kas me sööme korralikult, ja käsib meil koju teki alla minna, kui oleme haiged.
Valmir on brasiillane, kes tuli umbes 15 aastat tagasi Buenos Airesesse misjonitööd tegema ja avastas koju naastes, et tahab elada Argentinas. Nii ta siis ongi juba kümme aastat töötanud Varjatud Linnas erinevate projektidega. Varjatud Linnas tunnevad teda vist küll peaaegu kõik inimesed ning ta on nende jaoks ka palju ära teinud. Convivenis käib tippajal erinevatel kursustel kokku nädalas oma 300 last ja noort, kes õpivad näiteks inglise keelt, laulmist ja õmblemist, teevad tutvust arvutite, fotograafia ja tsirkusega. Valmir töötab enam-vähem kogu aeg ja tal on pidevalt kiire, nõnda et temaga tööasjadest rääkimine on teinekord paras piin.
Ta jääb alati igale poole hiljaks (stereotüübid! Kas te kujutate oma peas ette brasiillast, kes on punktuaalne?), räägib hispaania keelt hirmuäratava kiiruse ja aktsendiga, millest isegi keelt keskmisel tasemel oskavatel inimestel on esialgu keeruline aru saada
Kuid tagasi oma esimeste tööpäevade juurde, mil keegi mulle ei ütle, mis toimub ning Carmeniga olen suuteline vestlema sõnaraamatu abil tasemel „mina, Jane, sina, Tarzan”. Kuna keegi mulle eriti tähelepanu ei pööra, otsustan tegusa eesti naisena ise härjal sarvist haarata ja hakkan vaikselt töökohal korda looma. Aga kust alustada?
„Kuule, ega sa tea, mis siin kapis täpsemalt on?” küsin ameeriklase Jenniferi käest, osutades kapile, mida Jon tutvustas kui „vabatahtlike kappi”.
„Ei mina tea, mingid asjad vist,” ütleb Jennifer, kes on Convivenis töötanud kaks kuud. „Mingeid asju me sealt vist kasutame ka, ma täpselt ei tea.”
„Aga kuidas te siis õpetate, mis materjale kasutate?” ei saa mina aru.
„Ah, igaüks otsib ise, mis kätte juhtub,” kehitab Jennifer õlgu.
Selge, kõige lihtsam näib alustada kapi koristamisest. Esimese hooga tõstan kogu kola segamini kapist välja ning suur on minu üllatus, kui üks paberihunnik järsku ellu ärkab ning produtseerib lauale kümme suurt prussakat! Reageerin sellele loomulikult hüsteerilise karjumisega, kuni teisest ruumist tormab appi sakslane Alex, kes haarab prussakatest kubiseva paberihunniku ja tormab sellega õue, päästes sellega naised ja maailma. Kas ta enne või pärast ka midagi ütleb, ei pane ma üldse tähele, kuna kargan suurest ehmatusest kätega vehkides mööda tuba ringi ja üritan mitte väga kõvasti karjuda.
Kohalikel muidugi nalja kui palju – valge naine karjub ohutute loomade peale! Parasjagu koosolekut pidanud Valmir koos paari kohaliku teismelisega ainult muigavad. Getoelus karastunud inimeste jaoks on prussakad ilmselgelt täiesti igapäevane nähtus, mille peale karjumine on lihtsalt puhas energia raiskamine. Pealegi, nagu selgub, jooksevad prussakad vabapidamise peal ringi ka Conviveni köögis. Kui hästi pingutada, ei tule see varsti enam lõunat süües eriti meeldegi.
Ega’s midagi, päev hiljem jätkan kapikoristamisega ning prussakad on jälle platsis. Seekord ma enam NII kõvasti ei karju – inimene harjub kõigega.
Carmen annab mulle siis putukamürgisprei, lasen kõik kapid seda jama täis. Katsugu nad veel minu joonistuspaberite vahele poegima ronida! Tõesõna, ma võin koos elada sipelgate ja hiirte ja ämblikega, aga prussakad on lihtsalt rõvedad. Nii elan paanilises hirmus, et äkki toon mõne kogemata endale kotiga koju ja kuidas ta öösel mulle näo peale ronib. Unes kummitab laul „la cucaracha, la cucaracha” (prussakas, prussakas)… Võeh. Getoelu on alanud pauguga.
¡¿DIOS MÍO, DONDE TRABAJO EHK ISSAND, KUS MA TÖÖTAN?!
Argentinasse saabudes tean ma oma tulevase töökoha kohta niipalju, et Centro Conviven on vaestegetos asuv päevakeskus, kus erinevates huvialaringides käivad ümbruskonna lapsed, noored ja täiskasvanud.
