tahta pidada. Näiteks teatud paigas haldjate puudumise tõendamine. („See võtab vähemalt kuus kuud aega ja võib olla väga keeruline.“) Neid ametikohti aga ei jagu nii palju, kui oleks vaja, arvestades riigi võimekusega tursast filosoofiadoktoreid toota. 21. sajandi koidikul igatsesid islandlased leida oma majanduses midagi sellist, millega nende filigraansel mõistusel sobiks tegelda.
Siseneda investeerimispangandusse.
VIIENDAT KORDA viie päeva jooksul panen tähele, et lauas, kus istuvad islandi mehed ja islandi naised, valitseb kerge pinge. Meeste juures võib märgata nende ülemaailmset tendentsi naistega mitte vestelda – pigem küll mitte kaasata naisi vestlusse –, kui puudub ilmne seksuaalne motiiv. Kuid see ei ole kindlasti probleem. Jälgides islandi mehi ja naisi, kes kusagil koos viibivad, tundub, nagu oleks pilgu ees väikesed lapsed. Nad ei mängi üksteisega, vaid igaüks omaette, neis on orgaaniliselt isegi vähem ühist kui teiste arenenud riikide meestel ja naistel, ja see tegelikult ütleb mõndagi. See ei tähenda kindlasti mitte sõna otseses mõttes naiste allasurutust. Paberil ja ajalooliste globaalsete standardite järgi on naiste olukord sama hea nagu mujal: tasemel riiklik arstiabi, töölkäijate suur osakaal, võrdsed õigused. Kuid islandi naistel näib puuduvat islandi meestega tõeline side – vähemalt neid kümme päeva jälginud turisti pilgu läbi vaadatuna. Iseseisvuspartei on peamiselt meeste partei, sotsiaaldemokraatlik partei peamiselt naiste partei. (1. veebruaril 2009. aastal, mil Geir Haarde viimaks tagasi astus, tuli tema asemele sotsiaaldemokraat Jóhanna Sigurðardóttir, miska Island sai endale mitte ainult naispeaministri, vaid ka nüüdismaailma esimese avalikult homoseksuaalse riigipea – ta on abielus naisega.) Kõik tunnevad kõiki, aga kui islandlastelt infot pärida, soovitavad mehed alati mehi ja naised naisi. Stefan Alfssoniga soovitas mul rääkida näiteks mees.
KUIVETU JA NÄLGINUD välimusega Alfsson, kelle habemetüügas pole hoolitsetud, vaid pigem loomulik, näeb ikka veel välja rohkem traalerikapteni kui finantsisti moodi. Merel hakkas ta käima kuueteistkümneselt, õppides püügihooaegade vahel kalandust. Rabavalt noorena, 23-aastaselt, sai temast sai ühe Islandi kalatraaleri kapten ning nagu ma teistelt meestelt kuulsin, peeti teda kalanduse omamoodi imelapseks – tal oli anne, mis võimaldas tal tursakvoodi täis püüda kõige lühema ajaga. Jaanuaris 2005 jättis ta 30-aastasena aga kalapüügi sinnapaika ja läks tööle Landsbanki valuutakauplemisosakonda. Ta spekuleeris rahaturgudel peaaegu kaks aastat, kuni 2008. aasta oktoobri n-ö suure veresaunani, mil ta ühes kõigi ülejäänud end „treideriteks“ nimetanud islandlastega lahti lasti. Tema enda jutu kohaselt oli tema tööks meelitada inimesi, peamiselt kaluritest kolleege, sõlmima tehingut, millest polnud võimalik keelduda: võtta kolmeprotsendilist jeenilaenu, osta jeenide eest Islandi kroone ja investeerida kroonid 16-protsendilise kasuga. „Mina arvan, et kergem on võtta kalandusinimene ja õpetada ta valuutaga kauplema, kui võtta pangandusinimene ja õpetada ta kala püüdma,“ räägib Alfsson.
Seejärel seletab ta, miks kalapüüdmine polegi nii lihtne kui ma arvasin. Kõigepealt on kalapüük ohtlik, eriti kujul, nagu seda teeb islandi mees. „Memmepoegi meeskonda ei taheta,“ ütleb ta, eriti seetõttu, et Islandi kaptenid on kuulsad oma hullumeelse püügimaneeri poolest. „Ükskord oli mul venelastest meeskond,“ jutustab ta, „ja ega nad ei olnud laisad, aga venelastel käib kõik ühesuguses tempos.“ Kui algas torm, katkestasid venelased liigse ohtlikkuse tõttu püügi. „Islandlased püüavad igasugustes tingimustes, kuni enam püüda ei saa,“ räägib Stefan. „Islandlased armastavad riskida. Kui kukud üle parda, siis ellujäämisvõimalust ei ole. Ma olen 33-aastane ja mul on juba kaks sõpra merel surma saanud.“
Kapteniks saamiseks pidi ta aastaid õppima, ometi sai ta selle koha vaid tänu õnnelikule juhusele. Kui ta oli 23-aastane kapteniabi, lahkus tema kalalaeva kapten. Laevaomanik otsis asendajat ja leidis ühe pensionile jäänud vanema mehe imetabase nimega Snorri Snorrasson, kes kujutas endast midagi Islandi kalapüügilegendi taolist. „Selle mehega olen kaks korda merel käinud,“ räägib Stefan. „Iialgi elus pole ma maganud nii vähe, sest mul oli nii suur himu kõike teada saada. Magasin öösiti vaid kaks-kolm tundi, istusin aina tema kõrval ja me muudkui rääkisime. Imetlesin teda kogu hingest, raske on kirjeldada, mida kõike ta mulle õpetas. Traaleri tüürimist tuulega. Võrgu vedamist õige nurga all. Kuidas merel tegutseda. Mida teha, kui on halb päev? Mida teha sellel sügavusel püüdes? Kui midagi ei tule, kas muuta sügavust või minna teise kohta? Kokkuvõttes toimid sa paljuski tunde järgi. Õppisin selle ajaga lõpmatult rohkem kui koolis. Kuidas saakski koolis kala püüdma õppida?“
See imeline õpiaeg püsis ta meeles nii värskena, nagu oleks kõik olnud eile, ja sellele mõeldes kiskusid ta silmad kalkvele.
