kuid Austraalia tööviisa ei olnud veel saabunud. USAs oli just parasjagu kevadvaheaeg, mis on õpilaste ja tudengite kõige rajum peopidamise periood. Baar oli puupüsti noori täis, nii poisse kui tüdrukuid, kes kargasid laudadel ja lettidel ning tundsid ennast ilmselgelt ülemeelikult. Istusime Pulgaga rõdul, rüüpasime juba ei tea mitmendat kannutäit Budweiseri õlut ning vaatasime üle maja ees lookleva valgustatud promenaadi Atlandi ookeani. Minu mõtted kandusid ikka purunenud pikale suhtele ning loomulikult suurenes minu melanhoolia iga tühjendatud kannuga.
Ja siis mul korraga lihtsalt sähvatas.
„Tead, Pulk,” ütlesin ma rahulikult, „ma vist lähen Iquitosesse elama.”
Sõber vaatas mulle pikalt otsa ja lausus lõpuks:
„Muidugi lähed. Ma olen seda kogu aeg teadnud. Ma ei saa ainult aru, miks sa seda niimoodi ütled, nagu sa oleks selle just välja mõelnud.”
„Aga ma mõtlesingi selle just praegu välja!”
„No mina olen seda küll kogu aeg teadnud, et sa ükskord sinna elama lähed. Ja eriti just nüüd.”
Iquitos oli sel hetkel minule lihtsalt üks hull linn Amazonase vihmametsas Peruus, kus me koos Pulga ja veel kolme sõbraga kaks aastat varem käinud olime. Tegelikult olin ma Peruu Amazonases selleks hetkeks kolm korda olnud ja kellelegi mu sõpradest ei olnud saladus, et mul selle paigaga tugev side oli tekkinud.
„Kui ma praegu sinna elama ei lähe, siis ei tee ma seda kunagi. Siis ma ei jõua üldse kuhugi. Ma sean Eestis elu sisse ja ei saa kuskile enam pikemaks minna. Ja kui ma juba võtan aluseks selle, et ma tahan vähemalt mingiks ajaks kuhugi ära minna, siis ma ei suuda küll mõelda välja paremat kohta kui Iquitos. Ega paremat aega.”
„Ma tean, sellepärast ma ütlesingi, et ma teadsin, et sa sinna lähed.”
„Mõtle, ma saan ju seal kohapeal turistidele metsamatku organiseerida ja…”
„Just-just, muidugi saad, ja meie tuleme sulle külla ja…”
Me jõime selle otsuse tähistamiseks veel mitu kannu õlut. Kuigi Pulk ütles, et ta teadis, et ma ükskord tulen mõttele Peruusse pikemaks ajaks minna, oli see õhtu minule ikkagi pöördepunkt. Sest pärast seda ei lasknud ma sellest ideest enam hetkekski lahti. Ma teadsin, et kui ma seda kasvõi korraks teen, siis on raske temast uuesti kinni haarata. Eks mul ikka oli Eestis mingisugune piltlik pagas, sillad, mis oli vaja põletada. Kuid kõige olulisem sild põles iseenesest, kõik muu oli selle kõrval vaid vormistamise küsimus.
„Millal sa lähed?” küsis Pulk.
„No ilmselt nii kiiresti kui võimalik. Ega mind miski Eestis ju kinni ei hoia. Ma arvan, et mul kulub paar nädalat, et kõik otsad ära siduda, no ja siis ma pean ju veel kasvõi natukene mõtlema, mida ma seal täpselt tegema hakkan.”
Ise kujutasin ma elu Iquitoses ette umbes nii, et loon seal väikese ettevõtte, mis turistidele Iquitosest džunglisse loodusekskursioone korraldab. Selliseid firmasid on seal loomulikult teisigi. Pärast kahte omal käel seiklust Amazonases olime sõpradega juba jõudnud korraldada kümmekonnale eestlasele ühe ekspeditsiooni mööda Napo harujõge, seega selle valla kogemus oli mul enda meelest kaugelt suuremgi kui paljudel kohalikel, kes lennukite pealt maha astuvaid pahaaimamatuid turiste varrukatpidi tirides metsakämpingutesse püüavad vedada. Nii et kukepea.
ÜLE MÄGEDE DŽUNGLI POOLE
Teed džunglisse viivad üle Andide. Nad on kitsad, varingud on sagedased ja kukkumine pikk. Kõige esimesel reisil Amazonasesse jõudis see teadmine minuni läbi mõne pisara.
