poliitikuid, vaid finantsiste. Mingil tasandil on rahvas sellega nõus: kui Bauguri investeerimisgruppi juhtinud mees 101 Hoteli uksest oma limusiini poole tormas, loobiti teda lumepallidega, ning kui Kaupþingi panka juhtinud mees sisenes rahvusteatrisse ja istet võttis, vilistas rahvas ta välja. Enamasti on suured ninad aga Islandist Londonisse jalga lasknud või peitu pugenud, lastes vaesel peaministril häbi enda peale võtta ja saates ta kohtuma igal nädalavahetusel parlamendihoone juurde kogunevate vihaste demonstrantidega, keda juhib folklauljast aktivist Hörður Torfason.
Haardel on oma lugu, mida ta kaitseb: välismaalased usaldasid oma kapitali Islandi kätte ja islandlased käisid sellega ümber oskuslikult, siis aga toimus 15. septembril 2008. aastal Lehman Brothersi krahh, mispeale välismaalased sattusid paanikasse ja hakkasid kapitali tagasi nõudma. Island ei kaotanud mitte omaenese mõtlematuse, vaid globaalse tsunami tõttu. Selle loo häda on selles, et see ei seleta, miks tabas tsunami Islandit, aga mitte näiteks Tongat.
Kuid ma ei tulnud Islandile vaidlema. Tulin, et mõista. „Ühte asja tahaksin küll teilt küsida,“ ütlen ma.
„Jah?“
„Kas on tõsi, et te ütlesite rahvale: on aeg lõpetada tegelemine pangandusega ja minna kala püüdma?“
Hästi öeldud! Tabavalt, õigesti, asjakohaselt. Mina olin kuulnud seda kaudsetest allikatest, ühe New Yorgi riskifondi juhi käest. Peaminister puurib mind enesekindlal ja valjul pilgul. „See on jõhker liialdus,“ vastab ta.
„Minu arust on see mõistlik jutt,“ ütlen arglikult.
„Mina pole niiviisi öelnud!“
Ilmselt olen tabanud mingit hella kohta, aga millist täpselt, ma ei tea. Kas ta kardab, et selline ütlus näitab teda lollina? Või arvabki ta, et kalapüüdmine kui eluala on kuidagi vähem väärikas kui pangandus?
VIIMAKS jõuan tagasi hotelli ja esimest korda nelja öö jooksul ei ole naabertoa ukse taga tühje šampanjapudeleid. Islandlastest abielupaar, keda olin kujutlenud ägedat lõpupidu pidamas, oli pakkinud asjad ja koju läinud. Neli ööd olin talunud nende läbi seina kostvaid vaalakarjeid, nüüd valitseb vaikus. Võin end koos raamatuga „The Economic Theory of a Common-Property Resource: The Fishery“ voodisse kerra tõmmata. Islandi rikkus pärineb ühel või teisel viisil kalast ning kui tahetakse mõista, mida islandlased oma rahaga tegid, tuleb kõigepealt mõista, kuidas see raha tuli.
Selle suurepärase teose kirjutas Indiana ülikooli majandusteadlane H. Scott Gordon juba 1954. aastal. Selles kirjeldatakse kalurite kehva olukorda ning otsitakse seletust, „miks ei ole kalurid jõukad vaatamata sellele, et mere kalavarud on inimesele kättesaadavatest ressurssidest kõige rikkalikumad ja ammendamatumad“. Probleem on selles, et kuna kalad kuuluvad kõigile, siis ei kuulu nad kellelegi. Igaüks võib kala püüda nii palju kui tahab ja sestap püütakse kala nii palju, et kalapüük ei ole enam kellegi jaoks kasumlik. „Iga kalur hellitab lootust püüda „suur loomus“,“ kirjutab Gordon. „Nagu kalureid hästi tundvad inimesed tihti tunnistavad, on kalurid loomult mängurid ja parandamatud optimistid.“
Teisisõnu, kalurid sarnanevad paljuski Ameerika investeerimispankuritega. Liigse eneseusaldusega teevad nad vaeseks nii iseend kui ka oma püügikohad. Püütava kala hulga lihtne piiramine ei lahendaks probleemi, see vaid tugevdab konkurentsi kalavarudele ja vähendab kasumit. Eesmärk pole see, et kalurid kulutaksid üha enam raha üha rohkemate võrkude ja suuremate laevade peale. Eesmärk on püüda minimaalse jõupingutusega maksimaalne hulk kala. Et selleni jõuda, on vaja valitsuse sekkumist.
See äratundmine ongi asjaolu, tänu millele sai Islandist kui 1900. aasta paiku ühest Euroopa vaesemast maast 2000. aastaks üks rikkamaid riike. Suur muutus Islandil sai alguse 1970. aastate alguses, mil kalasaagid olid närused. Kui parimad kalurid olid teist aastat järjest naasnud merelt ilma tavapärase tursasaagita, astus Islandi valitsus radikaalse sammu: kalavarud erastati. Iga kalur sai püügikvoodi, mis põhines umbkaudu tema varasematel püüginumbritel. Kes oli Islandil suurpüüdja, see sai paberi, mis andis talle õiguse püüda näiteks ühe protsendi kogu hooaja lubatud püügimahust. Enne püügihooaja algust määrasid mereuurimisinstituudi teadlased kindlaks, millise koguse turska võib välja püüda, ilma et see kahjustaks kalavarude olukorda pikemas perspektiivis. Lubatud püügikogus muutus aastast aastasse, aga igaühe protsent aastakogusest oli fikseeritud ning see paberitükk kindlustas protsendi talle jäädavalt.
