Mitte keegi FL Groupis ei olnud iial reaalselt ühtegi lennukompaniid juhtinud, mitte kellelgi FL Groupist ei olnud nimetamisväärset lennufirmas töötamise kogemustki. See ei seganud FL Groupi õpetamast American Airlinesi, kuidas tuleb lennufirmat juhtida. „Olles jälginud firmat ligidalt pikema aja jooksul,“ pidas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi ärijuhtimiskooli lõpetanud FL Groupi tegevjuht Hannes Smárason varsti pärast osaluse ostmist tarvilikuks pressiteates öelda, „on meie ettepanek teha varad rahaks … mida saaks kasutada võlgnevuse vähendamiseks või siis osanikele kapitali tagastamiseks.“
Ka ei olnud islandlased ostude tegemisel eriti valivad. Rääkisin New Yorgis ühe riskifondiga, mis 2006. aasta lõpus oli avastanud enda meelest kerge saagi: nõrga Skandinaavia panga, mis üha nõrgenes. Riskikapitalifond müüs oma positsiooni lühikeseks ja siis ilmus otsekui välk selgest taevast Kaupþing ja ostis peatselt kaduvas firmas kümneprotsendilise osaluse, ajades aktsiahinna absurdselt kõrgeks. Rääkisin ühe teise riskikapitalifondiga Londonis, mis oli paljudest Islandi pankade võimendusega väljaostudest (LBO) nii hämmeldunud, et palkas eradetektiivid Islandi finantssüsteemis toimuvat välja selgitama. Eradetektiivid koostasid diagrammi, kus oli üksikasjadeni näha bütsantslik omavahel seotud üksuste võrgustik, mille olemus oli kokkuvõtlikult järgmine: käputäis Islandi tüüpe, kel puudus igasugune finantsalane kogemus, võttis välismaalt kümneid miljardeid dollareid lühiajalist laenu. Seejärel laenati see raha iseendale ja oma sõpradele edasi, et selle eest osta kokku vara – panku, jalgpallimeeskondi jne. Kuna varade hinnad kogu maailmas tõusid – osalt tänu samasugustele tüüpidele nagu nood Islandi hullud, kes maksid varade eest pööraseid hindu –, tundus äri kasumlik. Üks teine riskifondi juht seletas Islandi panganduse lahti nõnda: teil on koer ja mul on kass. Me lepime kokku, et kummagi hind on miljard dollarit. Teie müüte mulle miljardi eest koera ja mina müün teile miljardi eest kassi. Nüüd ei ole me enam lemmikloomaomanikud, vaid Islandi pangad, millel on miljardi dollari eest vastselt soetatud varasid. „Teineteisele ülespuhutud hindadega vara müües tekitasid nad näiva kapitali,“ ütleb Londoni riskikapitalifondi juht. „Sel moel pangad ja investeerimisfirmad aina kasvasid ja kasvasid. Kuid rahvusvahelistel turgudel olid nad kergekaallased.“
3. VEEBRUARIL võimaldas Briti äripanga Singer & Friedlander endine juht Tony Shearer heita põgusa pilgu masinavärgi toimimisele, kui kirjeldas alamkoja komisjoni ees esinedes veidrat kogemust, kuidas üks Islandi pank neid omandas. Singer & Friedlander on tegutsenud 1907. aastast alates ning on kõige muu kõrval tuntud selle poolest, et nende juures alustas George Soros. 2003. aasta novembris sai Shearer teada, et äsja omandas tema pangas 9,5-protsen-dilise osaluse Kaupþing, mille olemasolust tal polnud seni aimugi. Kui üks pank tahab osta mõnd teist panka, siis tavaliselt püüab ta selle kohta midagi teada saada. Shearer tegi ettepanku kohtuda Kaupþingi juhatuse esimehe Sigurður Einarssoniga, aga Einarssonil polnud huvi. Kui Kaupþing oli oma osaluse suurendanud 19,5 protsendini, lendas Shearer lõpuks Reykjavíkki vaatama, mis imeloomad need islandlased on. „Nad olid väga isesugused,“ rääkis ta alamkoja komisjonile. „Nende äritegemine käis väga kummaliselt. Kõik olid uskumatult noored. Kõik nad olid pärit ühest ja samast Reykjavíki kogukonnast. Ja nad ei jaganud vähimatki sellest, millega nad tegelesid.“
Ta uuris Kaupþingi aastaaruandeid ja avastas mõnegi jahmatava fakti: näiteks oli ainult üks selle gigantse rahvusvahelise panga nõukogu liige islandlane. Kõigil direktoritel olid nelja-aastased töölepingud ja pank oli neile andnud 19 miljonit naelsterlingit laenu, et nad võiksid osta Kaupþingi osakuid ja ühtlasi ka optsioone nendesamade osakute pangale tagasimüümiseks garanteeritud kasumiga. Panga kogu deklareeritud kasum põhines aga ülespuhutud hindadega ostetud vara ülehinnatud väärtusel. „Tegelik, õige pangandusega tegelemisest pärinev kasum jäi alla kümne protsendi,“ rääkis Shearer. Tervemõistuslikus maailmas oleks Briti finantsjärelevalve peatanud vana Briti äripanga nahkapaneku uute Islandi finantsistide poolt. Finantsjärelevalve aga ignoreeris Sheareri kirja. Aasta hiljem, 2005. aasta jaanuaris sai Shearer telefonikõne ülevõtmisi reguleerivast Briti asutusest. „Neid huvitas,“ ütleb Shearer, „miks on meie aktsia hind viimase paari päeva jooksul nii kiiresti tõusnud. Ma hakkasin naerma ja ütlesin: „Põhjus on see, et Kaupþingi juhatuse esimees mister Einarsson rääkis nagu idioot kaks päeva tagasi välja, et kavatseb omandada enamusosaluse Singer & Friedlanderis.““ Augustis 2005 sai Singer & Friedlanderist Kaupþing Singer & Friedlander ja Shea-rer lasi jalga, kartes, nagu ta ütles, et kohale jäädes võib tema reputatsioon kannatada. Nagu oligi arvata, läks läks Kaupþing Singer & Friedlander 2008. aasta oktoobris pankrotti.
