käega, kui ma aru ei saa, miks mingi asi on hispaania keeles lahendatud nii või naa. „Ah, Kaksikud, tahate alati kõigest kohe ja kiiresti aru saada,” viskab ta lennukalt, kui enda peale vihastan, et mõnele peenele grammatikanüansile pihta ei saa.
Minust vabal ajal on Sonia ajakirjanik, töötades kioskiomanikele ja – müüjatele suunatud ajakirjas. Jah, selline ajakiri on Buenos Aireses tõesti olemas! Sonia on juut, 38-aastane, vallaline, hetero ja krooniline hilineja, kellega me kohtume kord nädalas kohvikus. Meie tunnid on omamoodi rituaal – kõigepealt jõuan kohale mina ning tellin piimakohvi ja kaks empanada’t (pisikest pirukat). Sonia jääb 15 minutit hiljaks ja tellib alati Coca Lighti, toonitades, et ta tahab oma jooki väga külmana. Seejärel lobiseme natuke maast ja ilmast ning lõpetame tunni alati vähemalt 30 minutit planeeritust hiljem.
Oma veidrustest hoolimata on just Sonia see, kes viib mind kurssi suure osaga hispaania keele saladustest, mida ma praegu tean. Näiteks teoreetiliselt suudan ma lõpuks aru saada isegi imperfecto del subjuntivo’st (oh, ma ei hakka üldse üritamagi seletada, mis asi see täpselt on), aga kui kasutan enda uusi imelisi andeid oma ülemusele Valmirile meili kirjutades, saan vastuseks tervelt ühe lause: „Liis, nos vemos mañana! (Liis, näeme homme!)” Kahtlustan, et ta tegelikult ei saanud ikkagi aru, mida ma öelda üritasin
Selle kõige taustal leian end aeg-ajalt mõtlemast, kuidas eestlased peavad hispaania keelt millegipärast jube kergeks keeleks ja kuidas neil võib isegi õigus olla, arvestades, kui rasket keelt me ise räägime. Näiteks kuidas eristada, millal kasutada ma-, millal da-tegevusnime (otsima süüa või otsida süüa)? Miks eitus moodustatakse teistmoodi kui jaatus (ma tahan juua ja ma ei taha juua)? Kuidas saada aru, millal sõnatüvi muutub ehk kuidas käänata laadivahelduslikke sõnu (olen toas ja läksin tuppa)? Kuidas hakkama saada tegusõnadega (miks on mina loen, aga mina lugesin)?
Eesti keele õppijatel aga veab selles mõttes, et tulevikuvorm puudub. Hispaania keeles on näiteks kaks erinevat moodust tulevikust rääkida, aga õnneks kasutatakse siin peamiselt ainult ühte neist. Ning muidugi heidetakse igal võimalikul juhul nalja, et Argentinal üleüldiselt puudub tulevik (tulevik mitte grammatilises mõttes, vaid tegelikult). Nagu siis ka Eestil?
Kui ma kohvikus istudes viimast korda Soniat ootan, jääb ta otse loomulikult hiljaks. Ennustan, et ta hilineb vähemalt pool tundi, mis tegelikult teeb hilinemiseks kokku terve tunni, arvestades seda, et ta palus vahetult enne kokkusaamist selle alguse pool tundi hilisemaks lükata. Kõige selle juures on omamoodi irooniline, et meeletu horoskoopide fänn Sonia on sündinud Neitsi tähtkujus ja peaks seega olema äärmiselt pedantne ja punktuaalne. Aga võib-olla Argentinas on Neitsitel teised omadused, kuna hilinevad siin riigis praktiliselt kõik ja kogu aeg. Seega peaksin lihtsalt rahul olema kaheksa kuu jooksul toimunud progressiga – olen Sonia treeninud vähemalt hilinemisest teatama. Tema jällegi on treeninud mind presente del subjuntivo’ga hakkama saama. Ja see on juba midagi!
ENCUENTRO CON LA VIDA EN LA VILLA EHK KOHTUMINE GETOREAALSUSEGA
Pärast kahenädalast intensiivkeelekursust ja ajavahega harjumist olen valmis tulevase töökohaga tutvuma. Täna on lõpuks see päev, mil saan teada, mida ma järgmise aasta jooksul tegelikult tegema hakkan.
Ameeriklane Jon ja argentiinlanna Mechi mind vastu võtvast organisatsioonist „Help Argentina” viivad mind vaatama kogukonnakeskust nimega Centro Conviven.
Kõigepealt tund aega bussis loksumist. Mida hetk edasi, seda enam kobivad sellest umbes 30 aastat tagasi trendikas olnud bussist maha n-ö korralikud valged inimesed ja vahetuvad kehvemates riietes kodanikega, kelle näod meenutavad indiaanlaste omi.
