eripäraks oli krahhiga seotud naiste väga väike hulk. Pankades töötas naisi, aga mitte neil ametikohtadel, kus võeti riske. Niipalju kui ma tean, oli ainult üks naine Islandi buumi ajal ühes Islandi pangas kõrgel ametikohal. Tema nimi on Kristín Pétursdóttir ja 2005. aastaks oli ta tõusnud Kaupþingi panga asepresidendiks Londonis. „Finantskultuuris domineerivad mehed,“ räägib ta. „See kultuur on üpris äärmuslik. See on haidest kubisev bassein. Naised lihtsalt jälestavad seda.“ Pétursdóttirile meeldis rahandus. Talle ei meeldinud aga see, kuidas islandi mehed seal toimetavad, ja nii ta lahkuski 2006. aastal ametist. „Inimesed ütlesid, et ma olen hull,“ räägib ta, aga tema tahtis luua finantsteenuste ettevõtte, mida juhiksid täielikult naised. „Et finantsmaailma rohkem naiselikke väärtusi tuua,“ nagu ta ütleb.
Praegu on tema firma üks väheseid kasumlikke finantsettevõtteid kõigi nende seas, mis Islandile veel jäänud. Pärast väärtpaberibörsi krahhi hakkas raha sisse voolama. Näiteks mõni päev enne meie tutvumist kuulis ta ühel varahommikul, et keegi prõmmib välisuksele. Kui ta ukse avas, seisis seal väike vanamees. „Mul on kogu sellest süsteemist siiber,“ kurtis mees. „Tahan nüüd oma raha naiste hoolde anda.“
Mõtlesin sellele, kui jalutasin viimase Islandil viibimise päeva pärastlõunal Saaga muuseumi. Selle muuseumi eesmärk on glorifitseerida saagasid, 12.–13. sajandist pärinevaid islandi eepilisi lugusid, ent muuseumi elusuurused dioraamid meenutavad pigem moodsat tõsielusarja. Ei mingeid silikoonkujusid, vaid päris muistsed islandlased või neid kehastavad näitlejad ning valjuhäälditest kostvad kriisked ja verdtarretavad karjed: katoliku piiskopil Jón Arasonil raiutakse parajasti pead maha; õde Katrini nimelist ketserit põletatakse tuleriidal; lahingustseenis torkab verest nõretav viiking mõõga maaslamava vaenlase südamesse. Eesmärgiks on ülim tõetruudus ja selle saavutamiseks pole kulusid kokku hoitud. Ühe verd ja sisikonda kujutava elutruu stseeni juurest teiste juurde liikudes heidan tahtmatult pilgu selja taha – ega sealt ole lähenemas mõni sõjakirvega viiking? Mulje lõi mind nii pahviks, et kui ma jõudsin näitusega ühele poole ja märkasin pingil liikumatult istuvat ja lugevat jaapanlannat, pidin ta õlga sõrmega puudutama veendumaks, et ta on ehtne.
Minevik on islandlastele arvatavasti väga kallis: see on lugu kokkupõrgetest ja kangelaslikkusest. Lugu sellest, kes suutis keda toorema jõuga maha lüüa. Selles loos võib ette tulla üksjagu naisi, aga peaasjalikult on see meeste lugu.
Kui võtta laenuks suur hulk raha ja luua selle abil võltsrikkust, tähendab see tuleviku importimist olevikku. See ei ole tegelik tulevik, vaid tuleviku groteskne silikoonversioon. Finantsvõimenduse abil ostetakse endale põgus pilk majanduslikku heaollu, mida tegelikult pole välja teenitud. Islandi meeste üürikeseks imporditud tuleviku puhul jahmatab selle suur sarnasus ülistatud minevikuga. Vean kihla, et nüüd, mil nad on võltstuleviku ära näinud, saab islandi naiste sõnaõigus reaalse tuleviku osas olema hoopis suurem.
II
JA NEMAD LEIUTASID MATEMAATIKA
Pärast tundi lennukis, kaht tundi taksos, kolme tundi vanadusest nõdral praamil ja veel nelja tundi püstloodis kõrguvate rannakaljude harjal hullumeelselt kihutavates bussides, mida juhivad mobiilide külge klammerdunud kreeklased, jõuan ma kõrvalises paigas asuva tohutu kloostri väravasse. Egeuse merre ulatuv maasäär mõjub nagu maailma lõpp ja siin on sama vaikne. Oli hiline pärastlõuna, mungad olid kas palvetamas või tegid uinakut, üks neist oli jäänud valvuriputkasse valvama ja külalisi tervitama. Koos seitsme kreeklasest palveränduriga juhatas ta mind igivanasse kaunilt restaureeritud dormitooriumi, kus veel kaks hoolitsevat munka ouzo’t ja maiustusi pakkusid ning kongide võtmeid jagasid. Tundsin, et midagi on puudu, ja siis taipasin: keegi ei küsinud krediitkaarti. See klooster pole mitte ainult tegutsev, vaid ka tasuta. Seejärel teatas üks munk, et järgmisena algab kirikus jumalateenistus: vesper. Nagu selgus, on alati järgmiseks sündmuseks jumalateenistus. Kloostri seinte vahel oli 37 kirikut ning õige kiriku leidmine, kus teenistus toimub, tõotas olla samaväärne ülesandega leida üles Volli Martin Hanfordi pildiraamatust „Kus on Volli?“.