Kes aga ise kalastada ei tahtnud, võis oma kvoodi müüa teisele soovijale. Nõnda liikusid kvoodid nende kätte, kellele need olid kõige väärtuslikumad, st parimate kalurite kätte, kes oskasid kala merest kätte saada kõige efektiivsemalt. Oma kvoodi võis viia ka panka ning võtta selle tagatisel laenu, pangale aga ei valmistanud mingit raskust määrata dollarihind maailma rikkalikemate varudega tursapüügipiirkonnast konkursita väljapüütavale tursakvoodile. Erastamisele lisaks olid kalavarud ka optsioonidega kaetud.
SEE OLI KOHUTAVALT ebaõiglane: kõigi ühine ressurss – Islandit ümbritsevas meres elavad kalad – anti lihtsalt üle käputäiele õnneseentest islandlastele. Üleöö tekkisid Islandis esimesed miljardärid, kõik nad olid kalurid. Sotsiaalpoliitikana oli lahendus aga nupukas: ühtäkki polnud kala enam hädisevõitu toimetulekuvahend, vaid sellest sai reaalse, kestva jõukuse allikas. Väiksem hulk inimesi püüdis väiksema vaevaga enam-vähem õige koguse kala, mis pikas perspektiivis maksimeerib Islandi kalastuspiirkondade väärtuse. Tänu uuele rikkusele muutus Island põhjalikult – maast, mis oli 1100 aastat olnud mahajäänud kolgas, sai koht, mis sünnitas Björki. Island on saanud oma muusikutega kuulsaks, sest nüüd on islandlastel aega teha muusikat ja palju muudki. Islandi noortele makstakse kinni näiteks välismaal õppimine ja toetatakse nende arengut kõige erinevamates huvitavates suundades. Islandi kalanduspoliitika on muutnud Islandi nägu ning Islandist on saanud tõeline masin, mis tursast filosoofiadoktoreid vorbib.
Aga sellest tekib mõistagi uus probleem: doktorikraadiga inimesed ei taha elatist teenida kalapüügiga. Nemad vajavad muud tegevust.
Tõenäoliselt ei ole selleks ka töö Islandi teisel peamisel loodusressursil põhinevas tööstusharus: energeetikas. Kosed ja keev laava toodavad tohutul hulgal odavat energiat, kuid erinevalt naftast ei saa seda tulusalt eksportida. Islandi energia on Islandil lõksus ning kui lõksus energia kõlab ehk poeetiliseltki, siis selle probleemiga tulid islandlased toime üpris proosalisel moel. Nad küsisid endalt: mida tohutult energiamahukat saaksid nad valmistada, mille eest oldaks nõus maksma? Vastuseks kõlas: alumiinium.
Pange tähele, keegi ei küsinud, mida islandlased sooviksid teha või mille tegemiseks oleksid islandlased eriti sobilikud. Keegi ei arvanud, et islandlastel on mingi loomulik anne alumiiniumi tootmiseks, tõsi on pigem vastupidine. Kui riigi suurim alumiiniumitootja Alcoa tahtis 2004. aastal hakata püstitama hiiglaslikku sulatustehast, põrkus ta kahe Islandile eriomase probleemiga. Esimene probleem oli niinimetatud salainimesed ehk selgemalt öeldes haldjad, kelle olemasolusse suur hulk rikkalikust folkloorist pikalt ja põhjalikult läbi imbunud islandlasi siiralt usub. Enne sulatustehase rajamist pidi Alcoa leppima sellega, et valitsuse määratud ekspert kammis taraga ümbritsetud ehitusplatsi läbi veendumaks, et platsil ega selle all pole peidus haldjaid. Tegemist oli ettevõtte jaoks delikaatse olukorraga, jutustas mulle Alcoa kõneisik, sest platsi haldjavabaks tunnistamise eest pidi firma maksma suure summa, kuid mehe sõnul „ei saanud meie kui firma ametlikult haldjate olemasolu möönda“. Teiseks ja tõsisemaks probleemiks olid Islandi meessoo esindajad, kes suhtusid turvariskidesse kergekäelisemalt kui teiste maade alumiiniumitehaste töölised. „Tööstuses on vaja inimesi, kes järgivad eeskirju ja teevad, mis vaja,“ räägib Alcoa kõneisik. „Siin ei vajata kangelasi. Ei pea hakkama parandama seda, mille parandamine pole sinu töö, sest nii võib kogu värk õhku lennata.“ Islandi meestel on aga kalduvus proovida parandada asju, mille parandamine pole nende töö.
Islandi majandust