„Tähendab, sa olid õppinud seitse aastat pisimaidki kalapüügi nõkse ja võtteid, enne kui sulle langes sülle võimalus õppida selle suure kapteni juures?“ küsisin ma.
„Jah.“
„Ja ka siis pidid sa kuid istuma suure meistri jalge ees, enne kui tekkis tunne, et nüüd sa oskad oma tööd?“
„Jah.“
„Miks sa arvasid, et pankuriks hakata ja finantsturgudel spekuleerida võid sa ilma päevagi õppimata?“
„See on väga hea küsimus,“ ütleb ta. Ta jääb minutiks mõttesse. „Täna õhtul tuleb mul esimest korda sõnadest puudu.“ Kuna minagi tihtipeale arvan, et tunnen hästi seda tööd, mida ma teen – kuigi tegelikult ei tunne –, tärkab mus kaastunne.
„Mis su tööks täpsemalt oli?“ küsin ma, lastes ta konksu otsast lahti, kuna Islandi praegune humaanne poliitika näeb ette kinnivõtmist ja siis vabakslaskmist.
„Ma alustasin…“ – nüüd pahvatab ta naerma – „…ettevõtete nõustajana valuutariskide maandamisel. Aga kuna mul on agressiivne loomus, liikusin üha rohkem ja rohkem puhtalt spekulatiivse kauplemise poole.“ Paljud tema kliendid olid teised kalurid ja kalastusettevõtted ning need olid, nagu ta isegi, elust õppinud, et kes ei riski, see kala ei saa. „Kliente huvitas „riskide maandamine“ üksnes sedavõrd, kuivõrd see tähendas rahateenimist,“ räägib ta ja puhkeb hüsteeriliselt naerma.
„Kas sulle tegelikult meeldis pangandusega tegelda?“ küsin ma.
„Ma pole kunagi pankuritest lugu pidanud,“ vastab ta ikka veel õhku ahmides. “Minu üks lemmikütlusi tänase päevani kõlab: ära iial usalda pankurit.“
KUI TAGASI VAADATA, siis võinuks viimased viis aastat üle elanud islandlane esitada endale paar ilmselget küsimust. Näiteks: miks peaks Island globaalse finantsturu jaoks äkki nii oluline tunduma? Või: miks peaks kaasaegse panganduse loonud suurtel riikidel järsku tekkima vajadus, et nende hoiustajate ja laenuvõtjate vahel seisaksid Islandi pangad ja otsustaksid, kes saab kapitali ja kes ei saa. Ja veel: kui islandlastel on nii uskumatult suur loodusest antud anne rahandusega tegelemiseks, miks nad seda siis 1100 aastat nii hästi varjasid? Lõpuks, kui igaüks seal tunneb igaüht või vähemalt tema õde, siis võiks arvata, et hetkel kui Stefan Alfsson Landsbanki sisse marssis, pidanuks kümme inimest talle ütlema: „Stefan, sa oled ju kalur.“ Aga keegi ei öelnud. Ja siiamaani ei ütle. „Kui ma pangandusse tagasi läheksin,“ ütleb see Islandi tursapüüdja, kelle nägu on nüüd võtnud täiesti mittemidagiütleva ilme, „saaks minust privaatpanganduse tegelane.“
2001. AASTAL, mil internetibuumi tabas krahh, avaldas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) ajakiri Quarterly Journal of Economics intrigeeriva artikli pealkirjaga „Boys Will Be Boys: Gender, Overconfidence, and Common Stock Investment“ („Poisid jäävad poisteks: sugu, liigne enesekindlus ja kõrge riskiga investeeringud“). Artikli autorid Brad Barber ja Terrance Odean pääsesid ligi rohkem kui 35 000 leibkonna kauplemistehingute andmetele ning võrdlesid selle materjali põhjal meeste ja naiste eelistusi. Kokkuvõttes leidsid nad, et mehed teevad tehinguid sagedamini kui naised ning peavad end ekslikult finantsalal
