kodanikud“ ning sellega pole mõeldud „Kõik Islandi kodanikud“, vaid „Kõik kodanikud ükskõik kust kohast“. Igaüks tuleb kusagilt ja nii moodustame kõik üheainsa järjekorra, mis lookleb klaasi taga istuva meheni. Enne kui jõuate öelda: „Vastuolude maa“, teeb ta näo, nagu vaataks teie passi, ja viipab siis käega, et võite minna.
Seejärel viib tee läbi sünkja, lumega pahteldatud mustade vulkaaniliste kividega maastiku, mis võib-olla sarnaneb Kuu maastikuga, võib-olla ei sarnane, aga igatahes näib see just selline, nagu võiks olla Kuul, nii et enne esimest Kuu-ekspeditsiooni tõid NASA teadlased astronaudid siia kohanema. Tunni aja pärast saabume hotelli nimega 101 Hotel, mille omanik on Islandi ühe kuulsaima pankrotistunud pankuri naine. Hotelli nimi on salapärane (101 on jõukaima linnaosa postiindeks), kuid mõjub esimesest pilgust tuttavlikuna: see on šikk Manhattani hotell. Musta riietatud personal, seintel arusaamatud kunstiteosed, puutumata kohvilaudadel lugejaist puutumata moeteemalised raamatud – kõik selleks, et mats maakolkast end ebamugavalt tunneks –, isegi New York Observeri värskeim number on olemas. See on sedasorti koht, kus elavad pankurid, kuna nad arvavad, et sellistes kohtades elavad kunstnikud. 2009. aasta jaanuaris korraldas Bear Stearns siin Briti ja Ameerika riskikapitalifondide juhtide kohtumise, kus arvati kokku, kui palju on võimalik raha teenida Islandi krahhile panustades. (Palju.) Kunagi külastajatest tulvil hotell on praegu tühi, 38 toast on hõivatud vaid kuus. Samuti on tühi restoran ning tühjad on lauakesed ja väikesed omaette nurgakesed, kus istujaid imetlesid kunagi nood, kes seal ei istunud. Pankrotis Holiday Inn näeb välja suisa masendav, pankrotis Ian Schrageri hotell on traagiline.
Et finantstuusad, kes omal ajal siin elamise eest kõvasti maksid, on alatiseks lahkunud, saan suure toa ülemisel korrusel vaatega vanalinnale poole hinnaga. Keeran end mõnusasti siidiste valgete linade vahele, võtan välja raamatu Islandi majanduse kohta – see on kirjutatud 1995. aastal enne pangandushullust, kui riigil polnud välismaale müüa midagi peale värske kala – ning loen sealt tähelepanuväärse lause: „Islandlaste suhtumine turusüsteemi kui majanduse korraldamise nurgakivisse, eriti aga sellest johtuvasse tulude jagamisse on umbusklik.“
Sel hetkel hakkab kostma kummaline müra.
Esiteks on kuulda voodiraami mütsatust vastu seina, mille järgnevad mitmesugused oiged ja peenehäälsed karjed. Kõrvaltoas elav paar on õhtuks koju saabunud. Nende tekitatud hääled valjenevad, aga mis imelik – hoolimata sellest, kui valjuks hääled kasvavad ja kui selgesti kuuldavad nad on, jäävad kaasnevad sõnad täiesti arusaamatuks. Kuna keskendumine raamatule Islandi kalandusest on raske, üritan läbi seina kostvaid hääli imiteerida – keel mu suus saadab seejuures korda enneolematuid asju. Teiselt poolt seina kostvad hääled on umbes niisugused, mida teeb „Sõrmuste isanda“ jässu kääbik. Guglunk … Guglunk! … Mordor … Mordor! Siis taipan: see ongi islandi keel.
Järgmiseks kostab vinguv kriiksumine toa kaugemast otsast. Tõusen voodist, et olukorda uurida. See on küttesüsteem, mis häälitseb nagu liiga kauaks pliidile jäetud teekann, püüdes end kontrolli all hoida. Islandi küte ei ole selline, nagu meie tunneme, vaid soojus tuleb otse maa seest. Vesi on algselt keemistemperatuuril. Igal aastal sulgevad töölised tänavate parandamise ajaks külma vee pealevoolu, mille abil kuuma vett parajaks timmitakse, ning mõnigi vaene islandlane keeb duši all elusalt ära. Nii võimas on maa seest minu tuppa lastav soojus, et läheb vaja mingit suurt kriiksuvat ja puhkivat masinat, mis mind ärakeemise eest kaitseks.
Lõpuks kostab väljast plahvatus.
Pahh!
Ja veel kord.
Pahh!
KUNA ON detsembri keskpaik, tõuseb päike vastumeelselt kell 10.50 ja loojub innukalt kell 15.44. Otseses mõttes on see muidugi parem kui variant, et päikest üldse ei oleks, kaudselt on see aga halvem, sest tekitab kiusatuse arvata, nagu oleks võimalik simuleerida normaalset elu. Olgu see paik mis ta on, aga normaalne see ei ole. Seda veendumust tugevdab üks 26-aastane islandlane, keda ma nimetan Magnus Olafssoniks ja kes veel mõni nädal tagasi teenis ühes pangas valuutatehingutega tegeledes ligemale miljon dollarit aastas. Pikk, valkjasblond ja kena välimusega Olafsson näeb välja just nõnda, nagu islandlast kujutletakse – mis aga tähendab, et ta pole hoopiski sarnane enamiku islandlastega, kes on hiirekarva juustega ja jässakad. „Mu emal on varutud piisavalt toiduaineid, et vürtspood avada,“ ütleb ta ning lisab, et krahhist peale tundub Reykjavík kuidagi pinges ja ebamugav.