„Carmen juba ootab meid,” teatab mulle pikakasvuline ja lokkidega, noort kreeka jumalat meenutav Jon (veel ei tea ma, kuidas ma temas tulevikus pettun). Ronime bussist maha ja kiirustame üle räpase tänava. Jon jätkab: „Kui sa ükskord hakkad üksi tulema, siis pead alati ootama siin bensiinijaama kohvikus, kuni keegi sulle vastu tuleb.”
See on üks neist reeglitest, mis mind järgmise aasta jooksul pidevalt närvi ajab. Lõputu ootamine bensiinijaama kohvikus, et keegi mulle järele tuleks, hoolimata sellest, et Conviven on bussipeatusest vaevalt saja meetri kaugusel ümber nurga. Hoolimata sellest, et meie majapidajannal Carmenil on luude hõrenemise tõttu teinekord raske kõndida, peab ta ikkagi tulema meile bensiinijaama vastu. Ja kui söandada ise üle tee ja ümber nurga Convivenisse minna, ootab sellise käitumise eest kindel peapesu
Väikese pugeriku asemel osutub Conviven üüratuks majalahmakaks, mis pakub ka häid võimalusi trenni tegemiseks – meie tööruumid on teisel korrusel ja kuna köök asub all, tuleb pidevalt trepist üles-alla joosta. Kollaseks värvitud fassaadi taga peitub suur, remontimata ja räpane köök, aula, teisel korrusel klassiruumid, arvutid ja omamoodi koridor/kabinet. Klassiruumide aknad on pisikesed ega käi korralikult lahti, mööbel ja tahvlid on saadud sotsiaalabina ja nende väärikas vanus on aimatav. Internet on ainult ühes arvutis, mille jaoks Eesti veebilehtede vaatamine on nõnda üle jõu käiv, et jooksutab masina viieteistkümneks minutiks kinni. Kui väljas on palav, pole ka keskuses õhku, kuna konditsioneeri pole – on vaid mõned ventilaatorid, mis ilmselgelt ei suuda jahutada tervet maja. Pealegi ei saa mitut ventilaatorit korraga kasutada, sest elektrisüsteem ei peaks koormusele vastu.
Esimese asjana tormavad meile vastu väikeste eestlastega võrreldes hüperaktiivsetena tunduvad eelkooliealised lapsed, kes tahavad meid kõiki kohe musitada ja kuna nad mind ei tunne, siis mulle igasuguseid küsimusi esitada. Kahjuks ei saa ma neist lastest aru ning seega kompenseerin suhtlusraskusi fotografeerimisega.
„Dame, dame! (Anna mulle, anna mulle!)” järgnevad hüsteerilised kilked ning annan oma kaamera ühele tüdrukutest – selge viga! Lapsed tormavad kaameraga mööda ruumi ringi, üritades üksteise võidu aparaati enda kätte haarata, pildistada ja seejärel fotosid vaadata.
„Appi,” piiksatan vaikselt omaenda mõtetes. „Kuhu ma sattunud olen?”
„Hea küll, aitab nüüd, andke kaamera siia,” päästab olukorra Jon ja viib mind tutvuma Conviveni juhi Valmiriga ning ühtäkki leian end istumas koosolekult, kus Jon ja Mechi lobisevad sundimatult hispaania keeles bossi Valmiriga ja ma ei saa mitte midagi aru, sest Jon unustab mulle tõlkida, mis toimub.
Jon unustab mulle ka öelda, mida ma täpselt tegema pean, kus mis asub, kes on kes ja mis on mis. Kuna keegi vabatahtlikest ei näi samuti teadvat ega hoolivat, mis täpselt toimub ja mina ei räägi praktiliselt sõnagi hispaania keelt, saan alles hiljem teada, et Convivenis ongi ainult kaks „palgalist” töötajat – keskuse juht Valmir ja majapidajanna Carmen. Valmiri palk on 400 peesot, Carmeni oma 100 peesot kuus. Minu Euroopa Liidu kuupalk on 470 eurot, mis tol hetkel on umbes 1900 peesot.2
Carmen on umbes 50-aastane naisterahvas, kes elab Varjatud Linnas ja on üles kasvatanud viis last; ta on kõhn ja tema näkku vaadates kahtlustan ma alati, et ta on kunagi kellegi käest kõvasti peksa saanud, aga ma ei julge kunagi küsida, kuna ta on niivõrd kena inimene. Carmen tuli Buenos Airesesse ihuüksi, kui oli alles väikene laps, seda rääkis ta kord ühele ameeriklasest vabatahtlikule Madile. „Ta nägi iseenda fotosid kadunud laste kuulutuste juures,” väidab mulle Madi, kes suurema osa oma päevast veedab mitte töötades, vaid köögis Carmeniga lobisedes. „Ta ei öelnud mulle, miks ta kodust ära jooksis, ma ei teagi, mis täpselt juhtus.”
Carmen pole eriti haritud, kuid oskab siiski lugeda ja kirjutada, ning tema õlul on praktiliselt kogu Conviveni elukorraldus. Ta on alati seal, tehes süüa,
400 peesot = 1120 krooni, 71 eurot; 100 peesot = 280 krooni, 18 eurot.