Kui taotlesin Euroopa Liidust stipendiumit siia sõitmiseks, panin taotlusele nime Mataderos, kuna just sellenimelises piirkonnas pidingi tööle hakkama. Toona polnud mul aimugi, kui võikalt võib see kõlada inimestele, kes hispaania keelt oskavad, aga Buenos Airese linnaosasid ei tunne – see sõna nimelt tähendab tõlkes „tapamajad”. Omaette tõetera siin muidugi on, kuna selles linna piiril asuvas rajoonis oligi ajalooliselt palju tapamaju ja veistega kaubeldakse seal tänaseni. See tähendab, et kui parasjagu on turupäev, lehkab minu tööpost maalähedaselt sõnniku järele.
Lisaks muidugi võib tõmmata veel teisegi paralleeli tapamajadega – Mataderoses asuv geto on äärmiselt ohtlik koht, kus väga sageli hukkub inimesi gängidevahelises arveteklaarimises.
Osa allikaid peab seda isegi kõige ohtlikumaks slummiks Buenos Airese piirkonnas. Täiesti surmkindel on, et kui tahan argentiinlasi šokeerida, tuleb mainida, kus töötan. Lihtne lause „Ma töötan ühes päevakeskuses Ciudad Ocultast (Varjatud Linnast) 300 meetri kaugusel” tekitab alati furoori.
„Kuidas?!?! Kuidas sa julged sinna minna?! Ma pole seal kunagi käinud ja loodetavasti ei satu ka kunagi!! See on ju nii ohtlik kant! Kuidas sa sinna üldse sattusid?!” on tavaline reaktsioon minu teatele. „Issand, kuule, kas sa tead, kus ta töötab? Ciudad Ocultas!!!” levib info minu kohta kiirelt alati kogu seltskonnale edasi.
Omamoodi on neil muidugi õigus: piirkonnas elab allpool vaesuspiiri 16 000 inimest, kellest paljud pole üldsegi argentiinlased, vaid hoopis boliivlased, peruulased või paraguailased, kes tulnud Buenos Airesesse paremat elu otsima. Kusjuures nii mõnedki neist on ilmselt leidnudki selle parema elu, isegi kui nad elavad vaid getos, kus puudub soe vesi, elektrit varastatakse riigilt ning prestiižne on tegeleda turistide röövimisega
Selle aasta jooksul, mil Convivenis töötan, muutuvad asjalood piirkonnas aina hullemaks. Sagenevad röövimised, kampade omavahelised arveteõiendamised ja mõnuaine paco kasutamine. Asjaolude halvenemisele aitab kaasa argentiinlaste jaoks harjumatult külm talv, mis inimestes masendust ja agressiivsust tekitab.
Talv on õudne ka meile, vabatahtlikele – lisaks suuremale kallaletungiohule on meil pidevalt külm, sest keskuses puudub igasugune küte. On paar väikest soojapuhurit, kuid nendega ei suuda me suurt midagi korda saata, nii käin ma tööl kui kubujuss, seljas rohkem riideid kui Eestis 20-kraadise pakasega. Ehk siis: mul on lapsi õpetades seljas kaks särki, ülipaks kampsun, Eestist kaasa võetud talvejope, müts, villased sokid ja „prükkari-kindad” (need, millel näpud ära lõigatud, et saaks näiteks kirjutada või raamatus lehekülgi pöörata). Minu õpilased on samamoodi kubujussideks riietatud, istudes klassiruumides, joped seljas, mütsid peas, kuigi tundub, et nad taluvad sellist külma paremini kui mina.
Nii ma siis olengi praktiliselt terve juulikuu ehk südatalve haige, kulistades pidevalt submarino’t Vana Tallinna ja meega. Submarino on hämmastavalt hea leiutis inimestele, kes ei armasta eriti piima juua (nagu mina), kuid keda on kasvatatud kindla teadmisega, et kuum piim meega on just see, mis inimesed terveks teeb.
Retsept:
Klaas piima
Suur tükk tumedat šokolaadi
Soovi korral Vana Tallinnat ja mett
Aja piim kuumaks, viska sisse šokolaad, oota hetk, sega läbi, soovi korral (eriti näidustatud haigetele) lisa sorts Vana Tallinnat ja/või mett
Kuna Conviveni ruumides läheb aina külmemaks, hakkame vabatahtlikega mõtlema, kuidas olukorda parandada. Üks variant on muidugi kolida kogu elu kööki, mida Carmen