Kaks kuud varem, oktoobri alguses, kui kauplemine Islandi krooniga lakkas, hiilis Olafsson tehingutelaua tagant minema, läks telleri juurde, võttis välja nii palju valuutat sularahas kui sai ning toppis selle kotti. „Terves kesklinnas nägi tol päeval kottidega inimesi,“ räägib ta. „Muidu ei käi kesklinnas keegi kunagi ringi, kott kaasas.“ Ta läks pärast tööd oma sularaha täis kotiga koju ning peitis umbes 30 000 dollari väärtuses jeene, dollareid, eurosid ja naelu ühe lauamängu sisse.
Enne seda oktoobrikuud olid tuntud pankurid kangelased, nüüd on nad välismaal või hoiavad madalat profiili. Enne oktoobrikuud pidas Magnus Islandit loomuldasa ohutuks, nüüd kujutleb ta, kuidas välisriikidest on tulemas röövlite hordid tema lauamängu-rahakappi tühjaks tegema – mistap keelab ta mul avaldada oma tegelikku nime. „Mõelge, kui New Yorgis saadakse sellest teada ja saadetakse kohale lennukitäied röövleid,“ teoretiseerib ta. „Peaaegu kõik hoiavad oma sääste kodus.“ Kuna ta meelerahu on juba niigi kadunud, räägin talle rahutukstegevatest plahvatustest, mis mu hotellitoa kõrvalt olid kostnud. „Jah,“ ütleb ta muiates, „viimasel ajal on palju Range Rovereid põlema pandud.“ Siis ta seletab.
Mõned viimased aastad tegeles suur hulk islandlasi ühe ja sama hukatusliku spekuleerimisega. Et kohalik intressimäär oli 15,5 protsenti ja kroon tugevnes, siis otsustasid inimesed, kes tahtsid osta midagi, millest jõud üle ei käinud, olla kavalad ja võtta laenu, aga mitte kroonides, vaid jeenides ja Šveitsi frankides. Jeeni pealt maksid nad intressi kolm protsenti, lisaks teenisid suure nutsu valuutaspekulatsiooniga, kuna krooni kurss üha tõusis. „Selle äri peale tulid suurelt jaolt kalaärimehed ja see kasvas hiigelsuureks,“ räägib Magnus. „Nad teenisid sellega nii palju raha, et finantstehingud tõrjusid kala tagaplaanile.“ Nad teenisid sellega nii palju raha, et see äri hakkas kalandustegelaste seast levima ka nende sõprade hulka.
Asi näis lihtsamast lihtsam: muudkui osta aina hinnalisemaid maju ja autosid rahaga, mille laenamise eest sulle tegelikult peale makstakse. Ent oktoobris, pärast krooni kukkumist, olid jeenid ja Šveitsi frangid, mis tuli tagasi maksta, juba mitu korda kallimad. Paljudel islandlastel – eriti noortel – oli nüüd 1,5 miljoni dollari suuruse laenu eest ostetud 500 000-dollariline maja ning 100 000-dollarilise laenu eest ostetud 35 000 dollarit maksev Range Rover. Range Roveri probleemile on kaks kiiret lahendust. Üks on panna see laevale, viia Euroopasse ja katsuda seal maha müüa raha eest, millel on veel väärtust. Teine võimalus on panna see põlema ja kasseerida sisse kindlustusraha. Pahh!
Reykjavíki-alused kaljud võivad olla vulkaanilist päritolu, aga linn ise tundub olevat setteline: mitme paksu arhitektuurikihi peal, mida tuleks nimetada Põhjamaiseks Pragmatismiks, asub õhuke kiht, mida ühel päeval hakatakse kindlasti nimetama Kapitalistlikuks Persekeeramiseks. Kääbiklikes mõõtmetes ehitised, milles asub Islandi valitsus, on veetlevad ja sobivad linna mastaabiga. Sugugi ei sobi sellega aga ookeaniäärsed pooleli olevad klaastornid, mis pidid saama elukohaks rahandustuusadele ja tagatipuks varjama kõigi teiste eest vaate teispool sadamat kõrguvatele valgetele kaldajärsakutele.
PARIM VIIS mõnd linna näha on seal jalutada, kuid kus ma ka ei jalutaks, kõikjal tormavad mulle otsa islandi mehed, lausumata musta ega valget. Lihtsalt lõbu pärast, närvide proovilepaneku mõttes kõnnin edasi-tagasi mööda tähtsaimat ostutänavat, et näha, kas mõni edasirühkiv islandi mees äkki suvatseb õlaga nügimise asemel teistelegi teed anda. Seda ei juhtu. Eriti terav on probleem piduõhtutel – neljapäeval, reedel ja laupäeval –, kui