„Millises kirikus?“ küsisin ma mungalt.
„Kui mungad tõusevad, minge nende järel,“ vastas ta. Seejärel mõõtis ta mind uuriva pilguga pealaest jalatallani. Mehel oli võimatult pikk ja sagris must habe, ta kandis pikka musta rüüd, mungamütsi ja palvehelmeid. Minul olid jalas valged jooksukingad ja suvepüksid ning seljas Brooks Brothersi firma päevasärk, käes plastkott, millel oli hiiglaslike tähtedega kiri: EAGLES PALACE HOTEL. „Miks te siia tulite?“ küsis munk.
See oli hea küsimus. Ma ei tulnud kiriku, vaid raha pärast. 2002.–2007. aastal üle terve planeedi pühkinud odavate laenude tsunami oli nüüd tekitanud uue reisivõimaluse: finantskatastroofi-turism. Laen, see polnud paljas raha, see oli ka kiusatus. Laen andis tervetele ühiskondadele võimaluse ilmutada oma karakteri neid külgi, millel normaalsetes oludes polnud võimalust vabalt avalduda. Tervetele riikidele öeldi: „Tuled on kustunud, võite teha, mida tahate, ja keegi ei saa teada.“ See, mida keegi rahaga pimeduse katte all teha tahtis, erines riigiti. Ameeriklased tahtsid omada palju suuremaid maju, kui nad endale tegelikult lubada võisid, ning lasta tugevatel nõrku ekspluateerida. Islandlased tahtsid lõpetada kalapüügi ja hakata investeerimispankuriteks ning lasta alfaisastel oma allasurutud suurushullustust välja elada. Sakslased tahtsid olla veelgi rohkem sakslased, iirlased ei tahtnud enam olla iirlased. Kõik need erinevad ühiskonnad puutusid kokku ühe ja sellesama sündmusega, kuid igaüks reageeris sellele oma ainulaadsel viisil. Aga ükski reaktsioon ei olnud nii iseäralik kui kreeklaste oma: seda võis märgata igaüks, kes vaid paar päeva sealsete asjameestega vestles. Ent nägemaks, kui iseäralik see reaktsioon on, oli tarvis tulla sellesse kloostrisse.
Minul olid siinviibimiseks oma põhjused. Olin üpris kindel, et kui ma mungale ütleksin, mis need on, kihutaks ta mu minema. Seepärast valetasin. Ja vastasin: „Räägitakse, et see on kõige püham paik maakeral.“
Olin Ateenasse jõudnud mõni päev tagasi, täpselt nädal enne järgmist kavandatud mäsu ja mõni päev pärast seda, kui Saksa poliitikud olid Kreeka valitsusele soovitanud võlgade katteks müüa maha saared ja pealekauba mõned iidsed varemed. Kreeka uus sotsialistist peaminister Georgios Papandreou tundis, et peab igasugust saarte müümise kavatsust eitama. Reitinguagentuur Moody’s oli Kreeka krediidireitingu äsja langetanud tasemele, mis muutis kõik Kreeka valitsuse võlakirjad rämpsuks – ja paljud investorid, kellel neid võla kirju oli, ei pidanud neid enam omamisväärseks. Selle tagajärjel turul toimunud Kreeka võlakirjade hinnalangusel ei olnud lühiajalises perspektiivis erilist tähtsust, olid ju Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Euroopa Keskpank kokku leppinud anda Kreekale, kus on 11 miljonit elanikku ehk kaks miljonit inimest vähem kui Los Angelese linnastus, 14 miljardit dollarit laenu. Peagi jäeti Kreeka vabadelt rahaturgudelt kõrvale ja see muutus teiste riikide hoolealuseks.
Kena kõik. Kuid pikas perspektiivis oli pilt sootuks nutusem. Lisaks ligemale 400 miljardi dollari suurusele (ja üha kasvavale) tähtajaks tasumata riigivõlale olid arvude kokkurehkendajad Kreekas äsja avastanud, et valitsus on lisaks võlgu veel 800 miljardit või rohkem dollarit pensioniraha. Kõik see kokku teeb umbes 1,2 triljonit dollarit ehk rohkem kui veerand miljonit dollarit iga töötava kreeklase kohta. 1,2 triljoni dollari suuruse võla kõrval oli 145 miljoni dollariline päästepakett ilmselgelt pelk hea tahte avaldus, mitte lahendus. Ja need olid ainult ametlikud arvud, tõde ise on kindlasti hullem. „Meie inimesed läksid kohapeale kontrollima ega suutnud oma silmi uskuda,“ rääkis mulle IMFi kõrge ametnik veidi pärast esimeselt IMFi Kreeka-missioonilt naasmist. „Kujutage ette, mismoodi finantside üle arvestust peeti – neil oli teada, kui palju on kokku lepitud kulutada, kuid keegi ei pidanud arvet tegelike kulutuste üle. See ei ole isegi nõndanimetatud areneva turumajandusega riik, see on Kolmanda Maailma riik.“
Tuli välja, et kui valgus kustus ja hunniku kokkulaenatud rahaga omaette pimedasse