Ärkasin valju pidurikrigina peale. Kell näitas teist hommikutundi. Olin bussis. Kaasreisijad magasid ümberringi ja õhk oli paksult täis mitmesugust inimese lõhna. Pisut unesegane, ei saanud ma aru, miks me peatume. Kuid esiuks tehti lahti ning läksime Pulgaga välja suitsetama. Peale minu, Pulga ja Suure, kes jäi bussi magama, olid bussis kõik peruulased. Ainult meie lahkusime sealt. Õhk oli läbilõikavalt külm – olime vähemalt kolme kilomeetri kõrgusel Andides. Poole suitsu pealt aga jõnksatas buss järsku liikuma ning juht karjus vihaselt, et ronigu me aga peale, kui maha ei taha jääda. Hüppasime ehmunult bussi, aga see liikus edasi kuidagi vaevaliselt ja vappudes, kõige rohkem 20 kilomeetrit tunnis, ning peatus peagi uuesti. Kaks juhti läksid välja ning panid ukse kinni.
Möödus umbes tund – peamiselt ketšua indiaanlastest kohalikud magasid rahulikult edasi ja need, kes olid ärkvel, vaatasid stoilise rahuga enese ette või aknast välja öhe ning ei paistnud meie ootamatu seisaku üle imestavat. Juhid askeldasid just meie akna juures bussi all. Pulk, kes on mehaanikas väga kodus, ütles:
„Bussi pidurivoolik on katki.”
„Mis mõttes katki?” küsisin ma.
„Nendel bussidel on selline süsteem – kui pidurivoolik läheb katki, ei kao pidurid mitte ära, vaid jooksevad peale. See on selline ohutussüsteem. Sellepärast me enne nii vaevaliselt edasi liikusimegi.”
Olin pisut mures. Just eelmine päev olime hostelis prantslaste käest kuulnud, et kuskil Peruu Andides oli äsja ööbussi röövitud – ilmasõja-aegsete püssidega varustatud tegelased olid terve bussitäie rahvast maanteele kamandanud, nood ihualasti koorinud ja kõik väärtusliku ära võtnud. Kedagi ei olnud küll tapetud, kuid lõdiseda mitu tundi keset eikuskit, kus terve öö jooksul mõnikord mitte ühtegi autot mööda ei sõida ja temperatuur on pluss neli, tundus igal juhul hirmuäratav väljavaade.
„Senjoorid,” hüüdsin aknast oma siis veel üsna vigases hispaania keeles, „minu sõber on mehaanik. Laske meid välja, äkki saame teid kuidagi aidata.”
Bussijuhid vaatasid meid nagu hulle – mida need lollid gringo’d ikka oskavad. Sellegipoolest lasid nad meid õue. Ka teised reisijad hakkasid tasapisi üles ärkama, kuid ühtegi protestinurinat ei olnud nende suust endiselt kuulda. Pulk kääris käised üles ning sukeldus bussi alla, sinna, kus ennist olid askeldanud juhid. Natukese aja pärast tuli ta välja, käed küünarnukini õlised, ning palus mul neile tõlkida:
„Piduri suruõhuvoolik on katki. Iseenesest saaks seda võib-olla teibiga kuidagimoodi parandada, et õhusurve uuesti üles võtaks, aga edasi sõita me niimoodi ei tohi – kui pidurivoolik keset kurvi uuesti üles ütleb ja pidurid ootamatult peale jooksevad, oleme kohe tee pealt läinud.” Kukkumist oli igal pool tee ääres umbes kilomeetri jagu. Bussijuhid noppisid minu jutust üles sõna „parandama” ja tõid kõik oma pooliku varrega haamrid, tangid ning traaditükid lagedale. Pulk kadus uuesti bussi alla.
Kui me naiivselt arvasime, et nüüd sõidame lähimasse külla ja ootame seal õiget mehaanikut varuosadega, varubussi või mida tahes, siis tuli see sellest, et me absoluutselt ei tundnud peruu mentaliteeti. Paberteibiga parandatud pidurivoolik tähendas nendele meestele eelkõige seda, et nüüd sai hakata kaotatud aega tagasi tegema. Ma jäin jälle magama ja ärkasin uuesti selle peale, et buss võttis kurve sellise hooga, mis pani terve bussikere tugevalt kõikuma. Lükkasin aknakardina eest ja märkasin, et kihutame meeletu hooga piki järsaku serva. Vahepeal oli hakanud ka tasapisi valgeks minema. Pulk, kellel ilmselt oli meie pidurite seisukorrast selgem ülevaade, oli täiesti hüsteerias: ta nuuksus ja nuttis sõna otseses mõttes! See ajas mulle peale ilmselgelt palju suurema hirmu kui aknast avanev vaatepilt ja kõikuv buss.
Kuulsin, kuidas Suur „lohutas” Pulka:
„Ära muretse, ega me esimesed ei ole, kes siit terve nahaga läbi saavad.”
Ma otsustasin, et minu nutmahakkamisest