Kõigele sellele vaatamata ja alamkoja survest hoolimata keeldus Tony Shearer iseloomustamast islandlasi labaste uulitsaspekulantidena. „Nad kõik olid kõrgelt haritud inimesed,“ ütles ta imetlusnoodiga hääles.
ISLAND JÄLJENDAS Ameerika eeskuju veel ühel moel: nimelt olid kõikvõimalikud inimesed, kellest ükski polnud islandlane, üritanud neile öelda, et neil on midagi valesti. Näiteks 2006. aasta alguses kirjutas Taani suurima panga Danske Banki analüütik Lars Christensen koos kolme kolleegiga ülevaate, milles väideti, et Islandi finantssüsteem kasvab hullumeelse tempoga ja on teel krahhi poole. „Kirjutasime tegelikult sellepärast, et meid pani muretsema meie klientide üleliia elav huvi Islandi vastu,“ jutustab ta. „Islandil olid kõik asjad äärmuslikud.“ Seejärel lendas Christensen Islandile ja esines oma seisukohti selgitava kõnega, mis aga võeti vastu vaenulikult. „Islandi pangad nägid selles rünnakut,“ räägib ta. „Meid ähvardati kohtuga. Mulle öeldi: „Teie olete taanlane ja taanlased on islandlaste peale kadedad, et Islandil nii hästi läheb.“ Tegelik põhjus on selles, mis juhtus 1944. aastal.“ Siis nimelt kuulutas Island ennast Taanist sõltumatuks. „Suhtumine polnud mitte „võib-olla on neil meestel õigus“, vaid hoopis: „Vale! See on vandenõu. Neil on kurjad tagamõtted.““ Taanlased on lihtsalt kadedad ja kõik!
Danske Banki analüüs ajas Londoni riskifondid ärevile ja sundis neid kaaluma Islandi väärtpaberite lühikeseks müümist. Asja täpsemalt uurides tuli välja, et tegemist on uskumatu käsi-peseb-kätt-võrgustikuga: pankurid ostavad üksteiselt varasid ülespuhutud hinnaga, võtavad kümneid miljardeid dollareid laene ja laenavad raha omakorda edasi oma väikese Islandi hõimu liikmetele, kes ostavad sellega kokku segase hunniku välismaiseid varasid. „Nagu uustulnukatega ikka juhtub, võtsid mitmesugused tegelased neid õnge ja müüsid neile rämpsvarasid – madala reitinguga lennukompaniisid, väiksemaid jaemüügiettevõtteid. Kõige kehvemates võimendusega väljaostudes (LBO) olid ikka nemad osalised.“
Islandlased, peaministrist alates ja väiksemate vendadega lõpetades, hakkasid aga ründama sõnumitoojat. „Need kallaletungid lehkavad häbitute diilerite järele, kes on otsustanud anda Islandi finantssüsteemile purustava surmahoobi,“ teatas keskpanga esimees Oddsson 2009. aasta märtsis. Kaupþingi esimees naelutas avalikult häbiposti neli riskikapitalifondi, kes tema sõnul tahtvat meelega Islandi finantsimet kahjustada. „Ma ei tea, kus islandlased seda võtavad,“ ütleb Paul Ruddock Lansdowne Partnersist, ühest süüdistuste alla langenud firmast. „Me kauplesime vaid üheainsa korra ühe Islandi aktsiaga ja see oli väga lühiajaline tehing. Pärast seda kui Kaupþing meid ebaõiglaselt avalikult süüdistas, kaebasime panga esimehe kohtusse, misjärel ta võttis süüdistused tagasi.“
Üks praeguse ülemaailmse finantskriisi varjatud põhjusi on asjaolu, et neil, kes tunnetasid kriisi saabumist, oli kasulikum võtta lühike positsioon, mitte hakata probleemist avalikult rääkima. Enamikku neist, kes saanuks Islandit – või ka Lehman Brothersit – finantskuritegudes süüdistada, olnuks nende endi raamatupidamise põhjal võimalik pidada samasugusteks sahkerdajateks. Aprillis 2006 hakkas Islandi vastu huvi tundma Chicago ülikooli majanduse emeriitprofessor Bob Aliber. Aliber sattus London Business Schoolis kuulama ettekannet Islandist, maast, millest ta midagi ei teadnud. Ta tundis märgid silmapilk ära.
Andmetesse süvenedes leidis ta, et Islandi puhul esineb finantshulluse tunnuseid, mis väärivad lausa ajalukku jäädvustamist ja mille koht oleks õpikus. Aliber nimetab Islandi finantskriisi täiuslikuks mulliks ja tal ongi käsil
