tõupuudlid saavad moepärast mõned kondid ning igapühapäevane rutiin ongi täidetud
Mis on mis?
• Asado – sel sõnal on tegelikult kaks tähendust. Esiteks tähendab see üritust, mille raames liha grillitakse ning teiseks on see teatud kindlat tüüpi veiseribi, mida grillitakse.
• Asador – grillmeister ja inimene, kes jagab seltskonnast kõige paremini, kuidas õieti liha grillida. Jumala eest, asador’ile nõu andmine on rangelt keelatud!
• Parrilla – koht, kus liha grillitakse, nii tulease kui restoran, kus grill-liha pakutakse. Parrilla’sid võib kohata ka suisa keset tiheda liiklusega tänavat. Kõige tavalisem parrilla näeb välja nagu üks vana kooli šašlõkiküpsetamise seadeldis. Nagu šašlõki puhul, valmistatakse ka parrilla’s liha puusüte peal.
• Carne – (veise)liha
• Pollo – kana Cerdo – sealiha
• Provoleta – grillitud juust
• Chinchulines – seedetrakt
• Riñones – neerud
• Hígado – maks
• Bife de chorizoja bife de lomo – veisefileed, kuid lõigatud erinevatest kohtadest. Chorizo on pisut lihaselisem ning lomo’t peetakse kõige õrnemaks osaks veisest.
• Tira de asado – ribid
• Jugoso – mahlane
• A punto – keskmiselt küpsetatud
• Bien hecho – läbiküpsetatud
• Chimichurri – vürtsine kaste, mida võib soovi korral grillitud lihale lisada. Ühe legendi järgi on kastme ristiisa 19. sajandil Argentinas sõdinud iirlane Jimmy McCurry, kes chimichurri’t esimesena valmistas. Chimichurri hakkas argentiinlastele meeldima, kuid Jimmy McCurry oli kohalikele kole keeruline hääldada ning nimi muutus aja jooksul suupärasemaks. Kõigis chimichurri’ga seotud legendides on peategelaseks inglise keelt rääkiv kolonialist ning samuti kohalikud, kes algupärast nime hääldada ei suuda. Chimicurri’t valmistatakse hakitud peterselli, küüslaugu, sibula, paprika, kuivatatud pune, soola, pipra ja oliiviõliga. Soovi korral võib lisada ka pisut äädikat.
• Morcilla – kohalik verivorst, pisut pudedama konsistentsiga kui tema eesti sugulane.
• Chorizo – vorstike, mis on nii liha täis, et igasugustel Rakvere sardellidel hakkaks tema kõrval seistes lihtsalt piinlik.
• Choripan – vorst saia vahel, sisuliselt kodukootud hot dog
Mis kuulub asado juurde?
• Liha – erinevad jupid lehmast, teinekord ka seast või kanast. Erinevad vorstid ja siseelundid, kõik lendab grillile.
• Salat – enamasti koosneb lehtsalatist, tomatist ja sibulast. Võib lisada ükskõik mis muid juurvilju, mis pähe tulevad.
• Maitsestamiseks lisatakse kas oliiviõli või äädikat.
• Vein – ilma veinita ei peeta maha vist küll mitte ühtegi asado’t. Enamasti tarbitakse punast veini ning surmkindlalt on tegemist kohaliku tööstuse toodanguga, importveini Argentinas sisuliselt pole. Odavamate pudelite hinnad algavad paarikümnest Eesti kroonist, kallimad maksavad rohkem kui terve õhtusöök kahele mõnes peenemas Tallinna kõrtsus. Veinist popim on argentiinlaste seas tegelikult hoopis õlu.
• Sool – ainus maitseaine, mida kasutatakse. Marinaade argentiinlased ei tunnista, kuna need rikkuvat liha maitse.
• Sidrun – mõningates perekondades pigistatakse küpseva liha peale sidrunimahla. Osa asador’e jällegi leiab, et sidrun hoopiski rikub toidu ära.
• Hea seltskond – hea asado on midagi, mida iga korralik argentiinlane tahab oma sõpradega jagada. Tavaliselt aplodeeritakse pärast esimeste suutäite võtmist kokale, kes niivõrd imelise toiduga hakkama on saanud. Lisaks arutatakse maailma asju, kindlasti vesteldakse poliitikast (hetkel presidendivalimised) ja haridussüsteemist (kohutavalt halb ja ebaõiglane).
CASTELLANO, MI AMOR EHK HISPAANIA KEEL, MU ARM
„Sa vist pole siit pärit,” ütleb mulle vanamees, kellega ühe linnalähedase maamõisa söögikohas juhtume arutama, kas kustutatud tuled on märk elektri kokkuhoidmisest või pole lõuna serveerimine restoranis veel lihtsalt alanud.
Põhjus pimendamiseks on muidugi palju proosalisem – tugev vihmasadu on toonud kaasa elektrikatkestuse. „Aga sa vist kolisid siia, kui olid väga väike?” jätkab mees minu pinnimist.
„Ei, ma olen alles üheteistkümnendat kuud Argentinas.”
„Tõesti?! Aga kas sa oskasid siis enne ka juba hispaania keelt?”
Pärast pooleaastast Argentinas olekut muutuvad umbes sellise sisuga vestlused osaks minu elust. Mu aktsendile hakatakse tõsisemalt komplimente tegema umbes mu kümnendal Argentina-kuul, kui näiteks mu sõbratari koristaja küsib, kumb mu vanematest on argentiinlane.
Omamoodi on see Argentinasse tulek olnud mulle paras loomkatse iseenda peal. Olin pähe võtnud, et tahan näha, mis minust saab, kui saabun täiesti võõrasse riiki, oskamata sõnagi kohalikku keelt, tundmata mitte kedagi, teades, et argentiinlased ise eriti mingeid muid keeli peale hispaania keel ei tönka.
Algus on muidugi päris õudne – kas te olete püüdnud sõnaraamatu abil vestlusi maha pidada inimesega, kes ei räägi ühtegi teist keelt?
„Höhöhöhöö, sa unustasid tegusõna „olema” vahelt ära,” naerab mu korterinaaber Jorge pidevalt närviliselt, kui üritan temaga pisutki hispaania keeles kõnelda. Pole ime, et ma siis, kui keel täitsa talutavalt käpas on, temaga üldse enam suhelda ei tahagi.
Aga sõnaraamatust saab minu lahutamatu sõber terveks selleks aastaks ja kui juhtun kodunt lahkuma ilma punasekaanelise abimeheta, tunnen end justkui alasti
Esimesed vestlused minu ülemuse Valmiriga on samuti pisut pingelised. Valmir ei oska väidetavalt sõnagi inglise keelt (hiljem selgub, et see on vale, kuid ta põhimõtteliselt keeldub isegi üritamast seda keelt kasutada), ta räägib umbes valguse kiirusele läheneva kiirusega ning tugeva brasiilia aktsendiga. Nõnda ei saa ma tema jutust vähemalt esimestel kuudel kümmet protsentigi aru.
„Appi, kuidas sa temast aru saad?” hakkavad minult umbes viie kuu möödudes küsima vabatahtlikud, kes valdavad tegelikult hispaania keelt paremini kui mina, aga Valmiri aktsenti mõista ei suuda. Jah, ühtäkki oleme Valmiriga üksteisest aru saama hakanud! Kuigi teinekord käib see meil ikka üle kivide ja kändude ning sõnaraamatu abil.
Ühel hetkel, kui mu hispaania keel on juba päris hea, soetab Valmirgi endale lõpuks ometi mobiiltelefoni
