mind raskest unest üles kohutav lärm. „Issand, kas tõesti maailma lõpp on käes ja ma olen ihuüksinda mingis Buenos Aireses,” on mu esimene hirmunud unesegane mõte, kui voodist püsti kargan. „Või veel hullem – keegi on asunud meie maja lammutama, aga pole mulle eelnevalt teatanud,” tormab läbi pea järgmine mõte.
Kappan, hommikumantli hõlmad tuules lehvimas, koridori ning saab selgeks, et maailma lõppu veel ei saabu, küll võib aga saabuda lõpp sellele haledale konstruktsioonile, mida Jorge koridori katuseks peab. Ma kujutan ette, et mu vanaisa kilekasvuhoone oli ka ilmastikukindlam kui see… khm… ehitusime. Sadu on nõnda tugev, nagu loobiks keegi väikeseid elevante vastu katust, koridori põrandast on saanud bassein ja käepärastest vahenditest ehitatud katus ähvardab sisse kukkuda.
„Appi, tarvis kohe koristama hakata, muidu saabub peagi uppumissurm,” valdab mind uus paanika ja juba ma torman põrandalapi järele. Jorge ja tema sõber Carlos vaatavad mind nagu imelikku ja naeravad pisut kohmetult, natuke isegi parastavalt. Miks ma üritan põrandalapiga korda luua, samas kui põrandas on ometigi spetsiaalsed augud, kust sellised jõed saavad alla ja minema voolata? Nüüd, tagasi Eestis olles, tundub mulle endalegi juba arusaamatu, kuidas inimesed selliseid elementaarseid asju ometigi ei tea! Ja noh, et miks Eestis põrandates auke pole? Ah õige jah, enamasti ehitatakse meil Eestis katus selleks, et see muud ilmastikku majast väljaspool hoiaks.
Igatahes järgmise vihmasaju ajal olen juba targem ja pagen käega lüües oma trepialusesse akendeta konkusse
Peagi kolib meie korterisse ka katalaan Eli, kes Buenos Aireses kinokunsti õpib ning hispaania keelt vabalt valdab. Mina kolin ülemisele korrusele, oma endise toa peale aknaga katusekambrisse ja Eli saab minu trepialuse akendeta konku enda valdusesse.
Jutuajamised Jorgega omandavad nüüdsest uued mõõtmed – minu päeva normaalseks osaks saavad teadaanded Elilt: „Jorge käskis sulle öelda…”
Kohe esimestel päevadel kerkib päevakorda Kaklusklubi internetiseerimine, kuna üürikuulutuses seda lubati. Naiivitarina ei tea ma veel, et millegi lubamine ei pruugi Argentinas küll mitte midagi tähendada.
„Ei, see pole võimalik!!!” vehib Jorge kätega. „Ma ei tea, kas Buenos Aireses üldse tavalistele korteritele pannaksegi niimoodi internetti.”
„Mis mõttes ei panda koju internetti?” olen mina oma peas hämmeldunud, aga väljendada ma seda ei oska, sest hispaania keelt ma ju veel ei räägi; aga üritan end siiski kuidagi arusaadavaks teha. Eli on ka kuhugi kadunud, nii et keegi ei aita mul suhelda inimesega, kes pole kunagi varem suhelnud ühegi inimesega, kes ei valda vabalt hispaania keelt.
„No kuidas on võimalik, et sa ei saa minust aru,” on Jorge juba päris ärritunud. Tema saab aru küll, et ma nõuan talt tegutsemist: nõuan, et ta läheks korterist välja ja suhtleks inimestega. „Käisid ju kaks nädalat hispaania keele kursustel ja ikka ei saa minust aru!”
Mina vaatan talle hämmeldusest suurte silmadega otsa. Lõpuks lubab ta uurida, kas Kaklusklubi internetiseerimine on võimalik.
Järgneb mõni nädal vaikust.
„Nii, ma sõidan nüüd kuuks ajaks Mendozasse,” teatab Jorge siis. „Ja teie käituge siin korralikult.”
„Aga internet!?” ahastan mina. „Millal selle siis saab?”
„See ei ole võimalik! Praegu ei saa, ma sõidan minema, see pole võimalik,” raiub tema vastu.
„Aga sa ju lubasid,” vigisen meeleheitlikult, kuna internet on ühele korralikule eestlasele peaaegu asendamatu. Või mis ma keerutan: internet on mu suurim kirg.
