ette veeretatud takistused ületada, kuidas nad siis nüüd nii hullusti eksisid!“
Olin saanud oma küsimusele vastuse. Tema huvi algas lauamängust ja oli lõppemas ühe teistmoodi lauamänguga. Ning taas kord oli Island hea koht, kust alustada.
I
WALL STREET TUNDRAS
Vahetult pärast 6. oktoobrit 2008, mil Island faktiliselt pankrotti läks, vestlesin ühe IMFi inimesega, kes oli lennanud Reykjavíkki, et välja selgitada, kas nõnda suurejooneliselt pankrotistunud riigile üldse saab raha laenata. Ta polnud varem Islandil käinud ega teadnud sellest maast midagi ning otsis kaardilt selle asukohta. Terve elu oli ta tegelnud teada-tuntud õnnetute riikidega, mis asusid tavaliselt Aafrikas ja mida tabas üks finantsprobleem teise järel. Island oli tema jaoks sootuks uus koht: ülimalt jõukas riik (2008. aasta ÜRO inimarengu indeksis esimene), kõrge haridustasemega rahvas, kes oli ajaloos silma paistnud oma mõistlikkusega, ja kes nüüd oli täie mõistuse juures saanud hakkama finantsajaloo ühe suurima hullumeelsusega. „Saad aru, Island ei olegi enam riik, vaid riskifond,“ ütles ta.
Üks riik ja rahvas, kellel puudus otsene kogemus ja igasugune aim suurtest ja peentest sahker-mahker finantstehingutest, nägi, kuidas Wall Streetil toimetatakse, ja otsustas: „Ka meie oskame nii.“ Lühikest aega näis, et oskavadki. 2003. aastal oli Islandi kolmel suurimal pangal varasid kokku vaid mõni miljard dollarit, mis oli umbes 100 protsenti riigi SKTst. Järgmise kolme ja poole aastaga kasvas pankade varade maht rohkem kui 140 miljardini ja ületas Islandi SKTd nii suurelt, et varade protsentuaalset suhet SKTsse polnud mõtet arvutadagi. Ühe majandusteadlase sõnul „oli see oli kõige kiirem pangandussüsteemi paisumine inimkonna ajaloos“.
Osalt sellepärast, et pangad laenasid raha väärtpaberite ja kinnisvara ostmiseks ka islandlastele, tõusid Islandi väärtpaberite ja kinnisvara hinnad samal ajal lakke. 2003. aastast kuni 2007. aastani, mil USA väärtpaberituru väärtus kahekordistus, kasvas Islandi väärtpaberituru väärtus üheksakordseks. Reykjavíki kinnisvarahinnad kolmekordistusid. 2006. aastal oli keskmine Islandi perekond kolm korda varakam kui 2003. aastal ja kogu vastne rikkus oli sõna otseses mõttes ühel või teisel viisil seotud uue investeerimispangandusega. „Kõik õppisid Black-Scholesi optsioonihindamise mudelit,“ räägib Ragnar Arnason, Islandi ülikooli kalamajanduse professor, kes oli tunnistajaks, kuidas üliõpilased kalamajanduse erialalt rahandusse üle jooksid. „Tehnika- ja matemaatikaõppeasutused pakkusid rahandustehnoloogia kursusi. Sajad inimesed õppisid rahandust.“ Ja seda riigis, mis on sama suur kui Kentucky osariik USAs, ent kus on elanikke vähem kui Illinoisi osariigi maakonnalinnas Peorias. Peorias ei ole globaalseid finantsinstitutsioone, sadade finantsistide koolitamisele pühendunud ülikooli ega oma raha. Ometi võttis maailm Islandit tõsiselt. (Bloombergi uudisteagentuuri pealkiri 2006. aasta märtsist: „Islandi miljardärist magnaat „Thor“ esitab USA-le väljakutse riskikapitalifondiga“.)
Globaalse haardega finantsambitsioonil ilmnes ka ebameeldiv külg. Kui kolm nende vastselt ülemaailmsete mõõtmetega panka kokku kukkusid, avastasid Islandi 300 000 elanikku, et panganduse 100 miljardi dollarilise kahjumi eest vastutavad mingil kombel hoopis nemad – see teeb laias laastus 330 000 dollarit iga Islandi mehe, naise ja lapse kohta. Lisaks kandsid nad kümnete miljardite dollarite ulatuses isiklikku kahju kummaliste valuutaspekulatsioonide tõttu ning veelgi enam johtuvalt Islandi väärtpaberituru 85-protsendilisest langusest. Islandi rahanduses haigutava augu täpset suurust dollarites polnud põhimõtteliselt võimalik teada saada, kuna see olenes üldiselt stabiilse Islandi krooni väärtusest, mida samuti tabas krahh ja mille valitsus turult kõrvaldas. Kahju oli igatahes suur.
Islandist sai hoobilt ainus maailma riik, millele ameeriklased said näpuga näidata ja öelda: „Vähemalt seda ei teinud meie.“ Lõpuks ulatus islandlaste võlg 850 protsendini nende SKTst. (Kõrvuni võlgades olev USA jõudis just 350 protsendini.) Nii absurdselt suureks ja tähtsaks kui Wall Street on USA majanduses muutunud, ei ole see siiski kasvanud nii suureks, et rahvas ei jõuaks seda häda korral välja aidata. Islandi kolmest pangast igaühe kahjum oli aga liiga suur, et rahvas jõuaks seda kinni maksta, ning kõik koos olid need nii naeruväärselt suured, et krahhinädalate arvamusuuringus tunnistas kolmandik elanikest küsitlejatele, et mõtleb emigreerumisele.
Vaid kolme-nelja aastaga oli stabiilse kollektivistliku ühiskonna külge poogitud täiesti uuelaadne majandustegevus ning see pookeoks hakkas peremeestaime lämmatama. „Asi algas lihtsalt ühest noorukite pundist,“ jutustas IMFi-mees. „Selles egalitaarses ühiskonnas nad lihtsalt tulid, mustad ülikonnad seljas, ja kukkusid äri ajama.“
VIISSADA MIILI Šotimaast loodes maandub Icelandairi lennuk ja ruleerib terminali juurde, mida ikka veel kaunistavad Landsbanki logod – Landsbanki on üks Islandi kolmest pankrotti läinud pangast Kaupþingi ja Glitniri kõrval. Püüan surnud finantskorporatsioonide järjest kasvava abistamismahu kohta maailmas välja mõelda mõnd metafoori – pärast pumba väljalülitamist aiakastmisvoolikusse jäänud vesi? –, aga enne, kui ma sellega valmis saan, küünitab minu taga istunud mees võtma kotti pagasilaekast istmete kohal ja lööb mu sellega peaaegu oimetuks. Peagi saan teada, et islandi meeste, nagu ka põtrade, jäärade ja teiste sarviliste imetajate meelest on kokkupõrked olelusvõitluses vajalikud. Samuti saan teada, et konkreetne islandi mees on Islandi börsi kõrge ülemus. Hetkel aga tean vaid seda, et üks keskealine kallis ülikonnas mees pingutab kõigest väest kehasid lömastada, ilma et ta vabandust paluks või seletust annaks. Kogu tee kuni passikontrollini pulbitses minus nördimus selle ilmselge jõhkra vaenulikkuseakti pärast.
Ühe
