üheks õhtuks ja toimub isegi väike kaklus. Seega perfektselt korda läinud üritus! Mul on pidevalt nii palju sagimist, et ei jõua napsigi võtta ning minu sõber Daniel Peruust meenutab veel aasta hiljem, kuidas tal sel peol baaris töötades kohutavalt lõbus oli.
Teenime üritusega umbes 1000 USA dollarit, mis peaks minema keskküttesüsteemi jaoks, kuid sellest jääb väheks ning lõpuks kulub raha ikkagi muudele pisiasjadele. Convivenil pole kunagi raha ning alatasa tuleb ette olukordi, kus vähenegi säästetud raha kulub kiirreageerimiseks. Kas on tarvis maksta toidu eest, mida lastele pakutakse, lendab mõni arvuti õhku, on laste kunstitarbed otsas või tuleb kiiresti katust lappida. Conviven on kui mutiauk, mis aina neelab ja neelab raha, kuna organisatsioonil puudub kindel sissetulek.
Ainsana on kindel, et kohalik kristlik kogudus aitab Convivenil maksta kommunaalmakseid ja „Help Argentina” saadab meile iga vabatahtliku pealt 100 dollarit, võttes samas 200 vahendustasuna endale. „Help Argentina” on muide üks odavamaid viise teha vabatahtlikku tööd Argentinas (sest teadupärast peab enamasti peale maksma, et kusagil heategevustööd teha, minu eest maksab selle raha programm „Euroopa Noored”, mis minu vabatahtliku töö projekti rahastab). Conviven pole tegelikult isegi ametlik organisatsioon, kuigi püüdleb selleks saamise poole. „Help Argentina” peaks meid aitama paberite ajamisel, kuid ei tee suurt midagi ning lõpuks visatakse Conviven nende vabatahtlike projektidest üldse välja. Keskus jääb ilma sellestki vähesest stabiilsest sissetulekust, mis tal oli.
Keskküttesüsteemi ei ole Convivenil tänase päevani ning kuidas selle saamiseni jõuda, pole teada. Ameeriklanna Alex teeb kõik, mis võimalik, otsides fonde, kuid pole just palju inimesi, kes oleksid nõus toetama organisatsiooni, mida juriidiliselt olemaski ei ole. Aga et miks Conviven siis ei tee end ametlikuks organisatsiooniks? Sest Argentinas on seegi kulukas, keeruline ja aeganõudev protsess.
VOY EN TAXI EHK MINA LÄHEN TAKSOGA
Sõidan ühele peole. Istun taksos, kuna bussidega veel liigelda ei oska – kolm Buenos Aireses veedetud nädalat pole olnud piisav selle keerulise süsteemi selgeks õppimiseks.
Vähemalt olen niigi tark, et teen enne kaardi peal täpselt selgeks, kuidas takso sõitma peab. See, et välismaalasi siin igal nurgal tõmmata üritatakse, on ju teada-tuntud tõsiasi.
„Haa, tegigi ringi,” mõtlen omaette, kuni takso otsitud maja ette pöörab ja ulatan taksojuhile 20-peesose rahatähe. Kuidas ma küll nii rumal võisin olla, et alla 10-peesose sõidu eest talle 20-se andsin, lootes raha õigesti tagasi saada?
Taksojuht muidugi üritab mind tõmmata ja annab raha valesti tagasi. Peame maha huvitava sõnasõja, kuna tema ei räägi sõnagi inglise ja mina eriti hispaania keelt. Taksojuhtidega tuleb mul lähemate kuude jooksul ette veel palju selliseid kaklusi. Ma ei tea, miks, aga kui ma teenindava personali peale vihastan, hakkan nendega õiendama alati inglise keeles (hispaania keelt ma ju alguses veel ei oska). Kuigi tegelikult pole vahet, kas ma avaldan oma nördimust inglise või eesti keeles, nad ei saa kummastki aru.