Veel ei tea ma, et kui Jorge ütleb millegi kohta, et „see pole võimalik,” siis tuleb kohe siseneda hüsteerilise naisterahva rolli ja hakata karjuma – ning asjad saavad enamasti kiiresti ja valutult tehtud. Või noh, ma ei oskagi öelda, kui valutu on rahulikust inimesest hüsteerikuks muutumine normaalse inimese närvisüsteemile. Igatahes sel hetkel ma lihtsalt hingan sisse ja välja, endal nutumaik suus, ja üritan oma olematu hispaania keelega talle seletada, et võiks ikkagi väga saada. Jorge mühatab ja kaob korterist.
Paar tundi hiljem saabub ta paberiga, kus kirjas, et internet siiski saabub meie majja. „Ma mõtlesin, et paneme ühenduse kööki,” teatab ta.
„Ei, üks juhe peaks kindlasti minu tuppa minema,” üritan mina vastu vaielda, „mul on seda töötegemiseks vaja.”
„Ei, see pole võimalik! See pole lihtsalt võimalik,” on Jorge endale truu, kuid ma hakkan juba mõistma, et ta lihtsalt peabki suuremat osa maailmas toimuvatest asjadest võimatuks. Mõned näited asjadest, mis tema arvates on võimatud, kuid hilisemal katsetamisel osutuvad võimalikuks: minu kolimine katusealusesse aknaga tuppa (kusjuures ma ei saa siiani aru, kas ta tõesti arvas, et me Eliga hakkame magamistuba jagama); voodi tassimine mööda kitsast treppi minu uude tuppa; riiuli ja riidekapi tekitamine minu tuppa; enda järelt koristamine pärast köögi kasutamist jne, jne, jne.
Igatahes sinna see jutt jääb ja kui internetimehed saabuvad, on Jorge õnneks Mendozas ega saa dikteerida, kuhu kaablid paigutada tuleb. Kaabel veetakse loomulikult minu tuppa.
EL MUNDO DEL CASTELLANO EHK KEELEÕPPE MAAILM
Niisiis, esimese asjana tuleb Argentinasse jõudes korda ajada keeleküsimus. Selleks on mind vastu võttev organisatsioon korraldanud mulle intensiivse kahenädalase keelekursuse ja nõnda kohtungi oma esimese õpetajaga.
Juan on 20ndates eluaastates, lühikest kasvu, tumeda peaga ja prillidega argentiinlane, kes esimesel nädalal ilmselgelt pahameelselt enda nina alla midagi pobiseb.
„Issand, olen vist tõeline hispaania keele luuser,” kahtlustan mina tema pahurat turtsumist kuuldes. „Kas ma tõesti ei arene kuhugi?!”
Ühel hetkel vupsatab Juani suust aga midagi ootamatut: „Me plaanime koos boyfriend Thomasega jõuludeks kokku kolida… ups.” Ning sellest hetkest alates kuulen lakkamatult „minu boyfriend Thomasest”, kes on väidetavalt kuulus blogija ja üldse väga äge mees. Ning kes kindla peale räägib hispaania keelt paremini kui mina.
Kuid Juani ootab ees väike üllatus: koosolek, kus arutatakse uute õpilaste edasijõudmist. Minuga samaaegselt hakkab samas koolis hispaania keele tunde võtma iirlane Helen, kellega saame kohe suurteks sõpradeks. Kuigi Helen võtab minust kaks korda rohkem tunde, on tema progress… noh, olgem ausad, progressi sisuliselt pole. Minuga võrreldes.
Nii raputabki Juan meie teise õppenädala hommikul šokeeritult pead. „Jeesus, küll sa õpid ikka kiiresti,” tõdeb ta nõutult ning väike hääl minu sees laseb kuuldavale õela naerupurske.
Aga: „Ma arvan, et sa peaksid püüdma pisut aega oma jõududega hakkama saada,” teatab Juan, kui meie kaks ühist nädalat lõppema hakkavad. Miks, on tänaseni selgusetu nii mulle kui kõigile mu argentiinlastest tuttavatele. Aga mina olen hoolas ja usin õpilane, kes kuulab oma õpetajaid. Isegi kui nad on alles algajad, kes ilmselgelt on rohkem huvitatud oma boyfriend Thomasest kui hispaania keele õpetamisest
Nõnda tuleb peagi minu ellu Sonia, kes – nagu argentiinlased üleüldiselt – võtab horoskoope väga tõsiselt. „Mis tähtkujust sa oled?” on üks tema esimesi küsimusi mulle meie esimeses keeletunnis ning tõesõna, Sonia kommenteerib minu käitumist igas tunnis vähemalt korra: „Ah, Kaksikud!”