Mulle tundub, et kõige rohkem kohalikke argentiinlasi kohtangi ma taksojuhtide näol. Taksod on siin linnas odavad, kiired ja neid on palju, hinnanguliselt 40 000 ringis. Ametlikult soovitatakse taksosid tänavalt eriti mitte võtta, kuid mina ei telli taksot endale ukse ette peaaegu mitte kunagi, alati viipan mõnele tänaval ja hüppan sisse. Kuid taksode võtmisel on omad nipid. Esiteks tuleb kindlasti vaadata, et tegemist oleks RadioTaxiga, mille marsruuti on hiljem võimalik jälitada, kui tekib kahtlus, et taksojuht on sind petnud. Lisaks tuleb enne takso võtmist selgeks teha, kuhu suunda on plaanis liikuda. Buenos Aires on otsekui kuubikutest koosnev linn, kus tänavad on enamasti ühesuunalised. Seega, kui oled tänaval, kus autod liiguvad valesse suunda, on mõistlikum paar kvartalit kõndida ja võtta takso õigele poole suunduvalt tänavalt. See näitab ka taksojuhtidele, et sind on raskem petta kui lolle ameeriklasi, kellel on nii ehk naa raha jalaga segada
Taksojuhid on parajad fruktid, kes enamasti püüavad sulle külge lüüa, kuid on ka neid, kellele meeldib rääkida poliitikast ja geograafiast. See selgub muidugi siis, kui minu keeleoskus võimaldab aru saada rohkematest fraasidest kui esmatasandil aina korduvad „¿De dónde sos (kust sa pärit oled)?”, „¿Qué lindos ojos (kui kaunid silmad)!” ja „¿Estás casada (kas oled abielus)?”. Alatasa üllatun, kui paljud taksojuhid teavad, kus Eesti umbkaudu on ja et me olime Nõukogude Liidu osa. See, kuidas nad kiidavad eesti naiste ilusaid silmi, mind muidugi ei üllata, ega ka see, et ma olen samas esimene eestlane, keda nad üldse kohtavad. Loomulikult arvavad nad kõik, et eesti keel on kindlasti sarnane vene keelega ja on üsna üllatunud, kui selgitan neile, et tegelikult oleme sugulased hoopis soomlastega
Kord, kui istun taksosse, vahetame tavapäraseid viisakusavaldusi. Haigutan laialt, taksojuht küsib, kas mul on uni.
„Jah,” vastan mina, „olen tõesti väsinud.”
Taksosse sigineb üsna pikalt kestev vaikus.
„Aga kuhu me sõidame?” küsib taksojuht järsku vaikust katkestades.
Vaat see on hajameelsuse kõrgem pilotaaž: istud taksosse ja minut hiljem ei mäleta enam, et unustasid taksojuhile aadressi öelda! Ütlen talle, kuhu sõidame, ja esitan siis hoopiski ise küsimuse.
„Vabandust, kust sa pärit oled?” pärin, kuna mees räägib teistsuguse aktsendiga hispaania keelt, kui olen harjunud kuulma Buenos Airese tänavail.
„Ma olen argentiinlane,” vastab ta mulle pisut üllatunud ja ehk solvunud häälel.
„Jah, seda küll, aga sa pole ju Buenos Airesest,” selgitan oma mõttekäiku, „sul on hoopis teistsugune aktsent”.
„Sa vaata vaid, kus tuli porteña välja,” osatab taksojuht naerdes. „Ise pole argentiinlane ega midagi, aga tuleb mulle ütlema, et ma ei räägi tema jaoks piisavalt porteño-aktsendiga! Aga jah, ma olen pärit Argentina põhjaosast Misionesist.”
Kord istun taksosse, mida juhib eriti huvitava ja ilusa aktsendiga tõmmuilmeline mees. „Aa, sa oled Eestist,” teatab taksojuht, „ma tean küll, kus Eesti on, töötasin umbes poolteist aastat Leedus.”
„Kuidas?” Olen täiesti sõnatu ja šokeeritud – taksojuht, kes on käinud Leedus! Õigemini, kes on isegi elanud Leedus!
„Aga Eestisse ma kahjuks ei jõudnud,” räägib taksojuht edasi, „Moskvas töötasin ka natuke aega, mingi aastakese vist.”
„Aga miks?” küsin uuesti. „Kuidas?”
„Olen pärit Marokost. Töötasin suurte ehitusobjektide peal insenerina, tuumajaamadega seotud projektides ka, ja mind saadeti erinevatesse kohtadesse üle maailma. Ma ei oskagi kohe öelda, kui mitmes riigis ma elanud olen,” naerab mees.
„Kas sa siis vene keelt ka räägid?”
„Noh, natuke. Kokku räägin ma enam-vähem kuut keelt: araabia, hispaania, inglise, vene, prantsuse ja veidi ka portugali keelt.”
„Aga kuidas sa siis Buenos Airesesse taksojuhiks sattusid, kui nii haritud oled?” olen mina täielikus hämmingus.
„Mu viimane projekt oli Tulemaal ja pärast seda lõppes mu tööleping, mõtlesin, et
